Normaalne eesti ulme

Martin Luiga

Maniakkide Tänav, Mehitamata inimesed. Toimetanud Eva Luts, llustreerinud Meelis Krošetskin. Fantaasia, 2013. 234 lk Pakkumise arvustada eesti ulmeraamatut võtsin vastu suurema eelarvamusega, kui mulle au teeks. Seda enam rõõmu valmistas see, et ma olin eksinud. Progress on naljakas asi, usud teda rohkem, kui ei midagi muud, aga kui oma silmaga näed, ikka imestad. Maniakkide Tänava „Mehitamata inimeste” näol saavutab kodumaine ulmeringkond selle, mille poole ta kogu aeg püüelnud on – kohaliku variandi kaheksakümnendate Ameerika pulp’ist. Ja ma ei mõtle seda mõnitavas mõttes, modernistliku tollipulga järgi pole mingit põhjust eelistada kehvakest raamatut inimesest, kes vaatab enda ümber ja südames on nukker ning suvaline, raamatule, milles kasutatakse süžeetehnilisi vahendeid ja tegeletakse maailmaehitusega. Ei ole kõrget ja madalat, on vaid õnnestumised ja ebaõnnestumised. Käesolevaga kuulutan mulle rahva poolt demokraatlike institutsioonide kaudu antud volitusega eesti ulme võrdseks ülejäänud eesti kirjandusega. Tegelikult on see toimunud juba varem (alati on, ka see raamat ei pruugi olla esimene omalaadne) – Sirbi toimetuses oli juba enne meie saabumist vähemalt kolm ulmeromaani laual – aga sellistel asjadel võtab harjumine ikka aega. Ja alati on hea inimestele meelde tuletada, et nad on vabad ja võrdsed.

Raamatu tegevus toimub traditsioonilises korporatiivdüstoopilises tuleviku-Eestis. Hiina on Venemaa üle võtnud, Eesti on hiina ja vene immigrante täis ja uue naabriga tehakse igakülgset koostööd. Jõgevamaa on Sosnovõi Bori tuumajaama katastroofist saastatud, radiatsiooni toime on Fallouti-laadne, soodustab mutantide vohamist. Nagu tavaliselt tänapäeva tendentse lõpuni võimendavad düstoopiad, on tegu tegelikult üsna idüllilise paigaga. Hundiseaduse maailmas, kus illusioonid võimu heatahtlikkusest on täielikult minetatud, teab inimene, mis on tõelised väärtused, need on lihtsad asjad: füüsiline jõud, kavalus ja koostöö. Hea ja halb on selgelt välja joonistunud. Katastroofi ei pea enam kartma, sest see on juba toimunud. Eestlased ja venelased elavad vennalikult kõrvuti, küll üksteist sõimates ja pasunasse küttes, ent on ilmne: nad teavad, et on selles supis koos. Hiinlasi ei vihka ka keegi eriti, nad on rohkem niisama naljakad, teistmoodi. Üsna mõnus ja nostalgiline on ka see, kui kaugeks on läänemaailm jäänud. Aasia tüüpi rõhuval totaalsusel on olulisi psühholoogilisi eeliseid lääne totaalsuse ees – see ei jäta muljet, nagu ebaõnnestumine oleks vähese pingutamise süü. Paradoksaalsel moel näib, et inimesele tuleb seda enam inimese nägu ette, mida ebainimlikum ta ümbrus on. Lõputvist annab toimunule veel eriti idealistliku pöörde, see on emotsionaalselt võrreldav filmi „Tallinn pimeduses” lõpuga.

Neonõukoguliku postapokalüpsise taustal on aga inimeste tehnilised võimalused märgatavalt laienenud. Pea kõigil on internetimasin pidevalt pea küljes, seda kutsutakse ajuriks, inimkeha on võimalik uuendada või isegi nullist luua, mõistust on võimalik salvestada. Mõistagi pole nonde viimaste teadussaavutuste näol tegu universaalsete hüvedega, nende eest tuleb võidelda. Üks põhilistest ideedest, millele romaan viitab, ongi see, et tehnoloogiline progress üksi ei tee veel paremat maailma, et progress peab olema ideoloogiline. Samuti võib märgata tänapäeval nii levinud usu kaotamist poliitikasse ja selle süüdistamist põhimõttelageduses, mis tegelikult ei väljenda seda, kuidas inimpsühholoogia toimib. Alati on mingid põhimõtted – need ei pruugi olla arukad põhimõtted ning need võivad ajas muutuda, aga nad on alati seal. „Stabiilsus” on põhimõte, „majanduskasv” niisamuti, ning seda on ka „kontroll”. Ja mitte ainult demokraatlikus ühiskonnas, vaid ülepea igasuguses ühiskonnas ei vastuta toimuva ja mittetoimuva eest mitte ainuüksi võimulolijad, vaid vastutus on jagatud ja igavene. Ning seda ei pea võtma süüdistusena, vaid lihtsalt sellena, kuidas on. Kõike on võimalik teha, kõike ei ole mõtet teha, ja kõike ei ole kerge teha. Kindlasti ei õnnestu kõik. Aga inimene on absoluutselt vaba.

Raamatu keel on sobiv. See sobib minajutustajale. Aruka, maalähedase tehnonohiku keel. Ka ulmekeel on ilus, eestikeelne ja hea, „ajur”, „leekur” ja „šokker” on kenad sõnad. Maailm on hermeetiline, usutav – mitte muidugi selles mõttes, et võikski olla selline tulevik, vaid selles suhtes, et tegu on usutava ulmemaailmaga. Võib eeldada, et kirjanikul ja tema abilistel on korralik AD&D-taust – AD&D, eks ole, on väga vahetu vähelevinud kultuurivorm, mida saaks kiiresti, ent puudulikult kirjeldada kui poolimproviseeritud teatri ja lauamängu vahevormi. Mängujuht on põhimõtteliselt nagu kirjanik, kelle tegelastel on vaba tahe ja oma mõistus peas. AD&D kultuur ei ole laiemat populaarsust leidnud ilmselt seetõttu, et on üsnagi ajamahukas, pühendumust nõudev ja äärmiselt intiimne, raskesti ülekantav. Selles on palju avastamata potentsiaali. Igal juhul, üks armastusväärsemaid karaktereid raamatus on Täionu, selline rollimängu stereotüüp, kes on suhteliselt talumatu värdjas, aga sa teed temaga koostööd, sest ta on niivõrd efektiivne. Täionu on vanaldane biomehaaniliselt täiustatud militaarparm, endine sõjaväelane, kes tsiviilühiskonnas käituda ei oska. Ta liitub peategelasega, sest tolle vaenlase käsilased olid talle korra kolakat andnud, ja jääb temaga üsna lõpuni välja. Kogu teost läbib selline eetos, et inimesed ei kahtle oma tegevuses ega tegele õigustamise ja põhjendamisega. Otsus on juba iseenesest väärtus.

Mõnus, korralik teos. Selliselt baasilt võib suuremaidki asju sündida. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui säändseid raamatuid oleks igal valitud ajal poes kümme tükki ja inimesed neid loeksid. Ulmetüübid meeldisid mulle samuti juba ennem seda, kui nad raamatut kokku panna oskasid. Mõnusad inimesed, loevad kole palju. Veits värdjalikud ja kompleksides muidugi, aga näita mulle üks kitsas ringkond, mis ei oleks veits värdjalik ja kompleksides. Samuti avaldab mulle muljet nende kollektivism, üldine aktiivsus ja koostöövõime, mille varal seesamagi raamat kokku on saanud. Nad usuvad ulmesse ning kirjandusse ja viitsivad selle eest võidelda. Mul on nendega meie-tunne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht