Nõudetrükk ja luuavarrest tulnud Pauklin

Kaupo Meiel

Kvaliteetse maakeelse kirjanduse trükkimine ja turustamine on teadagi kulukas ning paberile kantud ning kaante vahele vormistatud eestikeelne luule läheb harva sedavõrd hästi kaubaks, et kulud tasa saada, mis veel kasumist kõnelda.  Suure trükimasina käivitamine nõuab kobedalt raha ning kui see juba töötab, pole mõtet vähe trükkida, sest hinna osas pole suurt vahet, kas trükkida 300 või ligi 1000 eksemplari. Selline hulk ükskõik kui hea debüütluulekogu või lihtsalt laheda, kuid mitte just superstaari taiese tiraaži läbimüümine on juba suuremat sorti ime. Siis tekib laojääk ja kõik autori ning kirjastaja sõbrad saavad sünnipäevaks ja jõuludeks ühesuguse kingituse.   

    

See on tegelikkus ja mingit õitsengut, mis kvaliteetsete nišitoodete harjunud moel kirjastamise ja trükkimise suuremat sorti mõttekusega täidaks, pole ega tule. 

Väljapääsu võib pakkuda vaikselt tuure koguv e-raamatu süsteem või siis print-on-demand lähenemine. Sellel teisel ongi siinkohal põhjust peatuda.        Raamat ilma jamata Print-on-demand hakkab nähtusena viimaks ometi Eestis juurduma ning seega tuleks kohe ingliskeelse mõiste asemel eestikeelne kasutusele võtta. Sõnaust pole vaja korraldada, aga ehk on “nõudetrükk” tähenduselt üsna algsele lähedal ja kõlalt samuti mitte paha. Nõudetrükitooteid toodab-trükib nõudetrükikoda. Märtsis hakkas nõudetrüki tehnoloogiat kasutama Tartu Ülikooli Kirjastus, kuid juba kuid enne seda, eelmisel sügisel, valmisid esimesed  nõudetrükiteosed vastses, just ja ainult nõudetrüki ideele keskendunud ettevõttes Gutenbergi Pojad.     

Nõudetrükk on mõttelt ja sisult kõige lihtsam turutunnetus ja kõige puhtam tootlusvorm, seistes turumajanduse alustele suurtest  trükikodadest palju lähemal, pannes võrdusmärgi nõudmise ja pakkumise vahele. Toota tuleb täpselt nii palju või täpselt nii vähe, kui toodet soovitakse, ja just seda nõudetrükikoda ka pakub. Maksimumkogus võib nõudetrükikojal olla sama suur kui mammuttrükikojal, kuid miinimumkogus märksa väiksem, absoluutse, ühest eksemplarist koosneva miinimumpiirini välja, ilma et see teeks tootmist ebamõistlikult kulukaks.  Kui raamat läheb prognoositust paremini ja kauplusekett soovib näiteks kümme eksemplari juurde, on suurtrükikojas seda sisuliselt mõttetu teha, mis ongi vesi väikese, ühikupõhise trükikoja veskile. 

Kuigi Gutenbergi Poegade trükimasinad väljutavad kõiksugu paberit, ka harilikku valget, on esimene portsjon teoseid ilmunud Räpina üsna üliväga ökole ümbertöödeldud paberile, mille naturaalses jõupaberitoonis on kõik kiud ja täpikesed nähtavad ja tuntavad. Kaaned on erinevas toonis viltjad ja iseloomuga. Ülal sai print-on-demand vasteks pakutud  nõudetrükk, aga teades, milliste valude ja vaevadega on Gutenbergi Poegade esimesed teosed masina alt väljunud, võiks nende osalt ikka veel käivitamis- ja häälestamisjärgus tööd hoopis närvitrükiks nimetada. Närve on Gutenbergi Poegade esitrükkal Karol Kallas koos (:) kivisildnikuga kulutanud terve Pärnu jõe täie, mille äärses harilikus agulimajakeses trükikoda ka paikneb. 

Kuid aitab vormist, mingem sisulisemaks  ja võtkem ette teos, mis juba enne ametlikku ilmumist taastas nii mõnegi eesti luulest tüdinu usu kodumaisesse värsikeerutamisse ja see on Siim Pauklini „Aheldatud Jõgeva”, üks esimesi raamatuid, mis Gutenbergi Poegade nõudetrükikojas valmis. 

Täiuslik olmeaabits   

Rääkida Eestis praegu valitsevast haikubuumist on ehk mõnevõrra liiast. Vaevalt neid praegu suuresti rohkem kirjutatakse kui kogu aeg ja alates 1930. aastast, mil Johannes Vares-Barbarusel valmis väidetavalt esimene maakeelne haiku,  on neid ikka vormitud ning vormistatud. Kuivõrd võrsus sellelt rammusalt väetiselt Siim Pauklin, ei oska öelda, sest kuuldavasti pole isegi kirjastaja teda ihusilmaga näinud ja teada on temast vähemalt ilukirjanduslikus mõttes vähe. Teada on, et tegemist on rakubioloogiaga tegeleva tippteadlasega, kes teostab end Inglismaa mainekates laborites. Ses mõttes ongi pauk tulnud luuavarrest. Elu- ja kirjanduslooliselt on õnnestunud  Pauklini kohta välja selgitada veel vaid tõigad, et ta on pärit Jõgevalt ja toodab haikusid ning haikulaadseid lühiluuletusi sadade, ehk tuhandetegi kaupa. Raamatusse „Aheldatud Jõgeva” on mahtunud neist ligikaudu 120. Puhast haiku silbiskeemi 5-7-5 ei järgi just kõik „Aheldatud Jõgeva” tekstid, nii et päris läbinisti haikuline see kogu siiski ei ole. Esineb väiksemaid ja rohkemaid hälbeid ehk libahaikusid, nagu on öeldud, kuid öeldud on sedagi, et olgu haiku pigem liba, kui et haiku oleks iba. Vormilised kõikumised nagu näiteks silbisuhe 4-5-6 või 6-5-5 või suisa 3-3-3 ei ole samal ajal sugugi häirivad ning nii-öelda pärishaikusid jagub modifitseeritud ja rafineeritud lühitekstide kõrvale siiski piisavalt haikukogu määratluse väljateenimiseks.         

Kui klassikaliste haikude puhul toimub temaatiline jagunemine läbi aastaaegade jada, siis Pauklini tööd on reastatud ja struktureeritud sündmuskohtade järgi. Konkreetsemate peatükkide „Vannitoas”, „Magamistoas”, „Söömas”, „Elutoas”, „Rannas”, „Aias” ja teised kõrval leidub pelgalt kolm õrnalt abstraktsemat kogumit: „Elus olemise mõte” (avapeatükk), „Ahelais” ja „Endiselt elus”. Kui peatükk, olgu konkreetsem või abstraktsem,  vastab küsimusele „kus?”, siis haikud selles küsimustele „kuidas?”, mis muudab „Aheldatud Jõgeva” luuletused üsna täpseteks olmekirjelduseks, millest vaatab vastu lihtne ja selge tõde. Peatükist „Tööl”: „vananaiste suvi / boss teisel ringil / sekretäriga” (lk 27). Peatükist „Poes”: „riidepoe müüja / astub mind nähes / odava kauba juurde” (lk 38). Peatükist „Arsti juures”: „arsti ooteruum / kümmekond silmapaari /  hindab mu tervist” (lk 93). Peatükist „Köögis”: „pesemata nõud / kogu päeva laudadel / koristaja matused” (lk 67). Peatükist „Kodus”: „ka pärast aastaid / magab vana lesk / oma poole peal” (lk 51).     

Sedamoodi lihtsalt, selgelt ja pikema jututa kulgeb kogu Pauklini raamat. Iga samm pakub äratundmishetke, põhjust rõõmustamiseks või ainest mõnusaks nuputamisekski.  Pauklin on oma tekstides suurepärane pildilooja. Pea iga tema haiku või libahaiku suudab maalida silme ette konkreetse situatsiooni elavate tegelastega. Näoilmed ja žestid seletatakse lihtsalt ära ja lugeja pannakse naerma ja nentima: „no ongi ju nii, ongi nii”. Ma olen ühe korra oma elus Jõgeval käinud ja Pauklini raamatule pealkirja andnud haikut „linn mis kunagi / ei ärka jõgeva mu / armas jõgeva” (lk 40) lugedes sedastasin isegi, et just täpselt nii  see on ja just täpselt seda ma seal käies tajusin. Siim Pauklini debüüt on nõudnud parajalt valmimisaega, kuid tulemus on tõesti korralikult läbi küpsenud. „Aheldatud Jõgeva” lugemine on puhas lust ja rõõm: selles ei leidu targutamist, mõttetut väänutamist ega soovi olla keegi teine. Pauklini raamat võtab paljud eluhetked ladusalt kokku ning õpetab lugejatki teda ümbritsevat ilma paremini, terasemalt ja vaimukamalt jälgima, abiks õpetussõna: „enne  uinumist vaatan päeva tipphetked uuesti läbi” (lk 82).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming