Occupy enne occupy’d

Olev Remsu

Roy Strider, Punane ja must. Eestikeelsed tekstid toimetanud Urve Eslas, ingliskeelsed tekstid toimetanud Richard Adang. Kaane kujundanud Jüri Jegorov, fotod Oudekki Loone. Varrak 2010, 251 lk. Mul on Roy Strideri artiklikogu „Punane ja must” arvustamiseks parim positsioon: ma ei tea autorist kui inimesest mitte kõige vähematki. Ja seda meil Eestis, kus „kõik siin kõiki tunnevad ...” (Hando Runnel)! Ma saan lähtuda puhtalt üksnes tekstist, mis peaks olema igasuguse raamatuhindamise ainus printsiip. Ma ei tea isegi seda, mida teised kriitikud temast kui autorist on arvanud. Nõnda ei ole ma kuidagi mõjutatud soovist vastu vaielda, veel vähem peaksin kohendama oma muljet teiste, näiteks autoriteetide otsuste valguses. Tunnistan siiski, et fikseerin oma mõneti kollakavõitu uudishimu: kes ta ikkagi on, see nii erudeeritud, nooruslik maksimalist, koguni sõjakas, hea väljendusoskuse ja kergelt laiahaardelisi teemasid (lasteaedade ja LõunaEesti külaelu probleemidest Gruusia sõjani, Jean-Jacques Rousseau’st kuni vaba Tiibetini) käsitlev autor?

Distsiplineeritud anarhist

Veidi pidet annab raamat ise: ingliskeelses artiklis „Loojuv lootus ikestatud Tiibetis” („Fading hope in yoked Tibet”) nimetab kirjutaja end Eesti anarhistiks, anarhismihõnguline on ka artiklikogu pealkiri. Ühes loos jutustab ta endast kui distsiplineeritud mootorratturist, kes istub sadulas juba 23 aastat. Kas see tähendab, et Strider on distsiplineeritud anarhist? Paistab küll, ja see vaid suurendab sümpaatiat. Kindlasti on Strider tulipäine seikleja, ta loetleb ka oma teisi sõiduvahendeid: rikša Himaalajas, krossiratas India suurlinnades, raskeveok (mis see on? Kas nn vezdehod?) Venemaa mülgastes, limusiin Pariisis, hoburakend Poolas ja sportauto Milanos. Nõnda et seinast-seinamees. Kord räägib ta enda ansamblikaaslastest, järelikult tegeleb ka muusikaga. Mina olen popmuusikute intelligentsuse vastu tundnud teatud umbusku, kuid Strideri puhul pean oma vanainimese eelarvamust korrigeerima.

Kui esimest korda seda nime perioodikas kohtasin, arvasin, et toimetus on teinud näpuka ning unustanud artikli alla tõlkija märkimata. Nüüd tean, et ta on eestlane, oma Nepaalis, Mehhikos, Itaalias ja mujal käikude vahel näikse elavat Lõuna-Eestis, arvatavasti on eestlane. Artiklist „Laena üks ämbritäis liiva” selgub, et ta peatub Ahja vallas (Tuglase sünnimaal!), seal organiseerib kodanikuliikumise ühisrinnet, et äratada nukkunud rahvas, korrastada tolmused maanteed, mis muutuvad kevaditi ja sügiseti mudajõgedeks. Käiakse ära isegi maavanema juures. Maavanem jagab lahkelt lubadusi, millest ei täida mitte ühtegi, ka mitte seda, et võtab ise kahe nädala pärast ühendust.

Niisiis, usutavasti on Strideri puhul tegu varjunimega, aga vaat kirjutaja vanust ei oska määrata. Asi selles, et siin ja seal tõmmatud paralleelid nõukogude ajaga näitavad, et autor tunneb sedagi perioodi üsna sügavalt. Kas need on elukogemused või on teadmised omandatud? Oletan esimest, järelikult peaks Strider oleme vähemalt neljakümne ringis, pigem üle kui alla. Raamatus on allkirjata fotosid, vähemalt ühel näikse olevat tema.

Strideri varasematest artiklitest tean hoogsaid vasakpoolseid arvamuslugusid, mis meie parempoolsusest ja kohati rahvuslusest vahutavas ajakirjanduses paistavad silma julge, iseseisva mõtlemisega, ta söandab kiita (mitte Nõukogude) sotsialismi ja multikultuurilisust, tema raamatutest meenub Himaalaja- ja Mongooliahuvi. Kõik see loob positiivse eelhäälestatuse, lisab autorile plusspunkte.

Aga milleks siis pseudonüüm, mis mõneti küsimärgistab kodanikujulguse, mida uhkab Strideri igast loost ning mida ta ka ise pidevalt propageerib? Artiklites „Miks ma viibisin G8-vastasel meeleavaldusel Rostockis”, „Ettevaatust, kaitsepolitsei!” ja „Eestist saab politseiriik” õigustab Strider demonstrantide maskikandmist võimude ja tööandjate võimalike repressioonidega nende vastu. Kui samal põhjusel ei kirjutata oma kodanikunime all, siis põrkab see kartus kokku teose üldsõnumiga. Ja teiseks pole siin varjunimest abi. Kaitsepolitsei, keda Strider mitmes artiklis süüdistab kodanikualgatuse mahasurumises, leiaks õige autori ilmselt kähku. Ja ongi juba leidnud, selgub raamatustki: Eesti anarhistide organisatsioonil Punamust on kapolastega sehkendusi olnud, nende väljaastumistele on saadetud lehepiltniku varjus nuhk Janek, ja see paneb Strideri küsima, kas KGB on tagasi.

Janeki-sugustel ja nende peremeestel on parasjagu keeruline Strideriga tegelda ja temaga vaielda, uuritav on neist intelligentsuse poolest kõrgelt üle.

Tuline kriitik ja tarbimispõlgur

Laias laastus jagunevad sulerüütlid kaheks: ühed valdavad tegelikkuse konkreetset matkimist (umbkaudselt võiks selle ka ilukirjanduseks tituleerida), teised selle tegelikkuse abstraktset seletamist (nimetame seda siis publitsistikaks).

Juba esimeses palas „Aja peegel aja peeglis” märkan, et Strideril on käes mõlemad viisid maailma peegeldada: ta jäljendab adekvaatselt külameeste nn lolli mula tibladest, seejärel lahkab ksenofoobia ja üldse vihkamise probleemi. Nii-öelda belletrisme on tema tekstides kaunikesti, need on otsekui rosinad mõrus aganaleivas. Ma mõtlen, et stiilirosinaid aganamõrus sõnumis. Leiame löövad lausekujundeid „Võibolla aga üritatakse natsionalismilaeval seilates liiduideele lihtsalt rehepappi teha?” („Rahvuslusest natsionalismini … ja edasi”, autor siunab siin Eesti kuulekat allumist Brüsselile ja samas natsionalismi kultiveerimist, mis on vastuoluline seetõttu, et Euroopa Liit on antinatsionalistlik nähtus.) Või seesugune: „Vai-vai seda Vinne valitsust!” („Kui tarbimine on eluohtlik”). Strideril on küllaga kirjanikufantaasiat, kui ta pakub välja oma ideid, näiteks soovitus rajada Vabadus(sõja)samba asemele Vabaduse tammehiis koos purskkaevu ja lumelabidatega: esimesest saaks suviti janu kustutada, teistega talviti kodanikualgatuse korras lund rookida. Ilus!

Strider on tuline otsedemokraatia pooldaja ning meil kehtiva esindusdemokraatia kritiseerija, ta põlgab tarbimist, millest on saanud meie praegu veel püsiva tsivilisatsiooni jumalus. Strider võitleb ökoriigi ja ausate mahetoodete eest. Ta on tagatubade diktatuuri ja JOKK-riugaste vastu, liberaalmajanduse ja õhukese riigi vastu. Ta näeb maailma päästjat idas. Ta on minu meelest õigesti mõistnud Tiibeti alternatiivset olemust, mida ei ole adunud nii mõnedki dalai-laama vastuvõtjad Eestis, kes on Tiibeti ja dalai-laama rakendanud oma reitingutõstmise ja kitsa ideoloogia vankri ette, tahtmata või oskamata näha budismi tõelist sisu.

Ma arvan ka, et lahendust meie ummikus maailmale pakub ida, mitte establishment’i New York või samasugune Brüssel, mis mõlemad terendavad paljude silme ees kui õnne tipud, kui ehitud jõulupuud. Ka meie kooliharidus kasvatab tarbijaid, meie üldmentaliteet on soov omada, tahtmine hierarhiaredelil tõusta, kõik see ei saa kaasas käia Tiibeti ja dalai-laama austamisega.

Meil poleks tarvis pürgida mitmete elustandardiedetabelite (kellel on kõige rohkem autosid, kõige kõrgem palk, kõige rohkem elektroonilisi vidinaid jne) tippu, maailm koos meiega peaks muutma kurssi, eelseisvast vältimatust katastroofist sellel nn eduteel ära pöörama.

Mina leidsin Strideris hingesugulase, muidugi nooruslikumalt ägedama kui mina. Strider avaldas meelt Rostockis isehakanud maailmavalitseja G8 vastu, mina käisin just enne „Punase ja musta” kättevõtmist Euroopa rahanduspealinnas Frankfurdis toetamas Occupy Wall Streeti sugu Occupy Frankfurti, kuna New Yorki oli kauge ja kallis lennata. Ajasin seal mõne mehe-naisega juttu, lugesin ingliskeelseid loosungeid ja tekste teadetetahvlitel ning pärast leidsin samasuguseid mõtteid Strideri raamatust. Arvatavasti ei ole Strideri toetajate hulk Eestis kuigi suur, ent tema selja taga on nüüdismaailma aktiivne osa.

Me keegi ei tea, missugune on tulevik. Üks tsivilisatsioon läheb ja teine tuleb, aga maa püsib igavesti, kui parafraseerida Koguja, Taaveti poja sõnu. Pole välistatud, et muutused toimuvad kähku. Ma ei usu tulevikuennustustesse, mis kuulutavad tootmise ja tarbimise kasvu, peavad seda suurimaks õnnistuseks. Ma arvan, et keskaja lõpus ja uusaja alguses pankade rajamisega jalad alla saanud ahnusetsivilisatsioonil on rist peal. Miks? Põhjusi kirjeldab Strider lihtsalt suurepäraselt. Ja mis tuleb asemele? Midagi, mis ei põhine saamahimul, midagi Tiibeti-sugemelist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming