Olematu olemasolemine

Lembit Liivak

Pascal Mercier, Öine rong Lissaboni. Tõlkinud Piret Pääsuke. Kujundanud Ülo Emmus. Eesti Raamat, 2012. 380 lk. Mida me teame kellestki, kui me ei tea midagi nendest piltidest, mida loob tema kujutlusvõime? /Pascal Mercier, „Öine rong Lissaboni”/ Mõni aasta tagasi sattus mulle kätte raamat „Mõrvatud maja” („La Maison assassinée”, 1984), autoriks keegi Pierre Magnan. Kaanepilt lubas oletada tavapärast gooti romaani, reklaamtekst tagakaanel tõotas loomulikult parimat, mis eales kirjutatud. Hilisem netis sirvimine andis teada, et Magnan (1922–2012) on peamiselt kirjutanud vaid kriminaalromaane, ehkki mainitud teos on võitnud mitmeid preemiaid ning seda on tõlgitud teistesse keeltesse. Ometi kiskusid juhuslikult loetud tekstikatked kaasa ja kuna oli rahulik ning stressivaba suveaeg, siis saigi see üsnagi mõnusas stiilis raamatuke läbi loetud. Teoses on juttu 25aastasest noorest mehest, kelle perekond jõhkralt mõrvati, kui ta veel väike oli, ning kes nüüd on tulnud kodukülla tagasi oma vanemate mõrvareid otsima ning neile kätte maksma. Siiski mõjub see mõrvamüsteerium tavatuna, kuna autori tähelepanu näib olevat keskendunud eeskätt peategelase salapärasele ning omapärasel viisil kütkestavale isiksusele, meenutades seeläbi vahest veidi Patrick Süskindi menuromaani „Parfüüm” (eesti keeles 1994, 2006) kangelast, kes loomulikult tekitab sügavat huvi külaelanike, aga eeskätt noorte neidude seas. Romaani viimastel lehekülgedel noormees ootuspäraselt hukkub. Inimene, keda pole Üllatusega avastasin, et Pierre Magnan on teosele kirjutanud ka järje, ehkki peategelase surm ei paistnud selleks eriti võimalust pakkuvat, ning selle romaani juhatab sisse autori pihtimus. Nimelt selgitab ta: „Mõrvatud maja” kirjutades kiindus ta sedavõrd enda loodud kangelasse, et tema hukkumist kirjeldades olevat tal olnud tunne, nagu oleks naelutanud kinni hea sõbra puusärki. Ja nii otsustas ta lõpuks oma lemmikkangelase taas ellu äratada. Nii keerleb ka selle romaani sündmustik tolle isevärki mehe ümber, kelle mälestus külarahvast pidevalt kummitab, keda arvatakse siin-seal nähtud olevat, kelle nähtamatut kohalolekut võib pidevalt tajuda, kuid eeskätt elab ta edasi kahe naise südames, kes teda jäägitult armastasid.

Pierre Magnan ja tema loodud kangelane, mõistatuslik Seraphin Monge, meenusid mulle Pascal Mercier’ (1944) romaani „Öine rong Lissaboni” („Nachtzug nach Lissabon”, 2004) lugedes, kuna sellegi teose sündmuste käivitajaks on inimene, keda enam ei ole. Või nagu ütleb hispaania kirjanik Adelaida García Morales: „Puuduv või nähtamatu on alati rohkem olemas kui nähtav”.

Enamiku inimeste elu kulgeb mööda traditsioonilist rada kodu, perekonna ja töö vahel, päevast päeva kordub üks ja seesama, nii on turvaline ning rahulik, sest enamasti teatakse täpselt, millal ja kus täpselt ollakse ja mida tehakse. Ei mingeid ootamatusi. Kui aga rutiin näib ahistav, kui tekib tunne, et elu lihtsalt voolab mööda ning ollakse lõksus, kuigi seda endale selgelt ei teadvustata, siis võivad mõnel ootamatul, ehkki võib-olla isegi näiliselt tähtsusetul sündmusel, mis pöörab tavaelu pahupidi, olla ettearvamatud tagajärjed. Mis varem tundus turvaline, on nüüd ootamatult väljakannatamatu ning ähvardab lämmatada. Nii juhtub ka romaanis „Öine rong Lissaboni”. Viiekümnendates eluaastates Berni gümnaasiumi ladina, kreeka ja heebrea keele õpetaja, silmi moonutavate paksude prilliklaasidega ning alati vanas kortsunud ülikonnas Raimund Gregorius, hüüdnimega Mundus, on oma ühetaolist, monotoonset tööd teinud aastakümneid. Päevast päeva kordub sama rutiin, kuni ühel päeval kohtab ta kooliteel keset silda paduvihmas seisvat naist, kellel näib olevat plaanis enesetapp sooritada. Gregorius sekkub ning edasise katkendliku jutuajamise jooksul saab ta teada, et naine on portugallanna. Sõna português jääb aga meest lummama ning hiljem koolis õpilasi silmitsema jäädes näeb ta neid ootamatult nagu esimest korda.

Sõnade kullassepp

Eneselegi aru andmata, mis temaga toimub, lahkub Gregorius – „kõige usaldusväärsem ja ettearvatavam inimene selles hoones ja oletatavasti kogu kooli ajaloos” – ootamatult keset tundi, jättes isegi kõik oma raamatud klassiruumi. Selle portugali sõna meloodia ei lähe tal enam peast ning teel koju astub ta läbi raamatukauplusest, kus talle hakkab silma kellegi Amadeu Inácio de Almeida Prado raamatuke „Sõnade kullassepp”. Lahke kaupmees loeb talle ette esimese ettejuhtuva lõigu ning tõlgib siis selle saksa keelde ja Gregoriusele avaldavad need sõnad eriskummalist uimastavat mõju, kuna need kõlavad nii, „nagu oleksid kirjutatud ainuüksi temale, ja mitte ainult temale, vaid temale tol ennelõunal, mis oli kõik teiseks muutnud”. Ta ostab talle tundmatu Prado raamatu ning sellele lisaks ka portugali keele õppekomplekti, sulgub oma elamisse ning soetatud plaate kuulates ja õpikuid uurides ei lähe talle enam korda, et telefon lakkamatult heliseb ning tema ukse taga käiakse koputamas. Ja nagu Thomas Manni legendaarse novelli „Surm Veneetsias” (1912) peategelane Gustav von Aschenbach, kes samuti otsustab närivast rutiinist välja murda, sõidab ka Gregorius järgmisel varahommikul rongiga Lissaboni.

Igaviku hingus

Portugalis hakkab Gregorius salapärase teose kirjastuse ning selle autori jälgi ajama, ühtlasi usinalt portugali keelt omandades. Olles lummatud Prado sõnadest, avastab ta risti-põiki Lissabonis ekseldes selle linna ja tema ajaloo ning nagu von Aschenbachi puhulgi teeb ka tema isiksus läbi suured muutused. Ta vahetab oma vanamoodsad prillid moekate vastu, soetab uued riided, hakkab isegi esimest korda elus suitsetama ning temas tärkab taas kunagine kirg õppida pärsia keelt ning reisida Isfahani. Vähehaaval tõlgib ta Amadeu de Prado teksti saksa keelde ning kogub kildhaaval tema kohta informatsiooni, samuti viib juhus teda kokku inimestega, kes olid kunagi Pradole lähedased. Ta kohtub Amadeu õega, tänu kellele venna mõtisklused trükis ilmusid ja kes ikka veel elab kaugel minevikus, mil vend veel elus oli, samuti Amadeu parima sõbra ja võitluskaaslasega ning ka salapärase naisega, kes olevat ainsana meest tõeliselt tundnud, kuigi armastusest vist antud juhul rääkida ei saa, sest nagu pihtimustest aimub: „Sellesse [armastusse] ta ei uskunud. Vältis isegi seda sõna. Pidas seda kitšiks. On vaid kolm asja – ja ainult need, tavatses ta öelda: iha, rahulolu ja turvatunne. Ja kõik need olevat kaduvad. Kõige põgusam olevat iha, seejärel rahulolu, ning kahjuks olevat nii, et turvatunne, tunne, et keegi sind hoiab, hävineb millalgi samuti. Elu häbematud nõudmised, kõik see, millega peame toime tulema – seda on lihtsalt nii palju, tohutult, nõnda et meie tunded ei suuda kahjustamata vastu pidada. Sellepärast on oluline lojaalsus. See pole tunne, leidis ta, vaid tahe, otsus, hinge erakondlikkus. … Igaviku hingus, ütles ta, ainult hingus, aga midagi siiski.”

Gregorius saab teada, et Prado lapsepõlv möödus jõukas peres, ta oli üliandekas õpilane ning hiljem sai temast arst, kes kunagi kedagi aitamast ei keeldunud ning ravis vaesemaid kliente tasuta. Aga nagu Berni kooliõpetaja puhulgi, saabub temagi elus hetk, mis sunnib kõike ümber hindama. Ühel päeval vajub tema maja ees kokku Salazari diktatuuri rahva poolt sügavalt vihatud salapolitsei ülem ning pärast mõningaid kõhklusi päästab Prado tema elu, mille järel varem armastatud ja sügavalt austatud meedikut tabab üldsuse hukkamõist. Et oma süümepiinadega toime tulla, aga ka mainet taastada, liitub Prado nüüd vastupanuliikumisega.

Meenutuseks olgu siinkohal lisatud, et Antonio de Oliveira Salazar ( 1889 –) oli Portugali poliitik, aastatel – 1968 sisuliselt diktatuuri kehtestanud Portugali peaminister ning 1951. aastal lühikest aega ka Portugali president . Ta asutas autoritaarse parempoolse valitsusega Estado Novo (Uue Riigi), mis hoidis Portugali oma kontrolli all vahemikus 1932–. Et võimu säilitada, surusid Salazari režiim ja selle salapolitsei PIDE alla kodanike inimõigusi ja poliitilisi vabadusi ning kuigi poliitilise surve mõjul hukkus Portugalis palju vähem inimesi kui Franco juhitud naaberriigis Hispaanias, põhjustas see ulatusliku emigratsiooni. Kui paljude diktaatorite loodud režiim langeb koos nende surmaga või juba enne seda, siis Salazari loodud Estado Novo oli sedavõrd jätkusuutlik, et kestis veel kuus aastat pärast tema surma ja lõppes alles 1974. aastal legendaarse Nelgirevolutsiooniga. Hispaanias varises diktatuur kokku aasta hiljem pärast caudillo Francisco Franco surma.

Seda romaani võib võrrelda Carlos Ruiz Zafóni menuromaaniga „Tuule vari” (eesti keeles 2008, 2012), sest mõlemas otsivad peategelased haruldase raamatu salapärast autorit. „Tuule varjus”, mis peegeldab hästi Franco-aegse diktatuuri õhustikku Hispaanias, leiab väike poiss unustatud raamatute surnuaiast köite, mis teda lummama jääb, ja nii otsustabki ta otsida ka kirjaniku ülejäänud kirjutisi. Tema ülesande teeb raskemaks, aga ühtlasi ka innustab teda antikangelane, kelle eesmärgiks on samuti leida sama autori teosed, et need kokku koguda ja ära põletada. Märksa raskem on aga teha oletusi Mercier’ kangelase Gregoriuse otsingute motiivide kohta ja tundub vaid, et miski Amadeu de Prado isiksuses ning kirjutises paelub teda vastupandamatult ning sunnib alustatud seiklust jätkama. Võib-olla on selleks Prado seesmine kirglikkus ning vankumatu põhimõttekindlus – omadused, mis pedandist kooliõpetajal näivad puuduvat –, kuid mida rohkem saab ta teada Lissaboni arsti eluloost, seda enam süveneb temas küsimus, kas pole ta mitte enda elus olulisi võimalusi ära kasutamata jätnud.

Suure osa romaanist moodustavad seega doktor Prado mõtisklused, mis on kirja pandud Fernando Pessoa „Rahutuse raamatu” ning Marcus Aureliuse stoitsismi laadis ning annavad aimu tema sisemaailmast ja peegeldavad filosoofilisi arusaamu. Tegemist on väga karismaatilise, kõigi poolt armastatud mehega, kes juba koolis suudab oma terase mõistusega kaasõpilased ning õpetajad ära võluda, kuid tema poeetilise filosoofia varjust joonistub välja üsna melanhoolne ning üksildane inimene. Nii mõtiskleb ta: „Kas on nii, et kõike, mida me teeme, teeme hirmust üksinduse ees? Kas me sellepärast loobume kõikidest asjadest, mida elu lõpus hakkame kahetsema? Kas see on põhjus, mispärast ütleme nii harva seda, mida mõtleme? Mispärast muidu hoiame kinni kõigist neist lagunenud abieludest, silmakirjalikest sõprussuhetest, igavatest sünnipäevalaudadest?” Olles hingelt poeet, juurdleb ta ka pidevalt sõnade tähenduse üle, leides, et neil enamasti puudub tegelik sisu, aga samuti on ta veendunud, et meie tuhandetest tummadest kogemustest, „mis annavad meie elule märkamatult oma vormi, värvi ja meloodia”, suudab sõnalise väljenduse leida kõige rohkem üks, ning seetõttu ei usu ta, et inimestevaheline sügavam suhtlemine võimalik oleks. Aga religiooniski, mille üle ta samamoodi sügavalt juurdleb, ei suuda Prado katoliiklikule kasvatusele ja haridusele vaatamata tuge leida, väljendades juba kooli lõpukõnes kõiki šokeerivat seisukohta: „Ma austan jumalasõna, sest armastan selle poeetilist jõudu. Ma jälestan jumalasõna, sest vihkan selle julmust.”

Rongide ristumine öös

Seega on tegemist filosoofilise romaaniga, mille autor on tajutavalt asjatundja inimtunnetuse ning moraaliprobleemide alal, nagu ka tema biograafiast ilmneb. Paraku tekib niisugust teost kirjutades ilmselt oht hakata üle filosofeerima ning seda Mercier kohati ka teeb, aga kõigest hoolimata sisaldab romaan säravaid mõttearendusi, mis heidavad valgust meie sisemaailmale ning puudulikule, pinnapealsele suhtele teiste inimestega: „Kohtumised inimeste vahel on – nagu mulle sageli näib – justkui mõttetult edasikihutavate rongide ristumine pilkases öös. Me heidame põgusaid, rutakaid pilke teistele, kes istuvad uduse klaasi taga ähmases valguses ja kaovad taas meie vaateväljast, nii et meil õieti pole aega neid tähele panna.”

Mis puutub autorisse endasse, siis leidus tema kohta informatsiooni üsna napilt. Pascal Mercier (kodanikunimega Peter Pieri), šveitsi kirjanik ja filosoof, on õppinud filosoofiat, indoloogiat ja anglistikat Londoni ja Heidelbergi ülikoolis ning olnud Marburgi ülikooli ja Berliini vaba ülikooli õppejõud. Tema akadeemiliste tööde teemal on eelkõige filosoofiline psühholoogia, tunnetusteooria ja moraalifilosoofia. Tema kolmas romaan „Öine rong Lissaboni”, millele eelnevad „Perlmanni vaikimine” („Perlmanns Schweigen”, 1995) ja „Klaverihäälestaja” („Der Klavierstimmer”, 1998), on osutunud üheks viimase aja menukamaks saksa keeles ilmunud teoseks. Sellest on saanud rahvusvaheline bestseller, mida on tõlgitud rohkem kui 15 keelde ning ainuüksi Saksamaal on selle trükiarv peaaegu kaks miljonit eksemplari. Selle aasta märtsis valmis romaani ainetel ka samanimeline film, mis esilinastus Saksamaal ja Šveitsis 7. märtsil, Portugalis 21. märtsil ja mille režissööriks on „Vaimude maja” vändanud Bille August, peaosas briti kvaliteetnäitleja Jeremy Irons.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming