Nobeli preemia

Lauri Eesmaa

 

Nobeli kirjanduspreemia läks sel aastal inglise dramaturgile Harold Pinterile. Äsja 75. sünnipäeva tähistanud Pinterit nimetab auhinnakomisjon kirjanikuks, kes paljastab oma näitemängudes kuristiku inimeste igapäevase jutuvada all ja tungib rõhumise suletud ruumi.

Pinter ise on kirjeldanud oma keelesuhet järgnevalt: “Keel, mida me kuuleme, väljendab alati ka seda, mida me ei kuule. Iga kõnelus sisaldab kõrvalepõikamise manöövrit, segu vägivallast, salakavalusest, piinamisest ja pilkamisest, millega varjatakse tõsiasju, et lahutada teist osadeks. Kui lõpuks tekib kõnelusse vaikus, jääb alles kumav kaja, millega paljastab kõneluspartnerid täielikult. Keelt võiks seega interpreteerida ka nii, et see on pidev strateegia alastuse varjamiseks.” Nii on üheks Pinteri näitemänge läbivaks jooneks pidev kommunikatsioonihäire ja raskused üksteisemõistmisel, sellel on ka oluline roll näidendite atmosfääri loomisel. Sellega liituvad ka tegelaste identiteediprobleemid, pidevaks mureks on määratlusaluste puudumine. Nobeli komitee on nimetanud neid tegelasi inimesteks, kes poevad enda redutseeritud ja kontrollitud eksistentsi taha, et kaitsta end ja iseenese elu välise sissetungi eest.

Tegevus leiab tavaliselt aset hermeetilises ja kitsas ruumis. Auhinnakomisjon on nimetanud Pinteri draamat tagasiminekuks näitekunsti olemuslike juurte juurde, kus tegevus toimub suletud ruumis, dialoog pole ette ennustatav, tegelased on jäetud saatuse hoolde. Autori keel on stilistiliselt keerukas, igapäevane kõnekeel on tihti segatud väga poeetilise väljendusega. Pealtnäha vähese tegevuse ja segase dialoogi pinnal kujuneb aga keskseks probleemiks tegelaste omavaheline võimuvõitlus. Kõik see on kirjandus- ja teatriuurijate käsitlustes soosinud tema loomingut seostama muu hulgas ka absurdi mõistega. Tihtipeale on toodud Pinteri eeskujudena välja Becketti ja Ionesco loomingut, kuigi tema looming ise tõukub veidi teistsugustelt alustelt.

Pinter kirjutas oma esimese näitemängu “Tuba” aastal 1957, sellele järgnesid kohe samal aastal ka “Sünnipäevapidu” (eesti keeles Joel Sanga tõlkes LRis 1970, nr 2) ja “Tumm teener”. Eestis ongi lavastatud rohkem dramaturgi noorpõlveloomingut, siia kuuluvad erinevate lavastajate lavale tooduna juba eelnimetatud “Sünnipäevapidu”, “Tumm teener”, “Majahoidja” (1959), “Kojutulek” (1964), hilisemast loomingust on lavastatud ka näidend “Petmine” (1978). Kui Pinteri noorpõlvelooming on kantud rohkem eksistentsiaalsetest ja psühholoogilistest probleemidest, siis edaspidi on ta läinud järjest poliitilisemaks. Siinjuures tuleks mainida näidendeid “Eikellegimaa” (1974) ja “Uus maailmakord” (1991). Ka väljaspool näitekirjandust on Pinter olnud poliitiliselt väga aktiivne, mistõttu on süüdistatud ka Nobeli auhinnakomiteed sekkumises poliitikasse just Ameerika-vastasena. Sellesarnaseid reaktsioone tekitas juba rahupreemia määramine Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile ja selle juhile, nüüd külvas veelgi rohkem kahtlustusi Pinteri auhindamine, sest ta on ägedalt kritiseerinud Ameerika ja Suurbritannia tegevust Iraagis ja varem ka Ameerika muid sõjalisi aktsioone. Ka on ta sõna võtnud nii mõnegi inimõiguste rikkumise asjus üle maailma. Kui uskuda kirjaniku poole aasta taguseid sõnu, siis on ta näidendite kirjutamisest nüüdseks loobunud ja kirjutab veel vaid luulet, kuid on lubanud olla jätkuvalt poliitiliselt aktiivne.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht