Õnnelik lõpp ja valus vai

Friedebert Tuglase novelliauhinna pälvisid Mart Kivastik ja Mait Vaik.

PILLE-RIIN LARM

Mart Kivastik

Mart Kivastik

Piia Ruber

2. märtsil anti üle Friedebert Tuglase novelliauhinnad 2014. aasta loomingu eest. Žürii koosseisus Mirjam Hinrikus, Toomas Kiho, Veronika Kivisilla (esimees), Kaupo Meiel ja Jaanus Vaiksoo määras need Mart Kivastikule novelli „Õnn tuleb magades“ (Vikerkaar nr 12) ja Mait Vaigule novelli „Puhtus“ eest (kogumikus „Tööpäeva lõpp“). Nominentide seas olid ka Jan Kausi „Paljajalu“ ja Tiina Laanemi „Estonian Hikikomori“ (mõlemad Looming nr 12) ning uustulnukana Kaarel Lehtsalu „Ezigbo nwoke“ (Värske Rõhk nr 39). Auhinda antakse välja 1971. aastast, Kivastik on selle pälvinud ka 1999. aastal.

Žürii liige Jaanus Vaiksoo viitas oma kõnes soome kirjanikule Raija Siekkinenile, kes on võrrelnud novelli veetilgaga: see on kokku surutud, seda hoiab koos pindpinevus, ja ehkki väike, peegeldab see endas panoraami. Mullu ilmus Eestis selliseid teoseid arvukalt: üle 30 novellikogu, üle 30 novelli Loomingus, paarkümmend Vikerkaares ja mujal. Mõlemad auhinnatud tekstid on novellid selle sõna paremas tähenduses: jutustavad lugu, ei ole vormieksperimendid, vaid näited heast sõnavaldamisest. Laureaate ühendab ka lihtne, mehine, naljakas ja kurb stiil. Kivastiku puhul toodi eraldi esile tema oskust kirjutada klišeedest (nagu kriisis keskealine naine) niivõrd nauditavalt, et need klišeed muutuvad ainulaadseteks eludeks. Vaigu teksti iseloomustab mitmekihilisus ja joodikust minategelase halastamatu pihtimuslikkus.

Mida arvate sellest kokkusattumusest, et mõlemad võidunovellid käsitlevad üksinduse ja alkoholi teemat?

Mart Kivastik: See pole midagi erilist. Pool kirjandust on selline. Üksik joov mees on täiesti tavaline.

Teie novellis joovad naised.

Jah, ma olen kirjutanud vanatädidest, aga pole varem julgenud kirjutada naistest. Tahtsin proovida, kuidas see välja kukub. Mõtlesin veel, et võtaks mõne võltsnime, et nimi ei segaks lugemist. Kas tuleks välja, et ma olen mees?

Mait Vaik

Mait Vaik

Piia Ruber

Puändist rääkides – teie loos viib alkohol õnneliku juhuseni, minategelane leiab baarist tõenäoliselt armastuse. Nagu muinasjutus.

Jah, ma ei tahtnud kirjutada õnnetult. Tahtsingi kirjutada lootusega lõpus. Halbu lugusid on nii palju päriselt ja eesti kirjanduses, üleüldse kõikjal.

Kui oluline on teile novelliauhind ja tagasiside?

Loomulikult on auhind oluline, ainult et Vikerkaart loeb kümme inimest. Kui aga olen kirjutanud Postimehesse lihtsaid lugusid, loevad paljud ja siis on tore, kui keegi ütleb, et luges ja see läks korda. Muidu küll ei tahaks kirjutada. Ma ei viitsi sahtlisse kirjutada.

Millega praegu töötate?

Kahe nädala pärast tuleb raamat välja, novellikogu „Autoportree naise ja hobusega“. Tahan ikka oma filmid ära teha ja teatriasju.

Ütlesite novelliauhinda vastu võttes, et noorele autorile on see avanss edaspidiseks. Kas tunnustus ja tagasiside kriitikas on teile oluline?

Mait Vaik: On muidugi oluline, ei ole mõtet seda eitada.

Lubatagu sel juhul jagada omaenda muljeid. Esimest korda „Puhtust“ lugedes lummas viis, kuidas on edasi antud purjus inimese teadvuses toimuvat, emotsionaalset labiilsust. Teist korda lugedes intrigeeris pealkiri. Miks just „Puhtus“?

Puhtus on novellis väga äraspidine. Kuigi minategelane on raskes pohmeluses, millele ta saab leevendust, võiks alkoholi teema praegu kõrvale jätta. Kui inimest miski vaevab, olgu see hambavalu või tõsine haigus, ja ta sellest vabaneb, tekib puhtuse efekt. Selline efekt ei ole kunagi ilma tänutundeta, mida ka selles novellis tasuks jälgida. Kui koormast järsku vabanetakse, näiteks saab joodik raha kätte ja ostab pudeli viina, kaasneb sellega alati tänutunne. „Puhtuse“ tegelane kingib siis oma õlled ära ja maksab võõra võla kinni. Tänulikkus on üks puhtuse alge – kuigi minategelane ei sõnasta seda novellis, on see oluline moment. Lisaks olustik: lumi ja üksindus. Need kõik kokku.

Mis või kes „Puhtust“ ajendas? Minategelane ei ole esimene ega viimane, kes lumehanges külmub. Kui palju on selles tavalises tragöödias omaeluloolisust?

„Puhtus“ on suhteliselt isiklik. Nii isiklik kohati, et ma tahtsin selle üldse raamatust välja jätta. Tänu toimetaja Violetta Riidasele, kes julgustas jutustust ikka kogumikku panema. Mulle tundus mingil hetkel, et see lugu võib lugejale minavormis mõjuda liiga rõhuvalt. Kuigi ma ei kajasta seda päris otse, on seal väga palju minust ja üksi rändamisest tugevas pohmeluses või alkoholijoobes. Aga peategelase juures on kogu aeg ka kõrvalpilk, ta ei ole kunagi päris tema ise. Kuskil on veel keegi, kes teda jälgib.

Mida arvate suure romaani ootusest? Romaani järele on küsitud ka teilt.

Arvan, et sellega läheb aega. Ma olen küll kirjutanud nooruses üht romaani, aga selles on tegelikult ainult meeleolu, seisundi võlu. Kuigi selle tööpealkiri on „Filosoofilisi mõtisklusi rüütelkonnas“, seal tegelikult mingisugust filosoofiat ei ole (on küll igasuguseid tarku mõtteid). Romaani on sellepärast raske kirjutada, et kirjutama hakates peab saavutama seisundi, mis teksti sisse jääb, ükskõik mida sa kirjutad. Mida aeg edasi, seda raskem on seda unenäolist seisundit kätte saada.

Millega te praegu töötate?

Praegu on mul käsil mõned jutustused. Tegelikult on kirjutada väga keeruline. Hea on see, kui mõni inimene tuleb küsima, kas ma pidasin teda silmas – selle elab üle. Aga kui tullakse ütlema, et Mait, ma ei mõelnud tookord nii, jääb suu lahti. Mõni on nii veendunud, et ta on prototüüp, kusjuures ma ei ole isegi kordagi mõelnud talle.

Auhinnatseremooniat avades tsiteeris Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse direktor Jaan Undusk vanaduses nägemise peaaegu kaotanud Tuglase ütlust: pimedas pole häbi oma alasti sõnade ees. Kas see tunne, et oma sõnade ees võib olla häbi, on tuttav?

On-on. Seda tunnet on väga tihti. On lõike, millest tahaks vabaneda isegi jutustuses „Puhtus“. Mind häirib see, kui hakkan midagi liiga ära ütlema, nämmutama, aga ometigi on niimoodi, et teinekord ikkagi on just nimelt see nämmutamine ja see juriidika – ma nimetan seda juriidikaks – tala, millele kinnitub ülejäänud …

narratiiv?

Ma isegi ei julge niimoodi öelda. Lihtsalt lööd korraga mingi vaia maasse. Paat on ikka paat ja meri on meri ja see on kõige tähtsam, aga lugejale jääb meelde ankur, isegi kui see on vastupidine, risti vastupidine tekstile, häirib ja ärritab. See on nii, nagu mulle üks inimene õpetas: kui sul on minut aega kellelegi meelde jääda, siis tekita temas valuaisting. Siis sa jääd talle meelde. See on väga inetu. Vaia löömisega on samamoodi.

Mis on „Puhtuses“ see vai?

Ma ei taha öelda. Seal on neid mitu. Oleksin tahtnud diskreetsem olla. See joodikuseisund mind seal ei häiri, aga mõtisklused, mis justkui tahaksid midagi tarka öelda, ei ole väga head kohad. Ma põen neid kohti. Ma põen üldse selliseid kohti väga, pigem las lugu räägib iseenda eest, see oleks parem, kui et hakata sinna midagi toppima. Samamoodi on luulega: luule peab ikka vabalt tulema, mingil juhul ei tohi sinna suruda oma maailmavaadet või põhimõtet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming