Õhkav jantimine Venemaal

Lauri Leet

Thavet Atlas, Elupiletiga Venemaalt. Toimetaja Teel Pihlak. Sulemees, 2013. 148 lk. „Elupiletiga Venemaalt” sisaldab pretensioonikat ja eklektilist sisu. Ent kas teose romaaniks nimetamine on ikka õigustatud? Tegu on küll oskusliku kombinatsiooniga kaasahaaravast armastusloost ning fantastilisest seiklusjutust, esitatud napi, minimalistlikult terava huumoriga. Seda iseloomustavad näitemängulised dialoogid ja olukorrad, kõik on looritatud peidetud melanhooliaga. Tekst meenutab veidi Vene XX sajandi kirjanike Venedikt Jerofejevi ja Viktor Pelevini loodut, aga mingis mõttes ka eesti kultuskirjaniku Andrus Kiviräha varast loomingut. „Elupiletiga Venemaalt” on ka kurb ja valus lugemine, kuidagi viimase piiri peal. Romaani tegevus viib Venemaale, kus kahes omavahel esialgu raskesti sobituvas loos esitatakse ohtralt vihjeid aja- ja kultuuriloole, vaimukaid mõttekäike Venemaa argielu kohta ning polemiseeritakse mitmesuguste ajalooliste sidemete üle. Hemingway, London ja Tolstoi seiklevad Tuula ja Kurski lähistel koos Eesti ajalooliste suurkujude kunstniku Johann Köleri ning maadleja Georg Lurichiga, kaaslasteks veel kirjanduslik-folkloorsed tegelased Ostap Bender, luuraja Max von Stirlitz ning militsionäär Onu Stjopa. Pöörase kamba omamoodi sidujaks ja sündmuste käivitajaks on raamatu peategelane, interneti teel tutvunud ja Eestist Venemaale armastatud naise juurde siirdunud Roland, kes on traagilistel ja veidi segastel põhjustel kontakti naisega kaotanud ning eksleb nüüd donquijotelikult mööda talle praktilisel tasandil tuttavat, kuid olemuslikult siiski võõrast Venemaad. Kogu kirjeldus on seikluslooga teravalt kontrastne, nii kasutatud sõnavara kui ka teksti üldise ülesehituse poolest: ühe romantiline keel on tulvil paatost, kirge ja õrnust ning lõikab teravalt läbi teise argikeele ja tänavaargoo.

Mis neid kahte lugu seob ja miks on need üheks romaaniks liidetud? Peaaegu üldse ei leia tegelaste sisemonolooge ega -heitlusi, peale peategelase ei ole näha kellegi psühholoogilist küpsemist või arengut. Alles 25. peatükis tuleb pööre, kus kaks maailma kohtuvad, kaks paralleelset sirget lõikuvad ning isegi küünikutest saavad romantikud.

Autor võinuks lugejale kahe maailma seotusest küll teada anda kas või mõningate vihjetena juba varem. Praegu mahub kulminatsioon vaid paarile leheküljele 148st ning võib kergesti tekkida küsimus, millega eelnenud palju mahukam osa end õigustab. „Elupiletiga Venemaalt” tekst on kuidagi võõristavalt pinges: üheaegselt tahetakse ajakohase ja sotsiaalselt terava huumoriga lugeja meelt lahutada, teda harida ning esitada ajatu kõrvaltvaataja muigvel vaade. Romaani peategelaste jant jääb kohati igavaks ja sisutuks, kõrvalloo romantiline keel on oma nõretavas sädeluses nii helkiv, et mõjub vähemalt esialgu lausa irooniliselt. „Elupiletiga Venemaalt” on tugevalt sentimentaalse sõnumiga teos. Kuna kõige rohkem on vaeva nähtud dialoogiga ning ka lõpp on tugev ja läbimõeldud, saanuks tekstist mõningase kärpimise ja toimetamisega ehk suurepärase novelli või näidendi. Materjali tundub olevat piisavalt, ent teos ei taha hästi püsti seista.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming