Nukud, põuepommarid, surmamõrsjad ja hullud sõnad

Gerda Kordemets, ž? liige

Mis jäi meelde XIII Betti Alverile pühendatud luulepäevadelt “Tähetund”? Jõgeva gümnaasium on olnud vähemasti kahe toreda traditsiooni alustaja: hilistalvel peetakse siin suurte omakandiinimeste auks Alo Mattiiseni muusika- ja hilissügisel Betti Alveri luulepäevi. Mõlemad noortefestivalid on kasvanud oluliseks üle-Eestilisteks kultuurisündmuseks.

Esimesed Betti Alverile pühendatud “Tähetunni” luulepäevad olid aastal 1993. Kolmeteistkümne festivali jooksul on olnud teemasid Betti Alveri loomingust kuni maailma luuleparemikuni, Arbujatest eesti uusima luuleni.

Tänavuste, XIII Betti Alverile pühendatud luulepäevade teema oli “Ballaad”. Žürii esimeheks antoloogia “Eesti ballaad” koostaja kirjandusloolane Arne Merilai.

Ballaadieksperti läks žüriil hädasti tarvis, sest lavastused varieerusid täispika ballaadi ettelugemisest ülikontseptuaalsete ning peaaegu tekstivabade lahendusteni. Arne Merilai julgustas kõiki tõlgendusi avatud südamega vaatama ning sõnas mõnegi küsimusi tekitanud lavastuse puhul, et materjal pole küll esialgselt olnud ballaad, kuid laval ballaad siiski sündis – mõnikord koguni täiesti uus ballaad. Nõnda otsitigi lavalt ennekõike dramaatilist lugu, peeti tähtsaks, et jutustatav jõuaks vaatajani ning et see oleks oluline ennekõike noortele tegijatele endile, mitte nende juhendajale.  

Aasta-aastalt on kooliteatrite festivalide žürii töö läinud keerulisemaks. Ühelt poolt on kasvanud truppide professionaalne tase ning tegijate nõudlikkus enda vastu. Selgelt on välja joonistumas vähemasti kaks suundumust. Konservatiivsem laad seab esiplaanile luule esitamise, kauni sõna ning selge mõtte tõlgendamise.

Teine, teatraalsem ning kontseptuaalsem suund kasutab luulet pigem ajendina uue kunstiterviku loomiseks ning kompab aasta-aastalt üha enam neid piire, kui kaugele luulest saab eemalduda, et tulem mahuks siiski veel luulefestivali pealkirja alla.

Omaette küsimus on,  mida tuleb kooliteatrite lavastuste hindamisel olulisemaks pidada, kas vaba, taltsutamatut, rõõmsat ning ausat amatörismi või kõrget kunstilist saavutust, professionaalset esitust?  Vastus jäi leidmata sellelgi festivalil, ehkki seekord eelistas žürii selgelt vaba mängu kõrgprofessionaalsele lõppvormistusele.

Nii jõudis laureaatide hulka võibolla mõnevõrra üllatavalt uustulnukate, Põltsamaa ühisgümnaasiumi trupi (juhendaja Külli Solvak) lavastus “Käsu Hansu kaebelaul”, mis võlus žüriid omamoodi naivismi ja vahetu ning ausa, pretensioonideta mänguga. Ka loo valik, selle arhailise teksti uuesti aussetõstmine oli tunnustamist väärt, ehkki vana keele häälduses võinuks põltsamaalastele üht-teist ette heita.

Esimest korda oli Jõgeval teinegi tänavune laureaat, KutiMuti Stuudio (juh Tiiu Mägi). Nende täpseks lavastatud ugrimugri ürgulg “Maa ja mere piiril” võlus musikaalsuse, läbitunnetatud ja hea luuleesituse ning selgelt välja joonistatud loo tõttu. Mängurõõmu ja vabadust võinuks nii tugeva tulemuse puhul ehk rohkem olla, hetkiti rikkus vaimustust heast etendusest liiga tugevalt tuntav juhendaja juhtpositsioon.

Perfektset lõpptulemust näitas ka traditsioonidega Viimsi keskkooli kooliteater juhendaja Toomas Lõhmuste lavastuses “Naissaare sünd”. See, et Viimsi poolsaare rahvas oli valinud mängimiseks oma valla loo, Naissaare sündimise legendi, kruvis ootused kõrgeks. Ja pettuda ei tulnud – Toomas Lõhmuste on kooliteatriliikumises vist ainuke “lavaka” haridusega lavastaja ja seda on tema töödes alati ka tunda.

“Naissaare sünd” on põnev, kujundirohke, visuaalne ja plastiline lavastus, mis sobiks hästi mis tahes kutselisele lavale. Meisterlikult vormistatud tervik rutjus aga noorte näitlejate töö küll perfektseks, kuid siiski formaalseks lavalolekuks.

Täiesti “oma looga” oli festivalile tulnud ka lõpuks peaauhinna koju viinud Saaremaa ühisgümnaasiumi Kreisis (juh Sirje Kreisman). Pealkirja all “Hullud sõnad” mängiti August Sanga ballaadi “Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis Eesti keelele õ tähe”, mida oli vürtsitatud Doris Kareva luuletusega “Concerto strumenti e voce”. Lihtne, humoorikas ja õhkkergusel ette kantud lavastus ö-täheliste saarlaste seiklustest Otto Wilhelm Masingu välja mõeldud õ-tähe maailmas liigutas ja naerutas vaatajaid.

Teise Saaremaa ühisgümnaasiumi trupi Krevera juhendaja Rita Ilves pälvis parima lavastaja tiitli lavastuse eest “30 kevadist minutit”, sest tema oli osanud kõige siiramalt näitlejates surra. Alveri päevade tänavuse žürii arvates oli just see juhendaja jätnud rohkesti mänguruumi ning rolliloomise võimalusi noortele näitlejatele endile.

Lustakas ja leidlik oli ka ühe laureaadi, Rakvere reaalgümnaasiumi laulu- ja mänguseltsi Karla (juh Tiina Kippel) tõlgendus “K.I.N.N.A.S” Friedrich Schilleri ballaadi “Kinnas” ainetel.

Huvitava tekstivalikuga jäi silma teinegi Rakvere trupp, Rakvere gümnaasiumi Teatriansambel (juh Aili Teedla) “Ballaadiga kõhnast mehest”. Bob Dylani teksti oli tõlkinud ja esitas parima meesnäitleja tiitli pälvinud Vallo Kirs. Samavõrra muljetavaldav (ja parima naisnäitleja tiitli viinud) oli Paula Solvaku kehastatud Nukk Kullo teatrikooli (juh Marit Kannelmäe) visuaalselt mõjusas lavastuses “Nuku lugu”.

Rapla kooliteater Ega Vist (juh Valter Uusberg) on juba aastaid visanud suuremaid ja vähemaid rahne seisvasse vette, kombates piire, kui kaugele tohib minna – luulest, koolilaps olemisest, tavamõtlemisest… Seekord tasalülitasid nad lavastuses “Kaleidoskoop” müramaailma (teema, millega trupp varemgi tegelenud), püüdes lahti mõtestada keelatud ahvatluste magusvalusat kutset.  

Festivali pererahvas, kuulus Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja (juh Lianne Saage-Vahur) kõndis samuti piiril. Lavastus “Õnne piir” oli teadlikult ja väljakutsuvalt staatiline, samas täpne ning kaasahaarav, toetudes vaid kahe näitleja (üks neist festivali noorim osavõtja, tulevikulootuse auhinna pälvinud V klassi noormees Simmo Säärits) suurepärasele luuleesitusele. Lavastus tuletas ühtlasi meelde, et just luule pühitsemiseks Alveri päevad kunagi sündisid. Tore oleks, kui see kontseptualismituultes ja sotsiaalsusepüüetes ikka meeles püsiks.

Sotsiaalne närv, mida mõne aasta tagused žüriid luuleetendustest asjata otsisid, on iga aastaga tundlikum. Tänavu oli lavastusi, kus maailma ja indiviidi suhetes selgusele püüti jõuda, päris palju, kusjuures näpuganäitamist selles suunas õnneks vähe. Aga lavalt käisid teemadena läbi nii “põuepommarid” kui ka euroliit, narkomaania ja homoseksuaalse probleemid.  

Kummalisel kombel kõlas tänavu lavalt mitmel korral saksa keel – Viljandi ühendatud gümnaasiumide trupi (juh Marika Mäger, Andres Linnupuu, Reet Lubi) lavastus “Mein Herz” eksponeeris läbi ühe peategelase paeluvalt saksa ekspressionismi. Paraku lõhkus ülejäänud lavastus puhta dekadentsi neitsilikku muljet ning tervikuna kalduti meeleoludelt peavoolu.

Ehk siis – liiga palju morbiidsust oli kõigis neis surmatantsudes vaevlevates surmamõrsjates, surnud lastes, nülitutes ja öös ekslejates. Kujunditest oli selgelt populaarseim rist (kord ka satanistlikult tagurpidisena) ning ühel korral toodi lavale koguni piibel.

Selle kõige allaneelamiseks festivali küllusekontekstis (mängituna erineval kannatamisastmel ja vahel koguni hoopis ilma huumorisooneta), ei aidanud lõpuks enam ka kinnitus, et surm ongi noorte teema. Tühja ta on. Surm on meie kõigi teema, küsimus on ikkagi selles, kuidas panna see, mis tegijat huvitab (kui huvitab) liigutama ka vaataja südant ning meeli.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming