Nõukogude luule must auk

BORIS VEIZENEN

Nõukogude kirjandusele, eriti luulele, on saanud osaks halastamatu ja osalt teenimatu saatus. Pärast pikka perioodi, mil upitati ühtesid ja vaikiti maha teised, on paljude omaaegsete inimhingede inseneride teosed leidnud koha prügikastis. Parimal juhul heidetakse nende autorite üle põlastusega pooleks nalja: kuidas ikka võidi niimoodi kirjutada, kuidas saadi end järjekindlalt ideoloogilistele klišeedele allutada, kiita partei otsuseid ja juhti ning loota selle eest saada tore datša Peredelkinos ja muid maiseid hüvesid? Mida kaugemale ajalukku nõukogude kirjandus meist jääb, seda vähem osatakse seal eristada värvikaid isiksusi, dramaatilisi elusündmusi ja saatuselööke. Hallile massile on vastandatud seevastu üksikud tõelised talendid ja geeniused, nagu Anna Ahmatova, Ossip Mandelštam, Boriss Pasternak, Jossif Brodski jt.

Loomulikult vaesestab mustvalge kontekstiga mitte arvestav suhtumine meie arusaama toonasest kultuurist. Just seesuguse vaatevinkli eiramises seisneb mordva päritolu luuletaja ja kirjandusteadlase Sergei Zavjalovi esseekogumiku „Ars poetica“ uudsus.

Zavjalov on välistanud tavapärase iiveldusreaktsiooni ning vaadanud nõukogude kirjandust, eeskätt luulet, avarama ja analüütilisema pilguga. See ei tähenda kellegi õigustamist ega sümpaatiat, nõukogude kirjandust peab Zavjalov ajaloolise tragöödia sünnitiseks ja ühtlasi selle tragöödia ehedaks dokumendiks. Kuid kust jookseb piir nõukogulikkuse ja mittenõukogulikkuse vahel? Kas ei leidu ka eespool mainitud klassikute tekstides nõukogulikke jooni, põhjuseks vajadus teenida raha või õigustada end võimu silmis või ka lihtsalt kirjandustausta mõju? Uurija on toonud selle kohta piisavalt näiteid.

Nõukogude kirjandus ei ole sugugi nii hall ja üksluine, nagu sellest pealiskaudselt mõeldakse. Juba ainuüksi kogumiku tõlkija Aare Pilv kummutab oma järelsõnas „Vene kirjanduslikest rühmitustest“ selle stereotüübi, näidates XX sajandi algupoole vene kirjanduselu mitmekesise ja värvikana. Samuti olid põnevaist inimestest ja tekstidest tulvil idealistlikud kuuekümnendad ja nostalgilised seitsmekümnendad. Zavjalovi kogumik avab eesti lugejale ukse maailma, millest too ei pruugi midagi teada. Õigupoolest ei pruugi ka keskmine vene lugeja teada, kes on Olga Bergholz ja Aleksandr Tvardovski või Gennadi Aigi ja Viktor Krivulin. Tundmatuid nimesid on veel terve hulk.

„Ars poetica“ ei ole õnneks siiski nimede loetelule üles ehitatud kirjanduslugu, vaid väljakutsuv mõtisklus nõukogude luule fenomenist, mille tuuma näeb autor sõnumi ja teostuse sügavas konfliktis. Nõukogude luules pretendeeriti modernsusele, kuid tunnistati hoopis arhailisi kangelaslikke väärtusi, järgiti väga ranget etiketti ning anti lugejale vähe elulist informatsiooni. Selle luule allikas ei ole Zavjalovi meelest mitte Aleksandr Puškin, vaid folkloor, ürgne mütoloogiline mõtlemine. Sõnumi ja keele ebakõla on üks selle luule praeguse ebapopulaarsuse põhjustest.

Uurija lahkab põhjalikult nõukogude luule nn suurt stiili, mis ühendas komsomoliluuletajate kangelasliku aja käsitluse Proletkulti autorite abstraktsuse, kosmilisuse ja kõikehaaravusega. Tulemuseks oli ülimalt mütologiseeritud fiktsionaalne universum ilma alguse ja lõputa – või pigem must auk, mis tõmbab endasse kõik, mis on piisavalt lähedal. Parimate näidete puhul on aga seegi keeruline ja mitmekihiline luule, kus eeldatakse Aisopose kombel, et tõeline lugeja saab autori vihjetest ja vaikimisest aru.

Jätkem siinkohal kõrvale kirjandusavantüristid ja andetud värsisepad. Hea autori „väljendus pidi jääma kehtiva etiketi piiridesse ning ühtaegu sisaldama otseselt sõnastamata ja peaaegu alateadlikul tasandil tabatavaid julmade ühiskondlike traumade sümptomeid“ (lk 63). Kogumiku parimad leheküljed ongi pühendatud konfliktile. Kuidas kirjutada näiteks ohtratest sõjaohvritest, tapetud polgusõpradest, Leningradi blokaadist ja näljast nii, et mitte pahandada võimu? Kas nõukogude luules oli võimalik kujutada end ohvrina? Tvardovski „Vassili Tjorkinit“ ja Bergholzi luuletusi analüüsides järeldab autor, et see oli võimalik, kuid ainult kogemata väljalobisemise ja tähendusrikka vaikimise vormis. Zavjalov nimetab seda „kangelasliku“ vaikimise kunstiks (lk 25). Loomulikult mõistab seda ainult lugeja, kes on ajaloolise kontekstiga hästi kursis ja ka ise „kangelane“ olnud. Tänapäeva lugeja ei pruugi neid peensusi ära tabada, kuid omaaegsele luulesõbrale olid need enneolematult tähenduslikud, sest just vihjed, vaikimised ja tahtlikud keelekomistused lubasid autoritel kui mitte täit tõtt rääkida, siis vähemalt mitte valetada. Seegi oli juba midagi.

Eriti haarav on lugeda võitlusest valu, hirmu ja enesetsensuuriga kas või ühe luuletuse piires, näiteks Bergholzi tekstides, mis on pühendatud blokaadile. Zavjalov vaatab enesetsensuuri kui enesepettuse mehhanismi: pärast realistlikult karmi stseeni klopsib autor luuletuse kokku puise ametliku loosungi, moraali või muinasjutulise lahenduse abiga. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et raskete teemade kujutamine eeldas tollal autorilt julgust ning taktikaliselt n-ö õigeid sõnu. Oskuslik kriitiline lugeja leidis sõnumi üles, olgugi see ümbritsetud imala retoorikaga. Teine võimalus, nagu näiteks „Vassili Tjorkini“ puhul, oli hoiduda rahvaliku kõneviisi kasutamisega kõrgkirjandusele kohustuslikest nõukogude stampidest. Mäng oli ohtlik nii või teisiti. Zavjalov ironiseerib nukralt: kaldumine ühele poole tappis luuletaja loominguliselt, tegi temast grafomaani, kaldumine teisele poole võis ta aga füüsiliselt hävitada.

Pealtnäha eraldiseisvana, kuid sisuliselt sama teema edasiarendusena on kogumikku võetud esseed 1970. aastate luuletajatest Aigist ja Krivulinist, kellest autorile on sümpaatsem esimene. Vene-tšuvaši päritolu Aigile pühendatud tekstis on ta üritanud vastata küsimusele, miks oli too suhteliselt populaarne välismaal, mitte Venemaal, ning leidnud, et luule ei allu tingimata originaalkeele diktaadile. Üldse jätab Aigi Zavjalovi käsitluses teistest sõltumatu eraku mulje: too suutis hoida nii elus kui ka loomingus distantsi oma aja keeriste ja moodidega ning on just seetõttu kirjutanud oma aja kõige originaalsemat luulet.

Krivulini puhul on Zavjalov leidnud põhjuse kõnelda pigem retromodernismist ehk Peterburi luuletajate katsest taaselustada vene hõbeajastu luule­traditsiooni. Tema arvates see neil ei õnnestunud. Kui taunitud hõbeajastu autoreid (Mandelštam, Ahmatova) hakati 1980. aastatel viimaks tasapisi avaldama, tajuti „nende pühaduste ootamatut legaliseerimist … šokina. See lõhkus tolle sisemise toe, millele tugines sellise vaevaga üles ehitatud „teine tegelikkus““ (lk 167). Zavjalov on juhtinud tähelepanu sellele, et teatud nõukogulikkuse printsiipe jagasid sisimas nii dissidendid kui ka režiimi vastu meelestatud autorid, kelle hulka kuulus Krivulin, ning neist olid vabad vaid sisemiselt sõltumatud loojad nagu Aigi.

Viimaks ei saa mainimata jätta veel üht „Ars poetica“ olulist temaatilist liini, milleks on Venemaal elavate soome-ugri rahvaste luule. Sellest on juttu Zavjalovi kõige dramaatilisemas ja emotsionaalsemas essees „Läbi kuuldamatuse sambla“. Numbrite, protsentide ning väikese kirjandusajaloolise ekskursiooni taga on näha autori muret maride, udmurtide, komide, mordvalaste jt keele ja kirjanduse saatuse pärast. Rõhutades, et tänapäeval tajub ainult 2–3% soomeugrilastest uue omakultuuri vajadust (võrdluseks: 10–15% on rahul minevikupärandiga ning ülejäänutele piisab populaarsest meelelahutusest), on ta Venemaa vähemusrahvuste luulekunsti tuleviku suhtes õigustatult pessimistlik.

Ilmselt on just see mure ajendanud Zavjalovit töötlema ka soome-ugri autorite tekste. Need autorid kõnelevad tõesti otsekui läbi sambla: tulemus tundub teksti metamorfoose arvestades (originaal, uurija töötlus, eestikeelne tõlge) pigem kunstlik ja illustratiivne. Niimoodi talitasid tekste omavoliliselt kohandades ja parandades ka kunagised idealistlikult meelestatud romantikud, kes üritasid päästa kaduvat rahvaluulet. Nagu näitab eesti kirjanduse kogemus, võib niisugune projekt edukaks osutuda.

„Ars poetica“ on akadeemiline kogumik. Selle lugejaskond on seega veel väiksem kui need 2–3 arenevat omakultuuri vajavat protsenti. Tuleb siiski ületada teadusliku teksti konventsioonid, kuigi autori stiil on pigem elav kui kuiv ja pigem entusiastlik kui monotoonne. Tuleb tunda ka XX sajandi vene kirjanduse konteksti. Siin on lugejale suureks abiks Aare Pilve mahukad ja detailsed kommentaarid, millest tuntakse puudust nii mõnegi teadusliku väljaande puhul. Püsivuse ja huvi korral võib peale uute nimede, osavalt valitud luulekatkendite ja hea kirjandusanalüüsi leida koguni uue kirjandusanalüüsi mudeli (nõukogude) luuletekstide lugemiseks ja tõlgendamiseks. See nõuab küll veel üksjagu katsetamist.

Võib ka lihtsalt autori sõnumi kõrva taha panna ning võtta kas või uudishimu pärast vanaema kapist ajaga kollaseks läinud luuleraamatu ja seda lehitseda. Võib-olla saab tõesti mõnel leheküljel kuulata kellegi kangelaslikku vaikimist, näha valu, hirmu, enesepettust, avastada mõne kodeeritud sõnumi, aga ka lihtsalt hea luule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming