Novalis ja romantiline sümfilosoofia

Liina Lukas

  Tõeline kirjanik on aga alati jäänud preestriks, nii nagu tõeline preester on alati jäänud kirjanikuks.

 

 

Novalis, Aforisme ja fragmente. Saksa keelest tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 19. 80 lk.

 

Seda laadi fragmendid on kirjanduslikud seemned.

Nende hulgas võib muidugi olla nii mõnigi viljatu tera –

kuid ometi, kui kas või mõni neist idaneb!

  Novalis, “Õietolm”

 

 

Saksa vararomantiku Novalise (Friedrich von Hardenberg, 1772 – 1801) tagasihoidliku mahuga, kuid kaaluka mõjujõuga loomingust on seni eesti keeles ilmunud vähe. Vaid luuletus “Hümn ööle” (“Muß immer der Morgen wiederkommen?”) on olemas ja kogunisti kahes, Arvo Mäe (1959. aasta Tulimullas:  “Miks saabub ikka jälle hommik?”) ja Ain Kaalepi (“Peegelmaastikkudes” “Kas ikka peab jälle tulema hommik?”) tõlkena. Autori lühikese loometee kõrgharjal sündinud  tsükkel “Hümnid ööle” (1800) on ka vararomantismi olulisemaid teoseid. EELK kirikulauluraamat tunneb Novalise üht tuntumat vaimulikku laulu “Wenn alle untreu werden” (“Kui kõik ka taganeksid, ei ma Sust tagane”).

Kõigepealt seostub aga Novalise nimega nähtavasti romantismi sümboliks saanud sinise lille kui romantilise igatsuse, lõpliku ja lõputu, unenäolise ja tõelise ühtsuse ihaluse kujund, mida otsides läks teele Heinrich von Ofterdingen, Novalise samanimelise romaani (1802) peategelane, jõudes tema jälil tõelise poeesia riiki. Loomingu Raamatukogus Krista Räni tõlkes ilmunud “Aforismid ja fragmendid”, kuhu on koondatud kirjaniku mitme fragmendikogu mõtteteri, juhib meid romantismi kunstiteooria keskmesse. Olgugi et teemasid, mida puudutatakse, on peaaegu samapalju, kuipalju kogumik sisaldab fragmente, suubub kõik viimaks ühte põhiküsimusse, milleks on poeesia olemus ja ülesanne. Õieti kannab Novalise “mõtteõisi” ettekujutus kõigi eluvaldkondade, kõigi teadmiste seesmisest ühtsusest – idee, mis oli saksa klassikalis-romantilise teooria nurgakiviks: “Kõikide teadmiste tihedaim liit, teaduslik vabariik, on õpetlase üllaks eesmärgiks” (“Aforismid ja fragmendid”, lk 22).

Ja ikkagi on loodusteadusliku haridusega Novalis romantikuna veendunud, et “poeet mõistab loomust paremini kui teadlane” (lk 69), sest ainult poeesia on võimeline ilmsiks tooma religiooni, poliitika, ajaloo ja loodusteaduste analoogiat. Ka looduse elav mõistmine on võimalik üksnes poeesias. Ainult luuletaja on võimeline jõudma universumi tunnetamiseni,  “ainult kunstnik suudab ära arvata elu mõtte” (lk 57). Novalise “progressiivse universaalpoeesia” kontseptsioon lähtus kõigi teadus- ja tunnetusvaldkondade tihedast seosest ning pidas poeesia ülesandeks selle seose fikseerimist luules. “Poeesia on filosoofia kangelane. …  Filosoofia on poeesia teooria. Ta näitab meile, mis on poeesia; et see on kõige tähtsam asi üldse” (lk 55).

Kunsti absolutiseerimisega tõstetakse poeet nägija, maagi, võluri, prohveti või preestri positsioonile. Ta on siin- ja sealpoolse, tegeliku ja unenäolise, inimliku ja jumaliku vahendajaks. Luuletajal on messiaanlik ülesanne ületada elutegelikkuse vastuolulisus ja kehtestada täiuslik harmoonia, poeesia riik, milles kõik lahutatu jõuab taas esialgse ühtsuseni ja selle ühtsusetaju kaudu jõuab inimene täiusliku enesetunnetuseni, sest “loodustunnetus on ühtlasi enesetunnetus” ja maailma mudeli otsimine juhatab tagasi iseendani. “Me hakkame maailmast aru saama siis, kui me saame aru iseendast, sest meie ja tema on integrantsed pooled” (lk 56). See nägelikkus paneb poeedile aga ka kohustuse ülendada inimene temast endast kõrgemaks, ärgitada teda püüdlema igakülgse harmoonia poole. “Me oleme missioonil – me oleme kutsutud maailma harima” (lk 11). Ning hariduse tähtsaim ülesanne on “saada enda võimusse oma transtsendentaalne mina, olla samaaegselt oma mina mina” (lk 10).

Poeet kui täiuslik inimene on suuteline süvenema iseendasse, nägema enese ja maailma analoogiat: “Me unistame reisidest läbi universumi: kuid kas universum ei ole siis meis endis? … Tee, mis viib sissepoole, on täis saladusi. Igavik kõigi oma maailmadega, minevik ja tulevik on meis endis, või siis pole seda üldse mitte kusagil” (lk 7). Poeesia ülesanne on luua siseilm, mis oleks tõeline maailm vastandina võltsile tegelikkusele. Viimane on vaid “aines, millest me võime teha, mida aga tahame” (lk 16).

Siin peitub poeedi vabadus. Poeesia kui vahend haarata unenäolist, ebatõelist, on inimese loomingulise, vabastava potentsi rakendusvõimalus. Poeesia riik on loomingulisele subjektile antud piiramatu ruum, kus ta saab nagu Jumal luua kaosest maailmu, andes “lihtlabasele üleva mõtte, tavalisele salapärase välimuse, tuttavale tundmatu väärikuse, lõplikule lõputu väljanägemise” (lk 57). Just seda mõistis Novalis maailma “romantiseerimisena”.

 

Poeesia mõte on lähedases suguluses ennustamise mõttega  ja religioosse, nägemismõttega üldse.

Novalis

 

Kunsti seos religiooniga, poeesia religioosne mõtestatus on romantilise teooria üks keskseid  veendumusi: “Kirjanikud ja preestrid olid alguses üks ning alles hilisemad ajad on neid lahutanud. Tõeline kirjanik on aga alati jäänud preestriks, nii nagu tõeline preester on alati jäänud kirjanikuks” (lk 17). Novalise messianismist õhkub tema enda lapsepõlvekodu hernhuutlikku atmosfääri. Tema jaoks on religioon subjektiivne vahend harmoonia saavutamiseks. Jumaliku tajumisel on oluline roll meeltel: “Meie meeltes on kõik kõige iseäralikumal, meeldivamal ja elavamal viisil seotud” (lk 58). “Süda on maailma ja elu võti” (lk 47), aga süda on religioosne organ.

Ka poeesiat defineerib Novalis kui “maagiat, oskust kasutada meelte maailma”, adudes selle lähedust müstitsismiga, mis võimaldab kujutada kujutamatut, näha nähtamatut, tunda tundmatut. Tajuda jumalikku maailmas ja maailma jumalikuna, jõuda äratundmisele, et “kõik looduslikud tõed põhinevad seega samuti imetõel” (lk 59).

Novalis ei mõistnud oma fragmente kehtivate tõdedena, maksiimidena à la Rochefoucault, vaid mõtteeksperimentidena, mõttekäikude algustena, mis, tuues esile vastuolusid, peavad ärgitama edasi mõtlema. “Kui armastatakse juba kord absoluuti ega suudeta sellest loobuda – siis ei jää muud väljapääsu kui iseendale kogu aeg vastu rääkida ja ühendada vastakaid äärmusi” (lk 9).

Fragmendist kujunes, eriti näiteks Friedrich Schlegeli kirjutuspraktikas (“Kriitilised fragmendid”, 1797; “Fragmendid”, 1798), romantismiteooria omaseim vorm, millele oli tunnuslik kõrge eneserefleksiooni aste, vaimukus, iroonia, avatus, lõpetamatus, vastuolulisus, dialoogilisus. “Meie mõtlemine on seega kahekõne, meie tunnetus sümpaatia” (lk 50). Romantikud tegutsesid sõpruskonnana, nende mõtlemine oli kollektiivne, ehk nagu seda nimetas Friedrich Schlegel – sümfilosoofia. “Ja kas ongi siis mõtleva inimese elu midagi muud kui pidev seesmine sümfilosoofia?” küsib Novalis, olles veendunud, et kui kollektiivne mõtlemine on võimalik, siis on võimalik ka kollektiivne tahe, suurte, uute ideede realiseerimine. Sellest siis tema mõtlemise elupraktiline suunitlus, suurte kavandite visandamine nii riigivalitsemiseks, Euroopa tulevikuks kui tulevikuinimese harimiseks, näiteks nagu mõjukas traktaadis “Kristlus ja Euroopa” (1799), kus Novalis visandab utoopia ühtsest harmoonilisest Euroopast, võttes eeskujuks keskaegse kristliku universalismi.  

Aforistlikkus ja fragmentaarsus iseloomustab ka Novalise ilukirjanduslikku loomingut. Tema pooleli (fragmendiks) jäänud romaan “Heinrich von Ofterdingen” on kontseptuaalselt fragmentaarne: “Romaani kirjutamisviis ei pea olema kontiinum, see peab olema igaks perioodiks liigendatud ehitus. Iga väike tükk peab olema midagi äralõigatut, piiratut, omaette tervik” (lk 66) ja samas aforistlik, kätkedes endas nii kunstiteooriat, filosoofiat kui religiooni. Sellele vaatamata on see romaan läbi ja lõhki luule, samuti nagu on seda oma metafoorsuses, emotsionaalsuses ja naiivsuses ka need “mõtteõied”, mille tolmu ta külvab oma fragmentides. Ning, nagu arvas ta ise, “poeesia kriitika on mõttetus”. “Kes asjast aru saab, on iseenesest ja õigusega asjasse pühendatu” (lk 29).

Aktuaalselt võiks kõlada  otsekui romantismiajastu meeldetuletusena ja ühtlasi manitsusena liberaal-pragmaatilisele tänapäevale  Novalise retooriline hüüe: “Kui vähestel rahvastel on ajalugu võimalik! Selle eelise saab rahvas ainult kirjandusega, või kunstiteostega, sest mis jääb temast muidu üle individuaalset, iseloomulikku?” (lk 47).