Õnnekonverents – õnneta, aga õnnestunud

Riin Kõiv

Verbaalvisuaalne teine „Õnnekonverents. Paremad maailmad” peeti 5. mail Tartus Nooruse galeriis, festivali „Prima vista” raames, eestvedajateks Maia Tamjärv ja Nele Tammeaid. Esinesid Jaak Tomberg ja Andrus Laansalu, Kaja Pae ja Paco Ulman, Maria Rõhu ja Kaisa Eiche, Mart Velsker ja Liisa Kruusmägi, Kadri Tüür ja Anna-Stina Treumund, Mart Kuldkepp ja Kristjan Nagla, David Ilmar Beecher ja Teele Strauss.        1990. aastate teisel poolel tekkis lääneriikide ühiskonnas midagi, mida parema nimetaja puudumisel võib nimetada õnnediskursuseks – õnn sai ühtäkki popiks ja oluliseks. Õnneteemas iseenesest pole muidugi midagi uut. Uus oli see, et õnn üle pika aja taas avalikuks, nii poliitiliseks kui teaduslikuks mureks muutus. „Me ei peaks mõtlema üksnes sellele, mis aitaks täita rahva taskud rahaga, vaid ka sellele, mis aitaks täita inimeste südame rõõmuga,” deklareeris Briti toonane konservatiivide partei juht David Cameron. Sotsioloogid-demograafid hakkasid tegema õnnestatistikat ja koostama rahvusvahelisi  pingeridu. Vastukaaluks seni domineerinud depressiooni ja vaimuhaiguste uurimisele sai programmilise psühholoogiaharuna populaarseks nn positiivne psühholoogia. Neuroloogid otsivad ajust õnnekeskusi. Majandusteadusest on sopistunud välja õnnemajandus. Filosoofid on taas tunnistanud õnneküsimuse filosoofiliselt respektaabliks. Ja nii üritab kogu see interdistsiplinaarne allianss entusiastlikult leida ja luua õnne nagu keskaegsed alkeemikud  kulda. 

    

Õnn jõudis ka Eestimaale: parteide programmidesse, meediasse ja akadeemiassegi. Raadio „Ööülikoolis” jõudis eetrisse õnneteemaline loengusari, 2008. aasta sügisel toimus Tartu ülikooli eetikakeskuse korraldatud rahvusvaheline  filosoofe, psühholooge ja ökonoome koondanud konverents „Mis on õnn?”, ilmuma hakkas õnneteemalisi artikleid ja populaarkirjandust.     

Kahtlemata sugugi individuaalse heaolu olulisuses ega selle teema vajalikkuses, tahtmata  sugugi halvustada seniseid õnneuuringuid, on siiski kogu sest tulvavast õnnendusest jäänud sõnale külge halb massimoe, populismi ja turundusartikli maik. Eks sobib ju õõnes, aga seda kõlavam õnnemõiste iseäranis hästi struktureerima poliitilist ja turunduslikku retoorikat, kuivõrd võib tähendada mida tahes. Ja ikka on tunne, et sõna pruugitakse palju ja häälekalt, vaevumata sealjuures määratlema, millest siis ikka räägitakse ja kas üldse millestki räägitakse.  Seda lisaks sellele, et jutt õnnest juba iseenesest, nagu igamehele korda minevate teemadega ikka, selget analüüsi ja objektiivset argumenti tapvalt emotsionaalseks kipub. Räägitakse energiliselt, aga tühja, ja juhitakse sellega tähelepanu ja ressursse eemale sealt, kus tegelikumad probleemid lahendamist vajavad.   

Sellisest kibestunud (ja siin retoorilistel eesmärkidel üles puhutud) eelarvamusest vaevatud, kahtlustasin, et õnnekonverents saab olema just seda hägusat-sentimentaalset laadi õnnehüsteeriline ettevõtmine. Seekord siis võimalus semiootiliste ja kirjandusteaduslike kalduvustega haritlastel ja intellektuaalidest kunstnikel tähtsa asja kohta arvamust avaldada. Aga polnudki nii, sest ega õnnest eriti ei räägitudki. Nagu kahtles kohe avaettekandes  kirjandusteadlane ning üks konverentsi idee algatajatest Jaak Tomberg (mis üritusele juba ette meeldivalt tagasihoidliku lähtepositsiooni andis): tea, kas üldse saabki selle õnne kohta miskit ütlemisväärset öelda. Ettekandeid läbiski kirjandusteadlastele nii tüüpiline postmodernistlik pelg väita midagi substantsiaalset ning erialane kalduvus tahke tegelikkus – nii ka õnn – fiktsiooniks tõlgendada. Ka õnnele läheneti kirjanduse kaudu ja kirjanduslikult. 

Niisiis, õnnest endast eriti ei räägitudki. Esiteks, mitte mure õnnelik olemise pärast ei olnud ürituse pea-ajendiks. Korraldajate eesmärk oli sotsiaalne: luua formaat, milles kuulamiseksarutamiseks saaksid esiteks kokku inimesed, kes muidu üksteise erialastesse tegemistesse alati ei puutu – kunstnikud ja akadeemikud näiteks; teiseks rääkida asjust, mis erialakonverentsidele ei passi, kuid võiksid üldist huvi pakkuda. Seda sihti silmas pidades oli õnn  konverentsi juhtmotiivina igati kohane.       

Võrreldes eelmise aastaga oli konverents oma haaret laiendanud. Koos iga kõnelejaga astus seekord üles visuaalkunstnik, kelle töö ettekande jooksul seinale projitseeriti. Kuivõrd olid kunstnikud mõeldud olema kaasautorid,  kuivõrd kõnesaatjad, ei saanudki aru. Tegelikkuses oli see vahekord ebaühtlane. Idee oli igatahes tänuväärne, kuigi enam oleks ehk võinud olla pildi ja sõna integreeritust.       

Õnnest enamgi sidus üritust „paremate maailmade” märksõna. Kirjeldati õnnelike maailmade visandamise katseid ning – enamasti – nende luhtumist. Õnnepüüdlust, mida muidu peetakse antropoloogiliseks kategooriaks, serveeriti utoopiakirjandusena.       

Ekraanil elektritoolilaadses seades mustvalgelt  magava Andrus Laansalu saatel hakkas Jaak Tomberg („Õnn, uni ja otsustamatus”) oma baroksel viisil küsima, kuivõrd on võimalik, et sotsiaalmajanduslike utoopiatega püüeldav õnn üleüldse ära tuntakse ja õnnena läbi elatakse. Rakendades kirjanduslike utoopiate/ düstoopiate teooria sotsiaalsesse sfääri, väitis ta, et kuna utoopiline ühiskond oma struktuuriloogikalt pea eristamatu on düstoopilisest, jääb alati lahtiseks, kummas siis tegelikult  ollakse – düstoopias või utoopias. Ja tegelikult pole ranges mõttes õnn võimalik kummaski. Mõlemas on subjekt, kes oma õnnelikkust teadvustada saaks, „ideoloogilise teadmatuse ebakriitilises kollektivismis” ära lahustunud. Enesereflektiivselt õnnelik saaks olla vaid ärgates ehk enese subjektsusest teadlikuks saades. Siis tuleb aga kallale üksioleku õnnetus … ja nii ongi õnn parimal juhul kättesaadav vaid kui mingi kõhklev seisund selle une ja ärkveloleku  piiri peal. Ja Laansalu muudkui magas, otsustanult.   

Kaja Pae („Äratundmine” ) analüüsis katseid rajada projektipõhiselt õnnelikke linnakeskkondi. Ta tõdes: Le Corbusier’ ideedest lähtunud modernistlikud hea linna projektid  kipuvad reaalsuses düstoopilisteks õudusteks kujunema. Kohta ei saa õnnelikuks ehitada, vaid tuleb õnnelikuks elada – atmosfääri ja nostalgiaga polsterdada. Pae konkreetseks mureobjektiks olid tragikoomilise saatusega Eesti linnaäärsed karpjad põllukolooniad, mida ta kutsus üles „cooli’ks (loe: õnnelikuks) rokkima”. Nagu oli 60ndatel cool’iks rokitud seni düstoopiliseks keskkonnaks peetud Manchester. Esitust saatis Paco Ulmani Lasnamäe fotode slaidi  show, mis mõjus nõrgalt ja ajas segadusse. Silm, mis ootas intuitiivselt pilti Manchesterist, nägi hoopis paepealset tühermaad ja võsaaluseid loike. Võib-olla oli valik teadlik: ehk pidigi vaataja, nähes Lasnamäed ja kuuldes Manchesteri imetabasest transformatsioonist, saama impulsi Lasnamäe cool’iks rokkimiseks. Või ongi Lasnamäe juba cool? Mingit impulssi igatahes ei tulnud, üksnes tunne, nagu jookseksid filmi all valed subtiitrid. 

Maria Rõhu „Paljususele taandamise võludest” pakkus (provokatiivselt?) just niipalju verbaalset postmodernismi kui pealkirjast aimata võis. Ent too polnud tal mitte instrumendiks, vaid objektiks. Mõnevõrra tülpinult kirjeldas Rõhu postmodernistliku kultuuri paljususe ontoloogiat, kus kihte, kirjeldusi, vaatenurki on palju, tõde ehk asja ennast, mida vaadatakse ja üteldakse, aga ei tunnistata. Tegi siis essentsialistliku (või veel sammu võrra relativistlikuma?) käigu ja andis sellele ontoloogiatule ontoloogiale hedonistliku seletuse: paljusus püsib reaalsusena, sellele andutakse ja seda tarbitakse seni, kuni ära tüütab. Reaalsus  ise osutus Rõhu interpretatsioonis „võluvaks” õnne-utoopiaks, mida „sügavama” jõuna kujundab mõnu ja tüdimuse dialektika. Rõhuga konkureeris Kaisa Eiche, kes maskistatult ja poolalasti veebikaamera ees vaatajaga erootilispaljusus-metafüüsilist chat’i arendas ning Rõhu pretensioonikalt tekstilt lihalike võtetega tähelepanu ära rebis. Rõhu ja Eiche ühisüritus oli karikeeriv illustratsioon kirjeldatud hierarhiatule infoküllusele; ühtlasi ka iseendale. See  pani vaataja endagi ära tundma tolle paljususest rünnatud ja õrritatud, otsustamatuses (Rõhu või Eiche?) paljusushedonistina. Või siis mitte: visuaalagressioon tüütas ära ja otsus sai tehtud (silm kinni) kuulamise kasuks.     

Mart Velsker tuli „tagasi aega, kus sõnad veel tähendasid”. Eristanud õnne kui seisundi (happiness) ja õnne kui soodsa juhuse (luck), tutvustas ta statistikapõhiselt ja võrdlevalt vastavate mõistete esinemist eesti luules ja proosas XX sajandi alguses. Ta tegi seda selgelt, haaravalt ja värskendavas kontrastis eelnenuga. Kadri Tüür oli lugenud Sofi Oksaneni „Puhastust” ja teinud seda ökofeministlikult. Tüüri feministlikus haardes moodustus  „Puhastuse” selgrooks naise meeste maailmas ellujäämise küsimus. Ökofeminismi defineerib, et naisküsimuses võetakse fookusesse (muudetakse küsitavaks või kasutatavaks) patriarhaalses traditsioonis lähedaseks peetud seos naise ja looduse vahel. „Puhastus” esitavatki ühe, sellele suhtele toetuva emantsipeerumisstrateegia: teose naiskarakterid jäävad ellu tänu omavahelisele solidaarsusele ning seda alalhoidvale sümbiootilisele suhtele loodusekeskkonnaga  – tänu „hoidistamisele”. „Kas ökofeminism teeb õnnelikuks?” Kui ellujäämine on õnn, siis küllap teeb. 

Mart Kuldkepp nimetas õnne Ameerikaks à la Ristikivi ja Baudrillard. Ta visandas õnne  sihtmärgina, mis osutub kohalejõudmisel olematuks. Nagu on Ameerika Baudrillardil pilt ilma pildistatavata, nii on ka õnnekujutlus ilma reaalse objektita. Ometi on see kujutlus vajalik ja nimelt selleks, et tas pettuda. Et leida Ameerika üles hoopis kodus, iseendas (potentsiaalselt üpris konservatiiv-pessimistlik leibnizlik järeldus – paremat maailma kui siinsamas polegi!). Ekraanil hulpis samal ajal Kristjan Nagla komponeeritud lootsik öisel Atlandil, pardal kapten kärsitult piilumas läbi ümmarguse binokliõõnsuse joovastunud mikihiiri ja muid paradiislikke olevusi. See oli üks õnnestunumaid partneritöid, kus pilt ja tekst kokku tervikuks loksusid, ning üksteisele meediumina funktsioneerisid.         

Kuldkepp läks Ameerikasse, David Ilmar Beecher tuli Ameerikast. Ettekannet struktureeris küsimus: kuidas kasvatada diktaatorit? Vastusena tutvustas Beecher tõotatud maa tüüpe, mis lastekirjanduse kaudu ameerikalikku mentaliteeti vorbivad. Tegi ta seda Maurice Sendaki „Where the wild things are?” (e.k ilmunud pealkirjaga „Seal, kus elavad metsakollid”) ja Steven Kelloggi „The Island of the Skog” („Skogi saar”) näitel, kummaski lavastatud üks  ameerikalik koloniseerimismudel. Pääsemaks sotsiaalsest rõhutusest kodus, rännatakse otsima maad, kus end suveräänina kehtestada, sest õnn on ameeriklasele mõeldav vaid enesekehtestusaktina. Utoopia realiseerub vaid Skogi saarel, kus sisserändajad kohaliku elanikuga dialoogi astuvad. Siit ameerikalik retsept parema maailma loomiseks: if only we had talked to each other! (oleks me ometi omavahel rääkinud!) Retsept, mille üle ei saa jätta  irooniliselt muigamata: sõprusealtiks muutuvad okupandid alles pärast seda, kui „kohalik” oma hirmutavast kostüümist välja on tiritud ja pisikeseks kaitsetuks elukaks osutub. Teele Straussi esteetiliselt pedantses animatsioonis hakkasid samal ajal närviliselt tuiklevatest abstraktsioonidest välja kasvama kauged puised saarekesed, mis moondusid lõpuks sihitult ja tummalt tammuvateks, dialoogi otsivateks inimfiguurideks.     

Niisiis jäi konverents õnne osas, millest  skeptiliselt ja diskreetselt distantsi hoiti, ebainformatiivseks. Ent selles õnne-tuses selle positiivne õnne-panus vahest seisneski. Alapealkirjaga „Paremad maailmad” visandas konverents vihjamisi ning asjaosalistele ehk endalegi märkamatult positiivse programmi hea elu probleemiga ümberkäimiseks: soovitas loobuda ideaale formuleerivast õnne mõistest. Sest „õnn” ja „parem maailm” pole sugugi sünonüümid; nii erinevad üksteisest meetodilt  ja tagajärgedelt ka õnne-püüdlemine ja püüdlus parema elu poole. „Õnnepüüdlust” konstitueeriv substantiiv „õnn” loob mulje mingist objektiivsest ideaalsest asjade seisust, mida absoluutse eesmärgina sihiks ja normiks seada. Kas too õnne-Ding-an-sich üldse olemas on või kui, siis kas ka sisukasse regulatiivina kõlblikku mõistesse sõnastatav, panid esinejad üksmeelselt kahtluse alla. Miski on parem seevastu alati millegi suhtes. Parem maailm on määratletav  võrdluses juba olemasoleva, kahtlusteta reaalse maailmaga. Ka ettekandjad näitasid oma utoopiaid relatiivsena: kirjeldustealune „asi ise” on ihaldusväärne üksnes paljususe-tüdimuses, loodusesse integreeritud naine patriarhaalses taustsüsteemis jne. Olgugi et selline käsitusviis sisaldab relativismiohtu, tõrjub see ka käegakatsutavast reaalsusest kinni hoides tühikäigul spekulatsioone ning ideoloogilisi utoopiakonstruktsioone. Kui õnnekonverentsi lõpetuseks moraali otsida, võiks selleks olla: ehitada ideaalide asemel paremaid maailmu konkreetsele lokaalsete puuduste ja eesmärkide vundamendile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming