Oleviku mitmus, maailma ainsus ja inimese lihtsus

Külliki Kuusk

Hasso Krull, Veel ju vist. Mai 2010 – oktoober 2011. Kujundanud Peeter Laurits. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 68 lk. Aado Lintrop, Uksed ja inimesed. Toimetanud Siiri Ombler. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2012. 152 lk. Kolm aastat tagasi ilmusid ajaliselt kõrvuti Tõnu Õnnepalu „Kevad ja suvi ja” ja Hasso Krulli „Neli korda neli” luulekogu, need leidsid kriitikas ka paariti käsitlemist ja võrdlemist. Aado Lintropi ja Hasso Krulli ajaliselt kõrvuti ilmunud uued luuleraamatud pakuvad nüüd samasugust paralleeli. Nende kahe raamatu vormilisele ja vormistuslikule seosele viitas ka Rein Veidemann Postimehe kultuurilisa AK raamatututvustuses (12. V). Kui Lintropi raamat ei varjagi oma žanri – luulepäevik, siis Krulli pealkirja alla märgitud kuupäevad lubavad eeldada, et tegemist võiks olla samuti luulepäevikuga. Nende raamatute lähestikku ilmumise juures on ilmselt huvitav võimalus jälgida kahe luuletaja paralleelselt kulgevat poeetilist ajakogemust, kuid veel rohkem paelus mu tähelepanu selle kogemuse sarnane laad, meditatiivsus. Iga päevik on kahtlemata ajaga otseselt seotud, olenemata selle nn pidamise pidevusest ja metoodikast on kirjutamine iseenesest kirjutamise (oleviku-) hetkesse kätketud tegevus. Päeviku puhul on eelduspärane avameelsus, siirus, teadlikult või ebateadlikult vahetu ja maskita olek, sellepärast on päeviku ilmumine või avalikuks tulek alati intrigeeriv ja huvilisi lugejaid ligimeelitav sündmus. Selles suhtes on päevikuluule justkui luuletava autori autobiograafia.

Lintropi ajaline kogemus tundub lähtuvat aastaaegade rütmist (alapealkiri: talv 2010 – sügis 2011), mis saab märgiliseks ühisnimetajaks päevikusissekannetele. Krulli raamatu päevikulisuse võti ei ole aga sugugi pealkirja täiendavas dateeringus (mai 2010 – oktoober 2011), vaid luulekogu pealkirjas, lauses Veel ju vist. Seejuures tundub, et Krulli raamatu päevikulikkus aktiveerub just Lintropi oma kõrval. Tsüklipealkirjadesse ülekantult toimivad veel, ju ja vist märgi või keelelise metafoorina ka kogu raamatu piires. Lingvistiliselt võttes pole need kolm sõna ju muud kui tavalised määr- ja rõhusõnad igapäevakeeles, ent neisse on peidetud sügavam kogemus ajast, see on seotud meeletajudega, kogemushetkedega, mille ajalist pikkust, kui üldse, võiks iseloomustada sekundite, minutite või kestvamate hetkede puhul ka tundidega.

Hetke meditatiivsuse kõrval paistab kahe luulepäeviku puhul sõnade suur kaal, ütlemise tähtsus, mille kohta võib mõlemalt autorilt leida ülestunnistuse. Lintrop: kui ma ei oleks / käinud seal kus / taeva kõverat kaant / lumiste tippudega / taotakse ühte / siis ma ei ütleks / siis ma ei pingutaks / oma põhjamaa sõnu / võõrale taustale / lehvima otsekui / palvelippe. Krull: ütlesin küll aga nüüd on kõik öeldud / mida ma öelda ei tahtnud vist. Nendes lausetes sisaldub ka põhjus, mille pärast kirjutada: vältimatus, see tähendab, et kõige oleva kiuste või pärast on need raamatud olemas. Tsiteeritud eneseleosutustes on sedavõrd sarnast ja ühtaegu erinevat, et see äratas minus huvi jälgida paralleelselt mõlema autori päevikupidamise subjektiivset kulgu.

Krulli ja Lintropi luulepäevikute olevikuline keel on küll vaadeldav ka tavapärase päevikukirjanduse olevikulise poeetika kontekstis, kuid sel juhul jääks kõrvale mõlemale autorile omane kosmogoonia, aja sakraalne mõõde. Tõsi, ilma selle (taas) ilmsiks tulekuta ei kujutaks Krulli ega Lintropi luulet ettegi, see on nende keelemaailma olemuslik ja kujundav jõud. Kosmogooniline ruum on märgiliselt mitmetasandiline, kus kiri on korraga ka pilt ja märk või olevik mahutab ka tuleviku- ja mineviku-aja. Teatavasti on ruumi erimõõtmelisus huvitanud Krulli juba pikemat aega. Tema tekste saatvaks maagiliseks märgiks on juba kinnistunud oktagramm, boreaalse kultuuriruumi kaheksakand, sakraalne hulktahukas, mida võiks vaadelda ka neljadimensioonilise ruumi kujutisena. Veel, ju ja vist annavadki selles raamatus kätte eelnimetatud ruumi erimõõtmelisuse või on abistavaks koordinaadistikuks aja mitmetasandilisuse kogemisel. Veel on seotud olemise intensiivsete või meditatiivsete hetkedega nagu ootus, igatsus, rõõm, kurbus, kus aja liikumine on asendunud pidevusega ja hetk ise on täidetud korraga oleviku, mineviku ja tulevikuga. Selle ruumi ajalist läbimängu iseloomustavad näiteks värsid: veel on midagi olemas / veel on veeleevikesed…; veel ja vee peal / veel ei olegi veel vee peal …; tule nüüd lähemale / tule nüüd veel lähemale; rohi on kasvanud pikemaks / veel veel pikemaks. Krulli ruumi erimõõtmelisuse teljeks on lingvistiline metafoor ju: sa ju ütlesid maailmaruum / on ruum ruumi peal läbi ruumi. Ju kannab Krullile iseloomulikke kontraste, seob mitmuse ja ainsuse, läheduse ja kauguse, seob lõpuks ka veel ja vist. Selles sisaldub nii kindlust kui ebakindlust, nii on olevik iseenesestmõistetav ja samas imelik. Näiteks ju-tsükli kolme järjestikuse teksti avavärsid: puud ju kasvavad / rohi tõuseb taeva poole üles; metsik on ju metsik / imelik on alati natuke imelik; nagu tuul oleks juba tuttav / aga ei ole kunagi ju / tuul on alati kaugelt mäelt.

Krull laseb hetkedel ennast läbida, võiks öelda, et tema meeleline aeg on pidev, voolav. Lintropi ajahetkede meditatiivsus on seevastu tsükliline, kulgeb hetkelt hetkele üksteise kõrval. Hetkede järgnevus on seotud siin päeva ja öö vahelduva rütmi, aastaaegade tsükliga. Poeetilist tsüklilisust loob aeg, mis jääb kahe teksti vahele. Seda märgistavad kõige lihtsamal viisil kuupäevad tekstide all, samas on Lintropi luuletuste avaridades varjul tema subjektiivne ajatunnetus (või ka hingeseisund), esimene värsirida osutab väga sageli teatud terviklikule müüdiruumile: täna tuleb minu maailmas lund; tuisk on möödas / teed on jälle lahti; mida ma kingin sulle / tänasel selgel hommikul; küpseid viljapõlde hommikul hellitab udu; ühegi kiriku kellad ei löönud / ühegi pühaku silmad ei nutnud / kui astusin hommikul õue; me kohtusime esmaspäeval pärast rasket sadu; külma sammudest / kriuksuval õhtul; õhtu tuleb / Katmandu peale; kallid pimedad / öised minutid. Nimetatud näideteski on olemas mitmed kosmogooniliselt märgilised sõnad, tuisk, lume- ja vihmasadu, hommik ja udu, mille toel joonistub Lintropi luule aja sakraalne mõõtkava. Siin tuleb üsna selgelt ka esile, et aastaajad võivad olla ka meditatiivsed seisundid. Seepärast on Lintropi tekstid sageli võrreldavad vaimurännakutega, seda nii nende semantilises kulgemises kui arhailises vormis. Ta kasutab selleks keele enese võimalusi, palvevormeleid, kordust ja parallelismi. See on võrreldav teelolija, rändaja (palveränduri) ajakogemusega (nagu ka „Annapurnas”, 2011), kus kogetud hetked talletuvad rändaja teadvuses kaemusliku jadana.

Mõlema autori kosmogoonias on oluline aja energeetilisus, kontakt ümbritsevaga. Lintropil tähendab see endasse süüvimist, sellepärast, et meisse / võimalused / aegade algusest peale / on hoiule pandud. Vaimne avanemine kulgeb Lintropil suunaga sissepoole: Püüan olla / mõtete sõnakeha. Krull suunab selle enesest väljapoole, oluline on võimaluste uus dimensioon. Nende kogemuste sõnastamisel Krull ühtaegu koondab ja hajutab detaile: sina limpsad keelt see vist on ootamine / värvid keelega huuled punaseks; vist niimoodi vabanebki suur meri /vist nii poeb ta merikarpi varjule; vist on kõik juba võimalik / vist on metsas tumedad kogud / vist on jõe ääres liblikad; nüüd sa vist tundsid mu ära. Krulli keelekasutuses vist tähendabki (vist!) rohkem oletamist kui kahtlemist, tema hajuvuses ajakihtidesse (unenäolisse, nägemuslikku) on aga aktiivset hoiakut, et leida aja eri tasandite, paljususe keskel üles olemise lihtsus ja maailma ainsuslikkus/ ainulisus: ja siis on tee nagu õhtu / ja siis on uks nagu aed; ainult veel üks päikesekiir / ainult veel üks lonks vett; kui veel oleks see peenramaa / kui veel oleks see mägimänd. Lintropi keeles leidub sarnaseid hetke hajuvuse, aja kaduvuse kogemusi või ootust nagu Krullil, kuid ta jääb ise seejuures passiivseks ja kinnistab oma vaatlejapilgu üksikule objektile või meeleolule, et tajuda kogu selle tähendusrikkuses maailma terviklikkust ja lihtsust: ole mu kustuvat naeru / meeneteks lõikav / mõte ja hääl ja pilk; ja püüan mõistatada / kuidas on olla puu / kelle kehalt langevad homme / viimased lehed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming