Oluline autor ehk Kuskil on midagi teoksil

Rein Tootmaa

Toomas Vint, Kunstniku elu. Jutte ja mälestusi. Kujundanud Eva-Maria Vint-Warmington. Fotod autorist Eva-Maria Vint-Warmington. Tulikiri, 2011. 168 lk. Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi 21. raamatus „Kunstniku elu” on 14 lugu ja need jaotatud kolme tsüklisse: „Tipus” (4 juttu), „Pettekujutelmade linnuparv” (4) ja „Kunstniku elu” (6); kõigis kolmes pealkirjastatud tsüklis sisaldub ka sama-pealkirjaline nimilugu. Kahes esimeses tsüklis on koos ilukirjanduslikud lood ning peategelane esineb teises ja kolmandas pöördes, kolmandas tsüklis on sulatatud belletristlikku vormi ka mälestuslik ollus ning nendes lugudes kasutatakse mina-vormi. Autor on oma lugude tegelastes äratuntavalt sees. Peategelaste ja autori vahelise distantsi puhul on iseäralikemaks passuseks kummaski tsüklis ühes jutus („Tavalisel sügisõhtul”, „Take this Walz”) kasutatav üsna harva esinev sina-vorm, mis ei ole ei enesekohane nagu tavaline ega ka konkreetse sina poole pöörduv (nagu näiteks Vaino Vahingu „Sinas”); Vint sunnib oma sina-vormiga iga lugeja peategelase rolli! – et teda oma toomasvindilikke müstifikatsioone (autori enda sõnakasutus, vt 3. tsükkel!) intensiivsemalt läbi elama panna. Et Vint sai „Kunstniku elus” sisalduva jutu „Pettekujutelmade linnuparv” eest 2011. aastal Tuglase novelliauhinna, siis on ta kahtlemata üks eesti kirjanduse oluline autor, mis, muuseas, on talle väga oluline, kajastudes ka tema kangelastes: raamatu kolmanda tsükli mälestusolluslikus jutus „Andres Saks”, kus minategelane on avalikult autor ise, räägib ta olulistest kirjanikest (lk 143) ja kirjutab nukras toonis: „Keegi ei tulnud mu juurde ega patsutanud tunnustavalt õlale” (lk 144), järgmises loos „Näitus Pariisis. Montparnasse’il” kujutleb ta ennast kunstnikuna „juba kultuurist läbiimbunud pariislaste tähelepanu keskpunktis – vernissaažil, kus surisevad kaamerad ja sähvivad välklambid” (lk 149); samas loos kasutab ta ka väljendit „oluline kunstimaailma tegelane” (lk 150) jne.

Lisaks sellele, et Vindi loodud mehed on üsna üheealised (38st 58ni) ja ühte nägu (enesega suhteliselt hästi toimetulevad äri- jm mehed), on neile kõigile ka tähtis olla tunnustatud ja oluline tegija omas valdkonnas. Ja see üksik äraeksinud naispeategelane jutus „Take this Waltz”, kelle läbielamisi autor oma eripärase sina-vormiga lugejat kaasa elama kehutab – nende eneses-urgitsejate ja ainult-ennast-huvitavate meeste kurb kaaslane ja „produkt” –, see teeb lihtsalt seda, mida temalt oodatakse, „sest sa lihtsalt ei taha, et sind vallandatakse” (lk 74). Ja kogu seda kurbmängu sunnib autor oma intensiivkujutlusliku sina-vormiga lugejat kaasa tegema: „Sa lased mõrult ohates oma sõrmede peale sülge voolata, hõõrud sellega ripatsit, mis su mehe küljes tolkneb, nühid seda tükk aega ta oma särgihõlma vastu, lootes, et nüüd see ei lehka enam nii ebameeldivalt” (Samas). Üsna kiiksuga mäng! Aga mis teha: „tervele meie põlvkonnale meeldivad kiiksuga asjad” (lk 142). Teise tsükli avaloos „Akna taga on hämarduv park” on autor küll naiste suhtes aupaklikum ja laseb naise ühe sellise haardest vabaks. Ja Kristi ütlebki välja, miks ta mehe juurest ära läheb: „Ma olen oma hinges üles leidnud tunded, mida sinuga koos elades väga kaua ei ole kogenud” (lk 50). Nii et selle jutu põhjal ei saa öelda, et Toomas Vint kui kirjanik ei austa ega taha naisi mõista; küll saab seda öelda Tuglase auhinna saanud „Pettekujutelmade linnuparve” põhjal.

Selles jutus hakkab 50ndates lesestunud mees trammis üht naist vahtima, temaga riivatusi ette kujutama ning teda jälitama; leiab, et naine on tema varalahkunud abikaasaga keha poolest väga sarnane, rahuldab kujutluses temaga juba oma himuraid soove, kui järsku – pakub naine talle ennast ise raha eest. Mees kaotab enesevalitsuse, röögib naise peale, pöörab talle selja ja kõnnib kiiresti minema.

Kui hakata mööda maailmakirjanduse maastikku „kondama”, püüdes ette kujutada, kuidas teised autorid sellisesse situatsiooni sätitud või sattunud kangelase käituma paneksid, siis tuleks hakata peale novelližanri loojast Giovanni Boccacciost endast. Aga ei suuda küll ette kujutada, et mõni Boccaccio kangelane naisterahvaga sedamoodi ümber võiks käia! Keegi Shakespeare’i tegelaskonnast? Võtaks ehk prostituuti sellena, kes ta on, ja maksaks selle eest. (Muuseas, tegelikult ei anna Vint teada ega saa me seda ka millestki muust järeldada, kas selle naise näol on tegemist üldse prostituudi/hooraga või vahest hoopis majandusraskustest meeleheitele viidud naisega, kes tõesti raha vajab ja vahest alles esimest korda/esimesi kordi seda sel moel teenida otsustab.) Sherwood Anderson ja David Herbert Lawrence oleksid kindlasti naisega vestlema hakanud ja selle välja uurinud ning siis, loo ära kuulanud, naise kleidipalistust suudelnud ning talle härrasmehelikult raha andnud, ilma teda n-ö pruukimata; Ernest (Miller) Hemingway ja Erich Maria Remarque oleksid naisega tõenäoliselt ka maganud ja siis viisakalt vastava summa ulatanud, kui asi juhtunuks Pariisis. Henry Miller (kelle „Vähi pöörijoont” Vint oma raamatus muide ka mainib; lk 142-143) oleks naise kõige rõvedamalt läbi sõimanud ja siis – olenevalt sellest, kui purjus ta oleks olnud – naise pikalt p…sse saatnud või siis kohe sealsamas pargis läbi tõmmanud, olenemata riigist ja aasta-ajast. Mida teeb aga Toomas Vint (respondo: Vindi „kangelane”)? Röögib naisele näkku lausvalet: „Ma ütlesin, et mul on tegemist” (lk 81) ja kõnnib lihtsalt minema. Ja saab sellise käitumise eest veel Tuglase novelliauhinna ka! – s.t. Toomas Vint saab preemia sellise vastiku käitumisega tegelaskuju loomise eest. (Noh, ilma selle meheta poleks ju ka seda novelli, mille eest preemia anti.) Oh ajad, oh kombed! Jah, aga mida oodatagi autorilt, „kelle koduses haritud inimeste keelepruugis isegi „kurat” oli täiesti mõeldamatu” (lk 115)!?

Kui eespool täheldasime teatud sarnaseid jooni Vindi mees-peategelaskujude karakteristikas, siis nendest kokku joonistuvasse Toomas Vindi „mehe” koondportreesse lisanduvad sellest jutust argus ja silmakirjalikkus. Jah, võime ju öelda küll, et ta kujutas seda kõike ilusamini ette, aga mehe kujutluste kirjeldustes seda ju pole, on vaid lihahimulised kujutluspildid, ning sellega on ka mehe käitumine finaalis täie rauaga silmakirjalik. Nojah – hukka mõista asja ei saa, pääsetee tuleb jätta: Vint ei peegelda tegelikkust mitte kangelaste, vaid antikangelaste kaudu! Tegelikult ei ole nad ei seda ega teist; nad ei hulbi küll ka „maailma pasameres, vaid autor leiab oma lugudes eri lähenemisnurki ja lahendusi” (Jan Kausi 2011. aasta proosaülevaatest Looming 2012, nr 3, lk 417), ometi ei ole Vindi jaoks ta tegelased kuigi olulised ehk, nagu märgib Elo Lindsalu oma uurimuses: „Paljudele autoritele ei ole tegelane esmajärguline, vaid rohkem nagu vahend millegi olulisema kujutamisel. Seda meetodit iseloomustab tabavalt Toomas Vint: „Enamikul minu raamatutes tegutsevatest karakteritest on kunagi kohatud inimeste tunnuseid, aga nad on ikka nagu värvituubid riiulil, kust saab õigel hetkel vajaliku võtta ja selle sisu paletile pigistada”” (Looming 2011 nr 7). Nii jäävadki Vindi karakterid peamiselt tuubidesse ja mis veel oluline selle Vindi tsitaadi puhul: ta võrdleb kirjandust/karakteriloomist maalimisega! Aga sellest natuke hiljem.

Need korralikes kodudes kasvanud, keskmiselt heal majanduslikul järjel, iseenda ja ühiskonna poolt hinnatud ning viisaka käitumise ja keelepruugiga tegelaskujud on üsna steriilsed ja šabloonsed ning seda on ka kogu kujutatud miljöö (linnakorterid, suvilad, ateljeed, mererannad). Sellises (küll üsna igavavõitu) paradigmas saab kirjutada häid jutte ning Toomas Vindi lood ei olegi halvad, minu meelest on parimad „Tavalisel sügisõhtul” ja „Tipus” raamatu esimesest tsüklist. Mõlemad on paremad kui Tuglase auhinna saanud jutt, sest need on üles ehitatud originaalsele ja leidlikule süžeele, neis jooksevad jutustav, kirjeldav ja kujundlik-sümboolne kiht koos, need on esitatud lineaarselt ja ühele teemale kontsentreeritult (nagu novelližanr seda nõuab) ning ilma pikemate tagasivaadeteta. „Pettekujutelmade linnuparves” ei mahu novelli kategooriasse peaaegu lehekülje-pikkune loo otsest jutustamisliini katki lõikav tagasivaade oma kooselule siitilmast lahkunud abikaasaga ja lugu kandev jäljenduslik motiiv: mees hakkab võõrast naist „jälitama”, seda on Valton jt, ka mitte-eesti kirjanikud korduvalt kasutanud. Tuglase sõnul on novell nagu „sonett proosas” – ja päris seda see lugu nüüd ka pole. Küll on ta üsna karje, mis on hea lühiloo üks võimalusi.

Vindi juturaamatu lugude stiili laiemas mõistes iseloomustab ennekõike mittelineaarne esitusviis (pikim, ligi 10 lk pikk tagasivaade lk 85–94) ja mõningane väljavenitatus (enim ehk „Take this Waltz’is”). Aus ülestunnistus lk 147: „Pariisi-igatsuse lugu meenus mulle, kui seda raamatut kokku pannes sain aru, et lisaks niminovellile „Kunstniku elu” peaks kaante vahel leiduma veel üht-teist sellest vastuolulisest ja tänaseks ununema kippuvast eluolust. [- – -] Niisiis, mul oli vaja raamatu jaoks kirjutada oma elust üks lugu, ent korraga ei tulnud midagi huvi pakkuvat meelde” (lk 147-148).

Vint on tegelikult vana kala, kes on kirjandusmaailmas „üle neljakümne aasta põliselanikuna elanud”, (lk 161) ja oskab ka täiteks kirjutatu korralikult kirjanduseks vormistada. Aga üle-konstrueeritus on patt ja äratuntav igaühele, kui mitte muust, siis igavustunde tekkimisest lugemisel ja – loo kulgemise etteaimatavusest. Tõepoolest, üsna paljude lugude puhul tunneb mingil kohal juba ette ära, kuidas asjad edasi arenevad.

Esimest korda võib see lugejaga juhtuda loo „Take this Waltz” keskpaigas, kui mererannal autos istuvad mees ja naine kaldale uhutud laipa näevad. See, kuidas mees ja naine sellele reageerivad, ütleb juba ära, et nad ei lähegi seda vaatama: laip on liiga selge metafoor tähistamaks nende kooselu ning nad teavad juba, et see on laip, ning neil polegi vaja seda tuvastama minna. Ja nad ei lähegi. Sama tsükli lõpuloos „Vesi verekarva, taevas tummine” on lõpp etteaimatav, seda kaks lehekülge enne loo tekstilist lõppu, kui Ervin mererannas oma joodikust naise (noh, oli siis vaja naisest joodikut teha!) ootamise-unest ärkab. Sa tajud ära, et sellele loole ei antagi selget lõppu, vaid lugu sumbub ebamäärasusse. Ja sumbubki.

Toomas Vint oskab kirjutada, pinget üles kruvida ja seda kuni loo lõpuni hoida (ilmekaim näide ehk „Telefoniuputamine” – 3. tsükli 1. lugu, sujuv üleminek fiction’ist non-fiction’isse) ning oskab ka ebareaalset reaalse pähe esitada: „Mulle meeldib mõelda, et kui ma suudan kirjeldada või maalida ebareaalset nagu reaalset, siis see ongi tegelikkus” (lk 127). See ongi jutuvestmise kunsti puhul see kõige olulisem: edastada oma lugu nii, et kuulaja/lugeja seda usuks, olgu siis tegemist tegelikult juhtunuga või väljamõeldisega või kujutlusega või mis tahes ja kui palju tahes liialdatud, segatud või segi pööratud tegelikkuse vormiga.

Mis eristab ehk enim Toomas Vindi lühiproosat teiste tema kaasaegsete omast, on tema pildilik kujutamisviis. Loo vastuvõtja/lugeja puhul on see nii, nagu seisaks ta pildi/maali ees ja hakkab siis mõtlema, mis on pildi taga, ning mõtlebki sinna pildi taha välja loo. Aga loo pildi taha on Vint juba ise välja mõelnud ning esitab selle lugejale moel, nagu see ise pilti lahti võtaks, s.t Toomas Vint loob oma jutte viisil, nagu mõtestaks ta oma (kujutlus) pilte ning nendest tekkinud maale. Seega kui ta kirjutab jutte, siis esitab ta oma sünkroonseid (kujutlus)pilte diakroonilisel viisil. Ja see on natuke vastuoluline protsess, millest ilmselt tulenevadki ka tema kirjandusliku kujutamisviisi iseärasused.

Piltide tekstideks kirjutamine ei ole kerge ülesanne. Kas Toomas Vint on sellega hästi hakkama saanud, jääb iga lugeja otsustada. Ja küll lugeja saab ka aru, kus on see „kuskil” ja mis on see „midagi”, mis Vindi kui olulise autori järgi teoksil on. See koht ja too asi ei ole teineteisest kaugel, aga kae asja!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming