Noored kirjutavad – elame edasi!?

Edward Kess, emakeele?aja

Siiri Taimla, Mart Valner, Andra Teede, Hanna Kangro. Foto 4x Jaan Klõšeiko

Palve Repsile – et laste- ja noortekultuuriajakirjad jõuaksid ka kooliraamatukogudesse

Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud kirjandusfestivali “Sotsia” raames oli üks päev pühendatud noortele: noortele, kes ise kirjutavad, ja ärksatele hingedele, kes püüavad hea seista selle eest, et oma esimesi arglikke samme tegev noorkirjanik oma tekste avaldada saaks. “Sotsia” läbiv teema “Futu” andis alust helgemat tulevikku loota: kunagi ehk sirguvad just tänastest katsetajatest meie kirjanduskaanonis tooni andvad persoonid, kirjandusõpikute kohustuslik pildiga osa, uue raha uhke nägu, oma pargi ja majamuuseumiga.

Tallinna keskraamatukogus kogunesid ümarlaua äärde Ilona Martson Tähekesest, Priit Kruus Värskest Rõhust, Leelo Tungal Heast Lapsest ja Jürgen Rooste Sirbist, et luua pilt eesti noorte kirjanduse hetkeseisust, tugevusest ja nõrkusest, anderikkusest ja -vaesusest. Kruus ja Rooste avaldasid oma seisukohad juba sügisel Pääsküla raamatukogus sama temaatikaga õhtul. 

 

Anonüümselt netti

 

Noored kirjutavad. Tahavad kirjutada. Koolivihiku keskmised tühjad lehed võivad peita mõttepäevikut või seiklusjuttu – bioloogia ja füüsika vahel. Õpikute ümbrispaberid ja õpilaspäevikud kannavad paari luulerida. Poeedianne võib kõikuda rahvasuus tuntud salmikestest ingliskeelse muusikamaailma trafaretini, loomingulisemad mõtlevad muidugi ise oma salmikesi armastusest, koolist ja elust. Julgemad riputavad oma kirjutised Internetti. Kõikvõimalikud reidid ja delfid avavad anonüümse maailma, kus ülesriputatud luuletus ei seostu otse isikuga – teised võivad ju ära tundes narrima hakata (?) –, vaid laseb miisu, boi18 või zigrimigrina tekitada autori ja kommentaatori(te) diskussiooni.

Kirjandushuvi äratamiseks tuleb noore nina elavasse kirjandusse pista. Paljuski sõltub see kirjandusõpetajatest, kes on kursis uuega ning külastavad kirjandusüritusi, ja kooliraamatukogude raamatuvalikust, mis ei võimalda kätte saada madalakvaliteedilist adaptatsiooni. Kui ainult leidub neid, kes viitsivad ja tahavad väikseid kevadisi konnapoegi lombi poole suunata, leiab Jürgen Rooste, on tuleviku suhtes lootust.

Kirjutavad noored on valmis saatma töid avaldamiseks. Täheke ja Hea Laps trükivad oma külgedel mõningal määral noorte loomingut, Värske Rõhu iga number koostatakse noorte autorite tekstidest. Kaasautoritest puudust ei tule. Leidub noori, kes kirjutavad vabatahtlikult või sunniviisiliselt ja panevad oma kirjutised teele, et leida avaldamist. Eriti olevat Leelo Tungla sõnul grafomaanne kuu aprill, kus kõik vähegi arvutiklaviatuuril tippijad toimetuse postkasti ummistavad.

Tähekesse toimetatud kaastööd võib näiteks jagada kaheks: lapsed, kes kirjutavad ise – vanemate õhutusel saadetakse, ja need, kelle korralikult viimistletud töö pannakse õpetaja juhendamisel-õhutusel koos terve klassi omadega teele. Siit tuleneb ka Martsoni ning Tungla tõdemus, et koolitamata laps kirjutab palju vabamalt, fantaasiaküllasemalt. Kui laps jõuab kooli, siis teadlikult või alateadlikult pärsitakse, vormitakse kirjutatu kirjutamata normidele vastavaks, muljutakse luuletus pigem lihtsaks riimiks kui lubatakse vabavärssi.

 

Leida tulevasi tähti

 

Kaastööde hulk tõmbab kaasa ajapuuduse. Suuremas aja- ja jõuhädas on Leelo Tungal, kelle sõnul ootavad noored kirjasaatjad oma kirjutistele kohe kommentaare. Vahel tõesti ei jõua, aga vastusega viivitamine võib nõrgema närvikavaga kirjanikuhakatise tunnetele mõjuda katastroofiliselt. Värske Rõhu toimetus seevastu üritab mõnekesi orienteeruda saabuvate käsikirjade hulgas, eraldada terad sõkaldest ja leida tulevasi tähti.

Aja ja rahaküsimuse lahendab eesti kultuuri arendamise eest seisev kultuurkapital Värske Rõhu puhul (toimetajate töötasude osas) viisakalt: tehku entusiasmist, saavad hakkama. Hea Laps on viimased tosin aastat ilmunud Tungla initsiatiivil. Ehk jätkub tartlastelgi usku ja lootust värske rõhu all mitte väsida.

Mõlemad ajakirjad on jõudnud kogudeni. Hea Laps andis välja koos kirjanike liiduga oma autorite almanahhi pealkirjaga “Tüdruk, kes sa teretasid vaime” ja Värske Rõhk ilmutas koos Eesti Kirjanduse Seltsiga Eliina Kortsu luulekogu “Lööklaused murravad metsi” (sarjas “Värske raamat”). Mõlemad raamatud on korralikult kujundatud ja toimetatud. Toimetajate puudus on eesti kirjandusmaastikul aga suur. Noor autor vajab mentorit, suunajat, nõuandjat, kes annaks adekvaatse hinnangu ja teeks ettepanekud parendamiseks. Kas kirjanike liidu konsultandikohad suudavad rahuldada nõudlust?

Toimetamata tekst näritakse kriitikute hammaste all puruks. Tõdeda tuleb, et noore autori hävitav kritiseerimine on delikaatne teema. Tungal tõi näiteks Juhan Viidingu, keda alguses peeti oma kirjanikust isa haledaks varjuks, aeg tegi oma korrektuurid ja välja tuli hoopis muu. Mahategemine ei pruugi anda sedagi julgust, mis esikteose väljaandmiseks kokku kraabiti. Samas võib ka ülipositiivne taevani ülestõstmine tekitada ülisuured nõudmised ja järg ei pruugi enam nii vaba ja võimas olla. Esikteose jätk võib osutuda kehvemaks. Mis saab siis? 

 

Värske Rõhu õhtu

 

Suurepärast noore autori instrueerimist õnnestus näha “Sotsia” noorte luuleõhtul Vanalinna Muusikamaja Kehrwiederi kohvikus. Priit Kruus võttis luulelugejad enne esinemist kokku, vaatas läbi nende tekstid, mis lugemiseks valitud, andis soovituse mõjususe, pikkuse, valiku osas, mida ja millal lugeda, määras ka esinemisjärjekorra, leidis kõigile sobiva esinemiskoha kohviku eri nurkades ning kuulas-kontrollis veel lugemisvaljust. Igati professionaalne abi noorele, kel esinemiskogemus, ka -julgus veel puudub, kas või pilk Priit Kruusi poole ja kerge peanoogutus nurgast näitab, et kõik on kombes. Et selliseid tahtejõulisi abilisi meil kõigil oleks!

Neli noort luuletajat Mart Valner, Siiri Taimla, Hanna Kangro ja Andra Teede  mõjusid keldrivõlvide all lummavalt. Lauad ümbritsetuna lisatoolidel kuulajatest, publikut istumas trepelgi, huvi ja huvitatus saatis tervet õhtut. Tekstid, mis teistkümnete teises pooles autorite sulest ja suust kõlasid, olid pigem hämmastavad kui igavad. Ei olnud koolilikku mina-armastan-sind-sina-armastad-mind või päike-ja-lill motiive, ei olnud kõik-on-lollid-mentaliteeti. Rabavalt mõtiskleti (üldse mitte täiskasvanulikult) selle sajandi alguse noore igapäevaelust, linnast, inimestest. Positiivselt, samas muheirooniliselt.

Mida saaks ette võtta, et soodustada ja elavdada kirjanduse kui alternatiivse kultuurivormi levikut noorte seas? Kui kirjandusõpetaja enam ei suuda kontrollida noore lugemislauda? Kui entusiasm väsib noorte kirjatükkidega tegelemisel? Kui paarikümne aasta pärast on eestlane kandiline, kes klantsmaailmast sügavamat ei otsigi?

Palve haridus ja teadusministrile Mailis Repsile: palun leida rahalised võimalused, et tellida igasse eesti kooli Täheke, Hea Laps, Värske Rõhk; et teha pisim samm kujundamaks inimest, kes tulevikus ostab raamatu, külastab raamatukogu, teatrit, väikelinna uue kunsti muuseumi, Tubina festivali…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming