Nii paljust veel

Luule ja filosoofia tundmine, võime oma mõtteid ja meeleseisundeid selgelt ning kujundlikult sõnastada peaks olema iga küpse kultuuri loomulik osa.

DORIS KAREVA

Inimesele, kes lahendab ristsõna – Eesti luuletaja, neli tähte –, ei meenu Rein Raud ilmselt esimeste hulgas. Peale luule seostub Rein Rauaga nii palju veel – mõnes mõttes on ta institutsioon iseeneses. Mitte ainult üks humanitaarinstituudi loojaist, selle esimene ja hiljem Tallinna ülikooli rektor, mitte üksnes aukartustäratava teadmis- ja kogemuspagasiga kultuuriguru, mitme ülikooli au- ja filosoofiadoktor, kes valdab paljusid keeli ja vaheldab mänglevalt kirjandusžanre. Rektor, doktor, lektor, vektor, professor, protsessor ja mis veel kõik, aga ikkagi midagi veel. Miks just luuletaja?

Intervjuus Kaspar Viilupile on Rein Raud öelnud: „Luule on see osa kultuurist, kus keel on kõige rohkem elus ja paneb proovile oma piire. Tinglikult võib öelda, et tugev luule on see, mis ei lase keelel hanguda ja muutuda pelgaks tehniliseks suhtlusvahendiks“ (ERR 7. IX 2016). Ja vestluses Zygmunt Baumaniga märgib Rein Raud: „Keele seespidisuse ehk meie jaoks tähendusliku maailma toimumiskoha ja meist vähe sõltuvates tingimustes moodustuva olemise sõnalise väliskuju vahel haigutab ületamatu lõhe. Kõik, mida teeme, on kuidagimoodi sellest eraldatusest mõjutatud. [—] Ühest küljest tuleb meil tähele panna, et teised asuvad meie väljalausutud sõnu tõlgendama, ja hea oleks hoiduda ütlemast midagi, mis ei vasta meie kavatsustele: teisest küljest saame enamikul juhtudel liikuda eneseväljendusviiside üsna avaras valikus“ („Iseduse praktikad“, tlk Olavi Teppan, 2016, lk 54–56.)

Luule ja filosoofia tundmine, võime oma mõtteid ja meeleseisundeid selgelt ning kujundlikult sõnastada peaks olema iga küpse kultuuri loomulik osa. Nagu ka oskus kaasvestlejat kuulata ja tähele panna, arutleda ja mõttekäike edasi arendada, vaielda ilma võitleva hoiakuta.

Avara, tervikliku ja tasakaalustatud maailmapildi väljakujunemine nõuab süvenemist ja aega. Ometi on inimese üks põhiigatsusi mõista ja olla mõistetud nüüd ja praegu. See võiks olla ka põhjus, miks luulet kirjutatakse kõikidel aegadel. Hõikan, ja vahel on väga vaja / kaja. Kuid vastu on vaikust (lk 59).

Rein Raua eelviimane luulekogu „Kaks küünalt“ ilmus 27 aastat tagasi. Kui õigesti mäletan, siis autori õige mitmes žanris eelmiste ja järgnenud raamatutega võrreldes jäi retseptsioon mõnevõrra tagasihoidlikuks. Ka „Unelindude rasked saapad“ väärinuks elavamat vastukaja. Siiski on märganud ja tunnustanud seda kogu mitmed asjatundjad. Nii on Maarja Pärtna Loomingu luuleaastaülevaates suurepäraselt kokku võtnud teose kvintessentsi: „Raua luulekeel vaheldab loomulikult voolavat kõnelisust rütmilise ja riimilise sümmeetriaga, vormitelje paindlikkusest hoolimata ei lasta aga lausumise pingel hetkekski langeda, nii et luuletused mõjuvad tõepoolest nagu „põleva keele piirilt päästetud / hetked, valatud paberi külma“ (lk 13). See päästmine on aga toime saanud elegantse spontaansusega. Mõnel puhul kantakse kujundeid või motiive ühest luuletusest teise, nii et kokku moodustub dünaamiline, tundliku kompositsiooniga terviklik luuleraamat“ (Looming 2017, nr 3).

Üks Rein Raua luuleraamatu võluvaim eripära on selle ainuomane vorm, mis häirimatu rahu ja elegantsiga jalutab mööda tavapärastest riimi- ja rütmivõimalustest, jättes need kohati endale jahmunult järele vaatama.

Kaido Vainomaa

Asko Künnapi maitsekalt kujundatud, paelaga märkmikku markeeriv kogu koos kaardistatud unelinnadega ühtaegu avab ja varjab oma sisu. Valitud vorm on võluv, kuigi mõneti riskantne võte: märkasin, et leheküljed on jäänud lahti lõikamata ka raamatukogu laenutatud eksemplaridel. Tõenäoliselt suhtuvad mõnedki lugejad sellisesse poolavali raamatusse ebaluse või pieteeditundega, eelistades füüsilisse raamatusse üksnes põgusalt sisse kiigates taanduda, jättes autori ja teksti n-ö omavahele. Ehk siis teisisõnu: rasked saapad unelindude ukse taga sunnivad korraks seisatama, ei lase ujedamatel või siivsalt peenetundelistel ust paotadagi. Just seesama seisatama sundiv kõhklushetk on aga otsustava tähtsusega: kes langetab siiski valiku lehed lahti lõigata, jääb selle tekstiga kuidagimoodi ühendatuks, teda seob raamatuga rituaalne ohverdus.

„Unelindude rasked saapad“ on üks raamatuid, mida võtsin lugeda palju kordi, puht huvi pärast kolmest erinevast eksemplarist, mille avasin erinevate teradega, iga kord isemoodi. Tahtsin teada, kas ja kuidas selline rituaal lugemiselamist mõjutab. Mõjutab küll, kui valmistab lugeja ette erineval viisil. Paneb märkama erinevaid kirjakohti, nägema uusi nurki, mõistma teistmoodi tahke. Algajal austrikarbi avajalgi kulub teinekord ära kolm nuga: üks puruneb, teine nürineb, kolmas ehk paotab.

Alvar Loog märgib: „Minu silmis määratleb luuletajat nii tehnilises kui ka kvalitatiivses mõttes oma hääle olemasolu. Varasemates kogudes viljeles Raud üsnagi väljapeetud vormis eri stiile, kuid äratuntavat ja väljendusjõulist oma häält tal minu meelest ei olnud. „Unelindudes“ on ta selle kehtestamisele päris lähedale jõudnud“ (Looming 2017, nr 2, lk 290).

Nõus. Rein Raua luulekogusid üle lugedes ja tunnistades meisterlikkuse kasvamist avastasin aga endalegi üllatuseks ligi 40 aasta jooksul kirjutatud tekstidest ka mõttelise jäljerea. Oluline nihe, vaatepunkti teisenemine või pigem erinevate vaatepunktide lähenemine, koondumine ongi toimunud selle 27 aasta jooksul, mis lahutab „Unelinde“ eelmisest kogust „Kaks küünalt“.

*
sööb liha
liha hea
joob vesi
vesi hea
vaatab naine
naine hea
(„Paljajalu“, 1981, lk 26.)

*
pimedus ei tule maa kohale kaugelt
pimedust ei too ükski võõras tuul
pimedus tuleb maa kohale maa enese seest
maa enese pragudest
tõuseb paks must suits
(„Kestmine tuleb seest“, 1983, lk 34.)

*
pilkases pimedas
peavad su enda silmad
kumama valgust
troostitul kõnnumaal
tuleb sul leida lohtu
enese seest
(„Kestmine tuleb seest“, 1983, lk 43.)

*
[—] Võib-olla on inimene koobas, kus ei ela kedagi peale suure küünla, mis läheb tema sünniga põlema. Kuskilt tilgub koopa põrandale vett – need on mõtlemata öeldud sõnad ja tajumata tehtud teod, mis piiskhaaval kõrgemale kasvavad. Kumb on kiirem – kas halastamatu järjekindlusega põlev küünal või tagasihoidmatult tõusev veepind? Nagu igaüks ise tahab. Kui tuleb aeg, siis nad saavad kokku.
(„Lumme mattunud“, 1987, lk 73.)

*
Mina ei tea veel, mis on mu õige nimi.
Aga ma loodan kunagi kuulda saada.
Kaua olen ma teadjamaid imetlenud.
Iga silp nende kõnes on tähendust täis.
Aga mõnikord murrab väsimus neidki.
Siis on neil silmis igatsus mere äärde.
Seal on avarus, seal kõik mõtted on tõsi.
Milleski ühes sees pole lõputut teed.
Kuskil äärmuses pole meil võimalusi.
Nemadki nii on vahel mulle rääkinud.
Mõnd asja olen merest taibanud ise.
Minu laevad ei pöördu iial taas randa.
Mis on kaotatud, see ei tule tagasi.
Sageli liiga kerge on unustada.
Uni on lahke lohutaja ja sõber.
Unes sobivad kummalisemadki moed.
Aga seal kaovad vaimu koos hoidvad jooned.
Hajali hajub äärmustesse murtud meel.
Siiski usun, et sügavas alles on tuum.
Kord tõuseb üles uinunud inimene.
(„Kaks küünalt“, 1990, lk 84.)

*
Tahtsin ju minagi kunagi olla
lahtiste teede laulik, emmata
avarust. Hing ihkas joobuda
magusalt kutsuvast ängist,
kiikuda kuumas ja tumedas süles,
arbuda sõnadeks sõnatut kihku.
Taevatähed veetlesid vähem, need
paistsid. Argilausetel polnud
üldse midagi öelda, need olid viimse
vereni võõras keel. Küünlavalgus
veel kuidagi, hubisev. Ja mis
nüüd? Kui palju liiva jäänud on
pihku? Loen mõnda neist, kes siis
mind juhtisid üles, ning, nagu
kunagi kirglikult piipu tõmmanu
kopsu kõnetav suits õhus,
teatab: sa koosned ka minust –
jah, vastan, jah, nii see on,
ja nii paljust veel.
(„Unelindude rasked saapad“, lk 22.)

Rein Raua 1983. aastal ilmunud kogu „Kestmine tuleb seest“ kõlab omamoodi vastukajana Jaan Kaplinski 1982. aasta kogule „Raske on kergeks saada“; mõlemad pealkirjad kumisevad ka unelindude hääles.

Raamat koosneb küll „nii paljust veel“, kuid enamik sellest sunnitakse teadlikult õhku hajuma: kao minema, / tark vanamees! Tüütu oled! / Isegi kui vahel ütled päris kaunisti! / Imedes kujuteldavat piipu! / Võtad kokku! Paned paika! Kissitad / sõnastavaid silmi! Mis justkui näeks! / Ma ei taha sind siia! See on minu / pea! Vaat nii (lk 70).

Sonetid ja eleegilised distihhonid, mis veel „Kahes küünlas“ tooni andsid, on aupaklikult taandunud kõne loomulikkuse ees. Üks „Unelindude“ võluvaim eripära ongi just selle raamatu ainuomane vorm, mis häirimatu rahu ja elegantsiga jalutab mööda tavapärastest riimi- ja rütmivõimalustest, jättes need kohati endale jahmunult järele vaatama.

Jah,
ma tean küll, et vaid seda üht
mul ongi kogu aeg öelda, ainult
sõnad on mõnikord uued: võrdselt
võõrad on mulle preestri ja sõduri
kuued, aga nendeta nii palju
sirgem mu rüht.
(Lk 24.)

Selles avalduses sisaldub nii nõtkust, mõistatahtmist kui julgust. Julgust vaadata / lõpuni, vahel tagasi, / kahelda ka siis, kui tõde on / tõesti üks. (lk 28) Sest kõik on kogu aeg liikumises, muutumises, otsides enesele üha uut väljendust. Kus mu sõnad on? / Äsja ju tundsin neid siin? // Lihtsam on tõlkida, / lihtsam end painutada, / palju lihtsam on mõista / kedagi teist (lk 58).

Aga võib-olla seegi ainult näib nii – mõnel teisel päeval tundub jälle ehk teisiti – kõik pole eal nagu paistab (lk 46).

Inimesed: mõned, justkui. / Aga peidus, kooriku all. Näivad. / Võib-olla mina ka näin. // Mõnikord tundub, et / eesti keeles on kõik / juba öeldud ära. / Paar sõna veel ja valmis (lk 74).

Tahtmatult meenub austrikarp, mis väljastpoolt mõjub kogu oma metsikus kivipärasuses kui lõpetatud meistriteos, sisaldades aga pärlhaljas südamikus hoopis teistmoodi, õrna ja müstilist elu, teadmist, mis ei taha, ehk ei tohigi saada lõpuni sõnastatud.

Inimene elab, kuni õpib / hoopis. Kuni ei arva, et  / salm ongi selge, lõplikud / numbrid peas, ja et / kivi saabki ainult täpselt / sedasi visata. [—] las kihab / nii, et ei hangu: tuksub, / kohiseb, sügeleb, on (lk 54).

Leplikku kohanemist isegi häirivate elumärkidega kohtab ikka ja jälle. Võime tunda mitmesugust valu / peaks ju rõõmustama, märgib Raud (lk 83). Valu hetkedel suurem endast, / tundes üleni, öeldes kõik, / igavikule antud sõrm, / sild meelest meelde, mille / otstes ootamas kumbki (lk 26). Muidugi – Olla, valudest suurem (lk 83). Ja samas – Rumal, oi rumal on käristada end / lahti ja kõigile näha, paljaste / kätega püüda silmist tilkuvat / elavhõbedat [—] aga seda nad – naeratus! – ikka ei tea / mis need jutud sul merega olid (lk 41).

Naeratus, see ootamatu, ilmub nagu pärl, jõu ja rahu tunnistäht. Ehk just sellest äratundmise hetkest on pärit ka raamatu algus. Olla kõigile see, / mis neil puudu. / Olla endale see, / mis jääb üle (lk 9) kõlab mõistva humanisti avarapilguline suhtumine. Peen ning küllane on ka selles kogumikus avalduv armastusluule, loomulik ja endastmõistetav osa terviktunnetusest.

Kõigis värvides
heliseb aed ja ma kuulen,
et sammal kasvab, ja iga kivi
on sinu jälgedest soe.
(Lk 40.)

Tõeline armastus on enamasti sõnatu, ta avaldub kõiges – ühtaegu tuntav ja tabamatu, kirgas ja küps.

Mitte väiksem, vaid suurem
sellest, et aastaid. Mitte
nõrgem, vaid tugevam, et ka
päevade lihtsuses. Muidugi,
mitte ilma joobunud hetkedeta:
poleks ju muusikat. Aga
kõrgem on nende taga,
selles, kui miski ei kordu,
mis sest, et kõik näib sama:
aken, nägu, lumi,
põrand, meri, nimi,
silm, keel, juus, jalg, rind.
(Lk 82.)

Liigutav ja tundetäpne on tunnistus: Kõik, mida olen iial / osanud igatseda, kõik / on mul. Isegi rahu (lk 43).

Kergus, kergekssaamine, vabanemine ilma lahtiütlemiseta, kestmine katkestuseta ongi minu arvates selle raamatu teema, millele näib viitavat ka pealkiri. Ometi ei toimu selline vabanemine sujuva iseeneslikkusega ega päriselt tagasilöökideta. Täis, tühi – tühi, täis, / kogu aeg (lk 19). Tõsi, küllap olekski sisu muidu tunduvalt kahvatum, jäigem ja kunstlikum, meenutades ehk isehakanud preestri plekitut rüüd.

Just nagu mingist latist / üle hüpanud, nagu õppinud / uuesti ujuma pärast haigust / või pannud suusad alla, need, / mis on aastaid kapis / oodanud oma järge: / esimene rõõm, esimene ehmatus, / et ma natuke ikka veel oskan, / siis aga pudeneb kohvritest välja / mille eest põgenesin – / võõras pilk üle õla, / krambid on valvel, kõnnitud rajad / seavad end sisse, ka siin, sõnades – / ei, ma ei oska ikka veel käia / lund mööda jälgi jätmata (lk 66).

Krambid on valvel, teadlikkus teadlikkusest, sellest ei pääse nii lihtsalt.

Kõigepealt ja ennekõike vabaks / krampidest (lk 70). „Unelindude rasked saapad“ võtab kohati veenvalt kokku, kui raske on olla inimene paratamatusega silmitsi seistes – Väsimus, / makstud võlad, porine linn (lk 27) – ja küpse isiksuse järjekindluse.

Aga ma tean, et ma pean, kui ma vean
tuima kelku läbi tuule ja jää ja
ainult sügaval kestab: jah, uks on
lukus, jah, aga tiivad, ei,
need pole suletud.
(Lk 53.)

Saapad sammuvad läbi aegade ja olukordade, kindlad oma valitud sihis – aga just unelindude võbelevad poolavali tiivad annavad teekonnale mõtte, võiks öelda, et tiivustuse. Kus on mu linnad, mu lennud, / mu linnud? Küsige tuultelt (lk 16).

Soov saada nägijaks. See on mind / siia toonud. See on mu ankur / pikkade mõtete öös. Nii palju / minna veel (lk 65).

See meditatiivne, omamoodi rühkiv teekond, kivi, mida ma veeretan / ikka ja jälle uuesti üles mäest (lk 10) pole aga ette võetud nirvaanasse jõudmiseks. Ei olematuse lõputu päev ega lõpetatuse ülev, äraseletatud rahu tõmba luuletajat ligi, pigem just lõpetamatus, kerguse vaim, mänglev ja tujuküllane. Nüüd aga / kaalule, elu. Number on väga / suur. Heida enesest liigne. / Tee ennast lahti vaevast. / Võib-olla sina suudad. No proovi. / Roogi verest välja see tina, mis / settinud sinna nüride päevade töös (lk 65).

35 aastat kogunend, kivistund kiht, kõiksugu radu rännanud kultuurisaapad hakkavad ühel hetkel märkamatult lahustuma, sõna sammumisest saab tants – ühes liigutuses, mis / ei alga ei lõpe, on koos / graatsia, jõud ja õrnus (lk 55) – ja korraga leiab luuletaja end jälle, äratundnuna, vabanenuna, kesk unelindude tiivaplaginat paljajalu: ma olin mis olen / ma pole mis olin („Paljajalu“, 1981, lk 10).

Kui keel suleb aknad:
mis oli kordumatu,
mahub nüüd karpi.
Kui keel avab uksed:
mõõk raiub end, silm näeb end,
mina tantsin, tantsib mind,
äärest ääreni, isegi
karp mahub, või mis
karp ta nüüd enam,
lihtsalt kala vees.
(Lk 39.)

Kala, kes enesestmõistetavalt põikab kõrvale, niipea kui temaga suurisilmi tõtt tunnistada: Mina, peeglis: / jah, ma tean küll (lk 80). Aga las miski jäädagi siin ainult autorile.

„Unelindude rasked saapad“ mõjub ennekõike kui nii paljust veel vabanemise raamat, karbist välja lipsanud, kus keel on paotanud ukse lootusele – kui on leitud täpsus – / juhuslik! – kui kõik sõnad on nii, / et ei tea isegi miks, aga ainsad õiged (lk 85).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht