Nutivaesus ja -vaegus praktiku silme läbi

Lastel on küll kogu inimkonna tarkus taskus või peopesal, kuid nad ei oska selleni jõuda, kui lapsevanemad ja kool ei õpeta nutiseadmeid kasutama.

KAUR RIISMAA

Mõne aasta eest ühes Eesti ülikoolis jälle esimesel kursusel istudes kogesin kummastusega, et õppejõud rääkis noortele, 20 tuuris inimestele, kel kõigil nutitelefonid taskus, laual või kotis, info leidmisest. Ja see kursus polnud pooltki nii lihtne, nagu esmapilgul tundus. Nutipõlvkonnal, kes on suurema osa oma teadlikust elust viibinud nutiseadmete läheduses ja neid kasutanud, oli uudiseks Saaga ja Digari olemasolu, rääkimata ülikoolide andmebaasidest.

Toona oli see mulle lihtsalt üks tüütu kohustuslik kursus, mis tuli ära teha, kuid olen sellele palju mõelnud, kas või seoses Pelgulinna kooli drooniklassiga või lugedes mõni aeg tagasi Sirbist, et Eesti muuseumidel on multimeediavaimustus.1 Palun mu kirjutist lugedes arvesse võtta, et ma pole kasvatusteadlane, küll aga tegelen päevast päeva muuseumide nutigiidide, -mängude ja -haridusprogrammidega. Kuna mu abikaasa arendab noorte vabatahtlike kaasamisega seotud tarkvara, siis on nutikäitumine ka kodus meil pidevalt kõne all.

Nuti-Eesti

Nutientusiastid hõiskavad, et niivõrd informeeritud põlvkonda kui praegused kuni 25aastased pole maailma ajaloos varem olnud. See on tõsi ainult sel määral, et info jõuab mõnekümne aasta taguse ajaga võrreldes tarbijateni märgatavalt kiiremini. Teade, et Taid ähvardab tsunami, jõuab minuni siin Eestis veel enne kui ohtlik laine randa. Pigem on tavaline häda info üleküllus: järjest keerulisem on roobitseda kirka ning klõpsima kutsuva sodi seest seda, mis vajalik.

Nõnda polegi ime, et miljardite nutitelefonide omanike seas on enim alla laaditud Facebooki, YouTube’i ja Messengeri rakendusi (18–34aastaste hulgas on esikolmik Amazon, Gmail ja Facebook).2 Inimene eelistab teatud infokanaleid, nii nagu tellib koju Postimehe ja Sirbi või Sirbi ja Päevalehe (just sellises järjekorras). Ja nii nagu paberlehtede puhul, juhtub ka näiteks Facebookis, et inimene tarbib ainult teatud laadi uudiseid ja rubriike, teatud autorite tekste aga ei loe (olulisemgi kui see, mida inimene loeb, on ehk see, mille ta lugemata jätab).

Ka statistika raamatute arvukuse kohta kodus3 ei ütle midagi nende raamatute sisu kohta: Leonid Brežnevi memuaarid ja ENEd võivad samuti kokku anda märkimisväärse hulga eksemplare. Nutiseadme olemasolu jälle ei tähenda, et kasutaja on igati informeeritud, laia silmaringiga ühiskondlikult aktiivne inimene. Visuaalse vaatluse põhjal tundub otse vastupidi.

Koolides ja kodudes, ka muuseumides kui mäluasutustes, tuleb nutiseadmete võimalusi tutvustada veel rohkem kui seni. Kaader Priit Pärna joonisfilmist „Harjutusi iseseisvaks eluks“ (1980).

YouTube

Aastate jooksul ühissõidukites üle noorte õla nende nutikäitumist uurides tahtnuks/tahaks sügavalt ohata: „Kas sulle kodus ei õpetatud, et …“. Miskipärast ei kohta peaaegu kunagi vanemaid inimesi bussipeatuses kössitades tuima pilguga kassipilte ketramas – need on ikka noored või päris lapsed.

2012. aastal kasutas Eesti 16–24aastastest noortest nutiseadet või sülearvutit 65%, sama näitaja 25–54aastaste hulgas oli 43%.4 Tõenäoliselt on nutiseadmete kasutajate hulk igas eagrupis kuue aastaga kasvanud. Arvestades, et Eesti emade keskmine vanus lapse sünnil on 30 piirimail,5 saab järeldada, et too 16–24aastaste grupp on vähemalt vanemas otsas neil aastail jõudnud sünnitamisikka. Kas tulekul on nutibeebide kümnend?

Kui nutiseadmete buumi alguseks lugeda esimese iPhone’i turuletulek 2007. aastal, siis on meil praegu kolm põlvkonda, kolm vanuseklassi, kes kasutavad nutiseadmeid iga päev: Hruštšovi lõpuaja ja Brežnevi aja lapsed, kes said endale lubada esimesi nutiseadmeid täiskasvanuna, 1985. ja 1986. aastal sündinud lapsed, kes soetasid oma esimese seadme gümnaasiumi lõpus või ülikooli alguses, ja nende lapsed, praegused varateismelised.

On selge, et põlvkondade infotarbimine ei kattu, kuid küsimus on, kuidas käitub käbi kännu ning känd käbi suhtes.

Nutikutsikas

AppAnnie6 kogub ja vahendab rakendusi puudutavat statistikat. Selle andmeil on oktoobri kolmandal nädalal populaarsuse esikahekümnes mängud (esikohal parkuurimäng Flip Trickster). Sinna mahuvad ka noorte seas laialt kasutusel suhtlusrakendused WhatsApp ja Snap­Chat, samuti 1980ndatel sündinute lemmik Facebook, lisaks YouTube ja Google­Maps. Esisajast ei leia aga mitte ühtegi uudiseid vahendavat rakendust, rääkimata Wikipediast või mõnest muust silmaringi laiendavast rakendusest.

Kuigi selliste tabelite najalt tahaks rutata järeldama, et noorus on lootusetult hukas, tuleb meeles pidada, et kiiret, saavutustest tulenevat mõnutunnet pakkuvad mängud on ja jäävad alati populaarsemaks kui õppimiseks mõeldud, pikaajalist pingutust nõudvad ning pettumusi valmistavad õpivahendid.

Mäng on olemuselt pidev küsimise ja vastamise ahel: „Kas ma teen õigesti?“ – „Jah, sa teed õigesti“ või „Ei, niimoodi ei tohi“. Tihti tulistavad lapsevanemad endale jalga, kui annavad mõneaastasele pihku nutiseadme, et laps vait oleks ja laseks vanemal pikast tööpäevast välja puhata. Laps mängib ja ongi tasa, kuid tema ajule mõjub nutiseade ning mõni lihtne mäng samamoodi nagu kutsikas. Koera silitades saame otsekohe nagu mänguski signaali, kas käitume õigesti või mitte: sabaliputus tähendab inimese ajus dopamiinipillerkaari, teda on kiidetud, teda armastatakse.7

Samasugust kiirreaktsiooni, kiitust või laitust, sabaliputust või eemaletõmbumist, hakkab laps ootama ka koolilt ning hiljem tööandjalt.

Kui mänguvahendist saab isand

Oleme harjunud eriti enne valimisi kuulma, kui nutiedukas riik on Eesti, räägime Eesti oma kosmoseprogrammist ja 15 aastat tagasi loodud Skype’ist. Vaadates aga statistikat ühe ja teise nurga alt, ükskõik kelle mätta otsast, ei paista kuidagi, et Eesti erineks palju teistest riikidest ja ühiskondadest – USAs populaarsed rakendused on populaarsed mõne erandiga ka Eestis. Samad on ohud, samad on rõõmud, ja kõige ohtlikumad on just rõõmud, sest nendes ei osata näha ohtu. Uuritud on laste veebikäitumist,8 arenevat mõistust internetis varitsevaid deemoneid, kuid mulle tundub, et oluline on rõhutada: interneti ja nutiseadme vahele ei saa panna võrdusmärki, nutikäitumine ja internetis käitumine on väga erinevad nähtused.

Mõeldagu võrdluseks, et internet on kogu maailma alkohol, kõik eri margid veini ja viina kokku. Kaine alkohoolik suudab elada teadmisega, et alkohol kui niisugune on kusagil ja üldiselt olemas, inimene suudab ka internetita hakkama saada. Nutiseade on nagu põuepudel, mis käib inimesega pidevalt kaasas. Ta pakub tekkinud janule kiire lahenduse, kuid hoiab janu pidevalt alal. Olles nooremas eas näinud väga erinevat liiki (mis siis, et kulturalisi) alkohoolikuid, tean hästi, et tühja mobiiliakuga nooruk ei käitu teistmoodi kui joodik, kes adub, et viin on otsas.

Tuntud uuringustki nähtub: nutiseadme ligiolu mõju mõne keerulise probleemi lahendamisel ei erine kuigivõrd sellest, kuidas eksitab mõttejõudu, keskendumist nõudva ülesande puhul alkohoolikut käeulatuses seisev pudel viina – tähelepanu on häiritud, aju on hõivatud millegi muuga.9 Nagu tahaks uut lonksu, krutib nutinoor mõne minuti tagant seadet: kas keegi on minu selvefoto peale saba liputanud? Miks nii vähesed saba liputavad? Mängud ning ühismeedia pakuvad inimesele, mitte ainult noorele – kes küll on ilmselt vastuvõtlikum – tunnustust nagu pudelist lonksukest. Inimene harjub, et murele on alati kiire leevendus käepärast.

Esimene sats nutinoori on viimastel aastatel jõudnud tööturule ja tööandjale on see seltskond kahtlemata pähkel.10 Me veel ei tea, võime ainult oletada, mis juhtub noortega, kes on harjunud kiiresti õppima, omandama, saavutama, tunnustatud olema, aga avastavad õpivõime langedes, keskealisena, et enam ei tule välja – abikaasa ei laigi mind, et ma saapad esikus ritta seadsin! Kahekümnesed sooritavad palju kiiremini! Jne.

Nutivaesus ja -sõltuvus

Vaesust defineeritakse üldiselt kui tunnetatud puuduolu. Kui inimene ei tunne, et ta on vaene, siis ta ka pole seda, näiteks vaesusvande andnu või bušman, kes läänelikus mõistes on kahtlemata vaene. Vaesus algab äratundmisest, et miski on elus puudu, olgu tegu materiaalse või vaimse puudujäägiga. Vaesuse põhjuste seas on välja toodud sotsiaalsed olud: vaeste vanemate laps läheb kooli asemel tööle, tema lapsed samuti jne, tekib ring. Ühe huvitava uuringu tulemused näitavad, et vaesus langetab inimese IQd ligi kümme punkti.11 Muremõtetega hõivatud aju ei suuda tegeleda millegagi, mis lahendaks need mured ka tegelikult. Selline inimene langetab impulsiivsemaid otsuseid kui see, kes saab rahulikult kaalutleda.12

Laias laastus on siin põhjus, miks on vaesed inimesed altimad tarbima liigses koguses alkoholi, suitsetama ja sööma ebatervislikult. Sigaret ja suutäis viina annab kohe mõnutunde, inimesed joovad, et unustada, mitte ei planeeri kauges tulevikus kasulikke ning vaesusest päästvaid ettevõtmisi, nagu keskkooli lõpetamine, natukegi tasuvama töö otsimine jne – „ma niikuinii ei tea, mismoodi järgmine kuu üüri maksta“. Pidevalt oma nutiseadet näppiv inimene tunneb end vaesena, kuna midagi on kogu aeg puudu. Särtsakad uudised, skandaalid, ekskallima laik postitatud foto all – selline noor elab nagu Tantalos pidevas janus ja näljas, kuigi tema ümber on toitu ja vett külluses. Selle tulemusena on noore inimese aju ülekandemaht (bandwidth) pidevalt hõivatud, see aga vähendab võimekust igapäevaste probleemide lahendamisel.

Räägitakse nutisõltuvusest, kuid mina kasutaksin pigem nutivaesuse mõistet, kuna sõltuvus on tagajärg, mitte põhjus. Sõltuvusse langetakse ja sellega heideldakse: laste puhul jäävad ära kodused tööd, perega veedetud aeg, tekivad valed ja probleemid, sest mingi aine või vahend, antud juhul nutiseade, pakub igapäevaste probleemide keerulise lahendamise asemel samasugust dopamiinipillerkaari nagu kutsikas. Ja siinkohal ei tohi kergekäeliselt pahvatada, et lugegu siis raamatuid, sest me teame, mis juhtus Emma Bovaryga. Põgenemine on põgenemine, ükskõik milline, olgu sotsiaalselt aktsepteeritud ja üllas raamatukoilus või hukkamõistetav nagu alkoholi liigtarbimine.

Nutiseadmetele vanusepiirang?

Nutiseadmete keelamine13 on minu arvates sama ebatulus nagu alkoholi peitmine poodides. Liigtarbimine, valesti tarbimine algab mujalt, kodust ja koolist. Küsimus on selles, millega nutiseade seostub: kui see pakub protsendi arvutamise õppimise asemel kassipilte, lugematul hulgal kassipilte, mitte abi matemaatika kodutööde lahendamisel, siis jääbki nutiseade kassipiltide ning like’ide, sabaliputamise jaoks. Eriti ränk on kohata suhtumist, et „kogu nutiplutindus on mingi noorte asi ja mina sellest aru ei saa“. Kui laps ropendab tänaval, vaadatakse kodu ja kooli suunas – miks keegi pole õpetanud viisakat käitumist? Kui aga laps istub tühjal pilgul bussipeatuses, kössis nagu narkomaan, siis on see ühtäkki „noorte oma asi“?

Kuigi viimastel aastatel on hakatud koolides rohkem rääkima infoühiskonna ohtudest ja võimalustest,14 on siit ikkagi pikk maa minna, et ära hoida 10–15 aasta pärast kriis, kui kiitusenäljas lapsed keskealisena enam pidevalt saavutada ei jaksa. Koolides ja kodudes, ka muuseumides kui mäluasutustes, tuleb seetõttu veel rohkem tutvustada nutiseadmete võimalusi.

Lapsed teevad selvefotot. Nutiseade uudishimuliku lapse käes on väga võimas vahend enese ja maailma mõistmiseks.

Pille-Riin Larm

Nutiseade uudishimuliku lapse käes on väga võimas vahend enese ja maailma mõistmiseks: internet on täis võimalusi õppida võõraid keeli, pilli mängima, tundma oma kodukoha ajalugu või tegelema edukalt mõne spordialaga. Laps ei jõua nende võimalusteni siiski ise, vaid vaja on lapsevanema ning õpetaja aktiivset juhendamist, eeskuju ja inspiratsiooni. On suur vahe, kas isa-ema õpib koos lapsega kitarri mängima või skrollib õhtusöögilauas Facebooki. Nutiseadmest saab lapsele infoseade, kui ta näeb, näiteks muuseumis, loomaaias, koolis, rahvuspargis jm, et ka õppimist, info leidmist ja kasutamist tunnustatakse.

Eriti ohtlik on vastandada raamatut nutiseadmele, raamatukogu drooniklassile, sest see tõukab lapse veel sügavamale nutivaesusesse: uudishimu, teadmisjanu kehutamise asemel tekitatakse tunne, et raamatud on „mingid täiskasvanute asjad“. Kujuteldagu, mil määral laieneks noore inimese silmaring, kui ta näiteks selle Sirbi Google’i abil mõisted ning nimed endale selgeks tehes läbi loeb.

Me ei anna ju lapsele autovõtmeid sõnadega „mine hulla, lapsuke, peaasi et vait oled“. Auto on kasulik ainult siis, kui sellega sõitma õpitakse/õpetatakse. Nutiseade, ka odavaim, vahendab aga peaaegu kõike kõrget ja madalat, mis inimkond kunagi loonud. Valesti kasutamisel põhjustab nutiseade samasuguse eluaegse invaliidsuse nagu kogemuseta laps autoroolis.

1 Olev Liivik, Muuseumi asemel osakond. – Sirp 12. X 2018.

2 http://www.businessofapps.com/data/app-statistics/#3

3 https://blog.stat.ee/2017/04/19/raamatud-on-endiselt-populaarsed/

4 https://blog.stat.ee/tag/nutitelefon/

5 https://www.stat.ee/29925

6 https://www.appannie.com

7 Kutsika resp. nutiseadme äravõtmist peab hulk vanemaid karistusmeetmeks. https://www.targaltinternetis.ee/uudised/2014/10/tai-digisoltuvuse-kusitluse-tulemused/

8 http://www.lse.ac.uk/media@lse/research/EUKidsOnline/ParticipatingCountries/Estonia-publications.aspx

9 Adrian F. Ward, Kristen Duke, Ayelet Gneezy, Maarten W. Bos, Brain Drain. The Mere Presence of One’s Own Smartphone Reduces Available Cognitive Capacity. – Journal of the Association for Consumer Research 2017, nr 2/2, lk 140–154.

https://www.journals.uchicago.edu/doi/10.1086/691462

10 Lennart Ruuda, Aasta parim juht: töötamine ei ole noorte jaoks iseenesestmõistetav. – Postimees 16. IX 2018.

https://majandus24.postimees.ee/6406454/aasta-parim-juht-tootamine-ei-ole-noorte-jaoks-iseenesestmoistetav

11 Anandi Mani, Sendhil Mullainathan, Eldar Shafir, Jiaying Zhao, Poverty Impedes Cognitive Function. – Science 30. VIII 2013, nr 341 (6149).

http://science.sciencemag.org/content/341/6149/976

12 Shiv Baba, Alexander Fedorikhin, Heart and Mind in Conflict. the Interplay of Affect and Cognition in Consumer Decision Making. – Journal of Consumer Research 1999, nr 26/3, lk 278–292.

https://www.jstor.org/stable/10.1086/209563?seq=1#metadata_info_tab_contents

13 Prantsusmaa koolides hakkab kehtima nutiseadmete keeld. – ERR 31. VII 2018.

https://www.err.ee/850333/prantsusmaa-koolides-hakkab-kehtima-nutiseadmete-keeld

14 Kätlin Konstabel, Oht digipöördel. – Õpetajate Leht 29. I 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht