Näotu naise kättemaks

Alari Allik

Patriarhaalses ühiskonnas, nagu ütleb Mary Douglas raamatus „Puhtus ja oht”, on ühiskonna kõige suuremad hirmud seotud naise kehaga, mis kipub valguma üle kogukonna kehtestatud piiride. Piirid on kõige ohtlikumad tsoonid, sest just seal on igasugune ideede struktuur kõige haavatavam (1). Neid haavatavaid punkte kaardistavad keha kõikvõimalikud  avaused, millest immitseb igat masti marginaalset liga-löga: sülge, verd, piima, uriini, väljaheiteid ja pisaraid. Jaapani loomisloos on kõik keha eritised märkimisväärselt viljastava jõuga, kõikidest keha piire ületavatest ainetest tärkab uusi olendeid. Ka siis kui Izanagi õde Izanami jääb tulejumalat sünnitades haigeks, sünnib tema surmaagooniast uusi jumalusi:

Selle järglase sünnitamise tõttu põletas  ta oma austatud suguelundi (mi-hoto) ja jäi haigena lamama.[—] Tema väljaheidetest sündinud jumalate nimed olid Haniyasu-biko-no-kami ja Haniyasu-bimenokami. Tema uriinist sündinud jumalate nimed olid Mitsuhanome-no-kami ja Wakumusubi-no-kami. [—] Viimaks lahkus Izanami tulejumala sünnitamise tõttu jumalikult (kamusaru) siitilmast (2).

Kui Izanagi talle allilma – Yomi riiki –  järele läheb, leiab ta eest naise, kes on hirmsasti kõdunenud – õe keha on täis „vaklu, mis raginal  teed uuristavad“. Mees põgeneb allilmast ja veeretab sissepääsu ette suure kivi, et surnu elavate hulka tagasi ei pääseks. Izanami ähvardab kättemaksuks iga päev tappa tuhat viissada inimest, kuid mees lubab vastukaaluks iga päev ehitada tuhat viissada sünnitusmaja (ubuya).

Naise keha representeerib siin loos kahte  looduses samaaegset protsessi: pidurdamatut vohamist ja lakkamatut lagunemist. Naine on olend, kelle keha valgub üle sünni ja surma piiride, ja kokkupuude sellega seab ohtu mehekeskse maailma edasikestmise. Nii juurdub vanas Jaapanis kujutlus, et naise pidurdamatut liikumist tuleb ohjeldada, et kogu naise kehalisus tuleb pagendada sirmi taha, kust ta ainult teatud tingimustel tohib välja tulla. Kultuurne elu on võimalik ainult senikaua,  kuni naine hoitakse mehest mõõdukal kaugusel.

Kui eelpoolkirjeldatud loos Izanamist on naise keha tõepoolest jälestusväärne ja kõikide organite ning kehavedelikke kirjeldus väga otsekohene, siis Heiani õukondlikus kirjandusruumis loobutakse naise keha kirjeldamisest sootuks – üheks vähestest kehaosadest, mida tohib mainida, jäävad pikad voolavad süsimustad juuksed, mis sirmi tagant võivad välja paista. Need juuksed aga tekitavad sageli pigem kõhedust ja annavad ainest paljudeks õudusjuttudeks. Ideaalne naine on nüüd ikkagi kehatu naine, kes mõnedes nägemustest pole enam seotud lihaliku maailma tavalise vereringega, vaid hoopis teise sfääriga – taimede ja puude elumahlaga.

Jaapanisse jõudsid mitmed hiina lood budistlikest pühameestest, kes olid harjutamise tulemusel saavutanud säärase taseme, et ümbersünni puhul ei pidanud nad enam kokku puutuma lootevedeliku ja verega ning rändasid ühest elust teise sündides suhkruroo, bambuse või puutüve külge kasvanud kühmu seest. Huvitav on nende lugude puhul asjaolu, et säärane tegelane võis ümber sündida samaaegselt mitme olendina nt poisi ja tüdrukuna. Tegu on seega täiesti aseksuaalsete olenditega, kes ilmuvad küll ühe või teise füüsilise olendi kujul, kuid see piiratud vorm ei anna tunnistust nende tegelikust ajatust ja kehastust olemusest.

Jaapani esimese monogatari „Bambusraiduri loo“ (Taketori monogatari) peategelane kaunis printsess Kaguya sünnib bambusevarrest ja sirgub imekiiresti abiellumisealiseks naisterahvaks. Noorel naisel puudub aga igasugune huvi meeste vastu, keda ta aia taga ringi luuramas näeb. Ta peletab kõik kosilased eemale, andes neile ülesanded, mida on võimatu täita. Kuuldused kaunist kättesaamatust printsessist jõuavad ka keisrini, kes proovib samuti printsessi endale saada, kuid ka tema katseid saadab ebaedu – kui ta Kaguya varrukast kinni haarab, muutub naine nähtamatuks. Tuleb välja, et tal polegi midagi, millest saaks kinni võtta. Selgub, et printsess on pärit kuult ja on saadetud maa peale karistust kandma ülestumise eest, mida ta kunagi kuu peal korda oli saatnud. Inimese kehas viibimine on tema jaoks karistus ja karistusaja lõppedes tulevad taevaolendid talle järele, talle pannakse selga taeva suline rüü ja ta unustab kõik, mis temaga maa peal juhtunud oli. Enne lahkumist kirjutab ta keisrile kirja, milles ta selgitab oma käitumise põhjuseid ja saadab koos kirjaga keisrile ka pudelitäie surematuse eliksiiri:

Kui keiser kirja laiali laotas ja seda luges, täitus ta süda sügavast kurbusest – ta ei söönud enam midagi ega võtnud osa ka seltskondlikest meelelahutustest. Viimaks kutsus ta kohale peaministri ja kõrgemad ametnikud ning küsis: „Milline mägi on taevale kõige lähemal?“ Üks inimene vastas: „Küllap on see mägi, mis asub Suruga alal. See on lähedal nii meie pealinnale kui ka taevale.“ Seepeale tõi keiser kuuldavale järgmised sõnad:

kohtuda ei saa / pisarate merevees / õõtsub mu keha / seda valu ei ravi / surematuse rohi (3)

Keiser laseb surematuse eliksiiri üles mäe peale viia ja seal põlema panna. Seepärast kutsutakse seda mäge tänase päevani surematuse (Fuji) mäeks.

Jaapani filosoof Watsuji Tetsurō on võrrelnud Printsess Kaguya idealiseeritud kuju Venusega (4). Tegu ei ole lihast ja luust inimesega, vaid ülima objektiga, mille füüsis ei idane ega kõdune. See kuju on loodud meeste suures hirmus nii „idanemise” kui „kõdunemise” ees, mida naise keha representeerib. Kõik Venuse traditsiooni kuuluvad nägemused naise alasti kehast on meeste katsed kaitsta end keha irratsionaalsuse ja kaootilisuse eest. Naise kujutamise viis „räägib sügavalt juurdunud hirmust ja jälestusest naise  keha ja naiselikkuse vastu patriarhaalses kultuuris ning mehelikkuse konstrueerimisest mehe ego võimaliku saastamise või lahustumisega seotud hirmude ümber (5)”.

Eelpool tsiteeritud „Taketori monogataris” („Bambuseraiduri lugu”) on meeste ülimaks iha objektiks naine, kellel justkui puuduvad kõik tavalised organid ja kehafunktsioonid. Loo lõpuks omandab ta võime nutta. Tõepoolest, pisaraid valab Kaguya lahkumisel  pangede kaupa, kuid need on pisarad, mis voolavad välja tühjusest – kehatu keha puuduvatest avaustest. Üle selle steriilse kaunitari õla piilub aga koopahämarusse pagendatud sassis juustega Izanami, kes on iga hetk valmis meilt elu võtma.

 

1 Purity and Danger: An Analysis of Concept of Pollution and Taboo. Routledge, London and New York 2002. 

2 Kojiki, Kōdansha gakujutsu bunko. Tōkyō 1977.

3 Taketori monogatari, Iwanami SNKBT nr 17, Tōkyō 1999.

4 Nihon seishinshi kenkyū, Iwanami-bunko. Tōkyō 1995.

5 Lynda Nead, The Female Nude: Art, Obscenity and Sexuality. Routledge, London and New York 1993.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming