Nelja mehega Kagu-Eestis

Teet Kallas

Teet Kallas Võrumaa keskraamatukogu suitsunurgas. Sügisene kirjandusdessant „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” on muutumas päris harjunud asjaks. Kui see veel pole üks meie uuema kirjanduselu juurde kuuluv traditsioon, siis on ta selleks kohe saamas. Tegemist oli juba neljanda omasugusega. Minul on kogemus sügisest 2005, mil sai tiirutatud Tartu- ja Jõgevamaal koos Kalev Kesküla ja Triin Soometsaga. See oli minu jaoks üsna uudne elamus. Mitte et varasematel aegadel poleks olnud kirjanduslikke kohtumisi (oli küll, oli märksa rohkem ja mõnikord isegi liiga sagedasti), mitte et rahva ees poleks esinetud hulgiti (ka seda juhtus, et näiteks toonasesse Paide rajooni sõitis korraga suur bussitäis kirjanikke), aga siis olid teistsugused ajad ja kirjandus oli natuke rohkem kui kirjandus.

Niisiis, novembris 2007 startis Harju tänavalt sarmika taksojuhi Elve pisibussis Kagu-Eesti poole teele kolm habemega meest: Karl Martin Sinijärv, Indrek Hirv ja siinkirjutaja. Tartus liitus meiega Pärnus startinud Sven Kivisildnik. Habemik temagi. Väliselt küllaltki keeruline kooslus. Isemeelsete solistide kvartett, kes polnud kokkulaulu varem harjutanud ega teinud seda ka oma reisi vältel. (Ettetõttavalt – selleks puudus üllataval kombel vajadus.) Meie sünniaastad ulatuvad nelja aastakümnesse, igaüks esindamas eri kümnendit. Kui nüüd aga lisaksin, et tegu oli kolme luuletaja ja ühe prosaisti sügisreisiga, siis pole seegi õige. Nelja mehe peale, nagu selgus, oleme katnud kõikvõimalikud žanrid nii kirjanduses kui koguni meedias. Ainult pantomiimistsenaariumi polnud ükski meist veel kirjutanud, aga mine sa tea…

Minu varasem kogemus ühisesinemistest luuletajatega oli selline, et pistsin igaks juhuks taskusse oma ainsa luulekogu. Et paljugi mis. Mitte et proosa üldse ei kõlbaks kohtumistel ettelugemiseks, aga luuletajate eelis on siinkohal ilmselge. Siiski, nagu selgus pärast neljandat ja viimast kohtumist, saime hakkama  millegi ennekuulmatuga – ühegi auditooriumi ees ei esitatud ainsamatki luuletust! Kivisildnik ütles, et see on tema kõikide aegade rekord. Ju siis muud jutud, s.t elav suhtlemine oli selletagi piisavalt huvitav. Vähemalt tundub see takkapihta mulle nii, kes ma istusin näoga publiku poole, mida kõikjal oli piisaval hulgal.

Niisiis – kus käisime? Kolmes linnas ja ühes alevis (kui ka Vastseliina pole vahepeal ennast linnaks ülendanud). Alustasime Põlvast. Minu jaoks on see alati omamoodi tundeline teekond. Just nimelt Põlvas toimus mu kõige esimene avalik kohtumine lugejatega väljaspool Tallinna. See oli kevadtalvel 1966. Sõitsime sinna koos tollal ülipopulaarse Enn Vetemaaga (romaan „Monument”, mille ilmumine oma aegruumis oli omamoodi uskumatu temp!) muide Tallinna–Moskva rongis ja enamasti restoranvagunis. Nüüd ei osanud enam kunagist raudteejaama üleski leida. Rongid enam sealmail tõesti ei liigu, aga Põlva on endalt ammu raputanud lohkupeitunud luitunud provintsialevi ilme. Linn missugune! Muide, just meie esinemispäeval toimus Põlvas kohalikku elu vürtsitav spordisündmus, maineka käsipallimeeskonna Serviti mäng niisama vinge Kehra meeskonnaga, ja loomulikult oli sellel märksa enam publikut kui meie kohtumisel.

Spordi ja kirjanduse suhetest räägiti meie kohtumistel mõnikord samuti. See on Eesti kultuuriruumis iidne teema juba eelmisest iseseisvusperioodist. Minagi, kes ma pean ometi sporti vähemasti servapidi kultuuri kuuluvaks, imestan mõnikord: president Päts kinkis omal ajal kolmele silmapaistvale kodanikule maja või talu, üks neist oli kahekordne olümpiavõitja Palusalu, aga koguni kaks olid kirjanikud (Vilde ja Mälk). Ma ei hakka esitama viktoriiniküsimust, mitmele kirjanikule on uuel ajal maja kingitud, sest vastus on teada. Kindel null. Jah parem ei hakka võrdlema kultuurirahva elutööpreemiate suurust selle summaga, mida saavad tummisemaid medaleid toonud sportlased.

Jah, tõesti, Põlva, Räpina, Võru ja Vastseliina kas siis uutes või väga korralikult renoveeritud raamatukogudes-rahvamajades esinedes tuli sedapuhku tavatult tihti juttu ka eesti kirjanike (ja kultuuri kui sellise üldse) majanduslikust olukorrast. Mul on hea meel, et raamatukogudel läheb hästi ja aina paremini, aga ammu oleks aeg, et ka eesti kirjanikul paremini hakkaks minema. Elame ju aina jõukamaks kosuvas riigis, ja kes seda ei usu, see kuulaku, mida räägivad meie valitud esindajad ja nende poolt paika pandud valitsus! Omast käest tean kinnitada, et vähemasti proosa ja eriti romaan on raske ja mahukas töö, mida mitte igaüks pole võimeline tegema õhtul pärast päevatööd väsinud peaga või siis üks kuu aastas, suvepuhkuse ajal. See on siiski juba ositi amatöörkirjandus, kui sellist terminit tarvitada tohiksin. Siit ka osaline vastus mitut puhku esitatud lihtsale küsimusele, millest see tuleb, et kuigi uusi raamatuid ilmub palju, on tõepoolest häid või lausa vägevaid nende hulgas vähe.  

Üsna loomulik, et kõige sõnakam, vaimukam ja kurjem oli sel teemal rääkides Kivisildnik. Mina omakorda kordasin lihtsalt ideed, mida olen juba ammu kavatsenud laiemalt anda. Nimelt: meie riik on ka palju kehvematel aegadel faktiliselt ülal pidanud kümmet (!) teatrit – aga ei ühtki kirjastust. (Kultuurkapitali õla najale toetuvad kultuuriajakirjad ja Loomingu Raamatukogu on siiski natuke teises staatuses.) Minu meelest vajaksime hädasti kirjastust, mis tegeleks koolikirjanduse, klassika, kogutud-valitud teostega – et vabastada viimaste ebakindlast taagast ja esimese põhjendamata kasumist erakirjastused. Suurematest ja pikemaajalistest loomestippidest nagu näiteks soomlastel, millega meie kulka toetused veel võistelda ei suuda, me eriti palju ei rääkinud. Ega me siis oma lugejate ette oma kurba saatust kaebama sõitnud.

Tagasisidest. Neiski neljas saalis tundsin korduvalt, et õigus on nii küsijail kui vastajail. Meile anti kas viisakalt või murelikult mõista, et ega neis ilusates raamatukogudes uuemat eesti kirjandust nii väga enam jahitagi, ja kui, siis lõppevat see tihti lugeja pettumusega. Vastu vaielda on raske. Halb oleks, kui see niimoodi jääkski. Mõtteainet meile kõigile: kuidas kirjutada asjadest nii, et see võimalikult paljudele korda läheks? Vahepeal arvati ju, et see pole üldse tähtis. Aga ju ikka on. Riigis, mis ka põhiseaduse järgi ongi loodud suuresti selleks, et kaitsta ja arendada emakeelt, ei tohi oma kirjandus jääda ainult valituile mõeldud nišinähtuseks.

Tagasiside teinegi tahk. Paaris saalis palusime käe tõsta, kes siiski on meid üldse lugenud. Ja ausalt! Kui siinkirjutajat mõnevõrra teati või pigem mäletati (mis parata, jaanuaris saab viiskümmend aastat kirjanikustaaži täis), siis teiste puhul oli tõstetud käsi vähem. See ei tähenda, nagu poleks meid tuntud. Kolme head eesti luuletajat tunti vägagi, aga ennekõike n-ö kõrvaltegevuste tõttu: kirjanike liidu esimeest Sinijärve kokanduse ja „OP!-i” saadete, Kivisildnikku ja Hirvegi ennekõike nende meediategudest. Muide, Kivisildnik oli väga rahul, kui Võrus tõusis koguni kuus kätt. Pidi olema samuti lausa maailmarekord. Aga saalis istus ja tõstis kätt muide ka meid kuulama tulnud luuletaja Contra! Mina omakorda palusin küll „Õnne 13” teemat võimalusel vältida, aga päriselt see korda ei läinud. Mis parata, elame juba tükk aega XXI sajandil. Kirjanduse aeg alles hakkab tagasi tulema.

Või vähemalt tahame me seda uskuda. Ja nagu teada, kaob lootus viimasena.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming