Õnnistatud ja neetud Peipsiveer

Romaanis „Serafima ja Bogdan“ panevad kommunistlik ideoloogia ja tarbimisühiskonna mentaliteet seljad kokku, et hävitada kolm sajandit vastu pidanud pärimuskultuur.

VEIKO MÄRKA

2017. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitnud Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ on ennekõike raamat kohanemisest, võimalikult edukast ellujäämisstrateegiast nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Kohanemise teeb spetsiifiliseks tõik, et tegevus toimub peamiselt Peipsiveere vanausuliste venelaste sfääris.

Kuna kaksikutest nimitegelaste sünniaasta peaks olema 1927 ja üsna palju tuleb juttu ka nende eakaaslastest, püsib fookus põhiliselt sõjajärgse nooruse elul ja vaadetel läbi nelja aastakümne. On alanud uus aeg, kus segunevad kommunistlik ja vanausu mentaliteet: starover’id loevad „Kommunistliku partei manifesti“ ja miilits lööb oma pulmas risti ette. Küladesse ilmub uusasukaid nii siit- kui sealtpoolt Peipsit, kohanevad nemadki ja harjutakse nendega.

Teiseks on „Serafima ja Bogdan“ raamat reetmisest, mitmikmõrvast ja kättemaksust: reetmine ja mõrvamine käib kähku, kättemaksu plaanitakse aga aastakümneid. Seda, et tegu on kurnava ja jätkusuutmatu strateegiaga, näitab Serafima aeglane, kuid vääramatu hullumine.

Võitlus Antikristusega

Serafima abikaasa Raimond Uusküla, kellele tulebki kätte maksta, laseb valekaebuse alusel NKVD-l tappa nimitegelaste isa ja vahistada kaks venda. Vennad kaovad seejärel jäljetult. Seda kõike ainult sellepärast, et Raimond oli kukkunud oma pulmas maha lõhkuva hobuse seljast, kuhu ise oli kippunud. Serafimat peksab ja vigastab ta süstemaatiliselt, kuid päris maha ei löö – õieti pole seda vajagi, raamatu teises pooles on naine nagunii elav laip.

Raimond Uusküla on müütiliselt võigas kuju, ehtne Antikristus. Kuigi mahuliselt ei ulatu selle sadistist miilitsa osa veerandinigi teosest, määrab ta kogu romaani palge. Lisaks naise ja laste julmale piinamisele tapab ta ka oma käega (vähemalt) ühe inimese. Ka tema keelepruuk pole suurem asi, ja mida vanemaks mees jääb, seda sagedamini ta selle relvaga piirdubki: „Noh, tibla, sama käega lööd pihku kah, millega risti ette lööd?“ (lk 477).

Algusest peale hämmastab Raimondi vastasleeri nõrkus – ometi kuulub sinna peaaegu kogu ülejäänud tegelaskond. Miks nad lasevad elusal saatanal vabalt ja karistamatult möllata? Koos poegadega tapetud Arhip oli ju küla lugupeetuim mees. Arvestades Raimondi purjutamisi ja sellele järgnenud väljamagamisi, oleks kas või une pealt tapmise võimalusi tekkinud aastate jooksul sadu, aga ei, keegi isegi ei ürita. Serafima otsus kasvatada vanimast pojast kättemaksja ja isatapja on Raimondile lust ja lillepidu, sest poiss on alles seitsmeaastane. Mis jääks aga romaanist ilma Raimondita järele? Elav, haarav ja mahukas mitme põlvkonna mentaliteediajalugu, aga mitte ilukirjandus­teos.

Ka mõned sümpaatse leeri tegelased on eepilise kandvuseni lahti mõtestatud, eeskätt Olimp, kelle kaks külla naasmist (1957. aastal Siberist ja 1972. aastal hullumajast) on süžees kesksed. Tuumakad on tema vaidlused Venemaalt tulnud Sergeiga vanausu ja õigeusu kommete erinevuse üle. Kompromiteeriva materjali kogumine kalurikolhoosi aruannete võltsimise kohta, selle viimine miilitsa­jaoskonda ja seejärel hulluksminek moodustavad omaette absurdinovelli.

Värvikas koomiline paar on Kargaja küla eestlased Paul ja Lenar. Nende kahe eluaegse vihavaenlase leppimine raugaeas laulva revolutsiooni sinimustvalges eufoorias on romaani üks helgemaid stseene.

Kui Raimond jääb oma ebainimlikust kurjusest hoolimata lõpuni eluliseks ja lopsakaks karakteriks, siis sedasama ei saa öelda Serafima sohipoja Andrus-­Mstislavi kohta. Ka tema surm on ebaloogiline ja põhjendamatu, eelnevatest tegudest rääkimata, isegi viirastuslik tank Raimondi süül mõrvatutest ekipaažiga mõjub loogilisema ja orgaanilisemana. Seda võib tõlgendada kirjandusliku sümbolina, nagu ka Feofani kelli, Serafima gloobust, Onissifori plekkviisnurki ja muidugi ikoone, mille saatus sümboliseerib läbivalt kogu külaelu saatust. See, et kauaoodatud kättemaks ka Mstislavi käes ikkagi aia taha läheb, on ootuspärane.

Pööningu panoraam

Etnograafiline kude domineerib raamatu sisus ja vormis, seda sääraste pisiasjadeni nagu Arhipi pööningul leiduva vana kola üksikasjalik süstematiseerimine (lk 30). Viimane annab tunnistust sellest, kui palju vaeva on autor näinud ainese kogumisega. Folkloori ja kombestikku võib leida ka arhiividest, sellist üüratut kolahunnikut saab näha aga ainult kohapeal. Sama kehtib ka Teise maailmasõja järgse turukaubanduse nüansside ning kas või poisinime Melor tekke kohta (Marx – Engels – Lenin – Oktjabrskaja revolutsija).

Peipsivenelastest – olgu vanausulistest või õigeusklikest – ei ole eesti ilukirjanduses palju kirjutatud. (Ekke Moor seikleb nende juures, aga see Gailiti romaani osa on nii venevaenulik, et mingit objektiivsust ei maksa sealt otsida.) Ometi on tegu huvitava etnograafilise kooslusega. Esiteks elulaadi pärast: tihedalt koos elamine mööda randa kulgevates ridakülades nõuab paratamatult suuremat kollektiivsust, privaatsfääri piiritlemist enam-vähem oma toanurgaga. Teiseks pikaajaliste ja tihedate kontaktide tõttu eestlastega. Miljöö ja kommete kirjeldustes esineb sageli sõnapaar „nagu eestlastel“.

Loodusest sõltuti Peipsiveeres sama palju kui mujal Eestis, kus põldu hariti, kuid palju ühekülgsemalt. Millal järv lahti läheb? Millal jää kandma hakkab? Millisesse kaarde tuul pöördub? Paljuütlevad on juba tuulte nimetused (lk 25). Romaani kolmandast osast seguneb stiihiaga bürokraatlik plaanimajandus, mis entroopiat ei vähenda, vaid hoopis suurendab. Kalapüük – saati veel heitlikul ja ettearvamatul Peipsil – lihtsalt ei paindu ausa asjaajamise korral plaanimajanduse alla. Nii areneb suure­mastaabiline võltsingute skeem. Juba 1944. aastal üsna tugevasti deformeerunud vanausuliste traditsioonid lahustuvad nõukogude elulaadis pidurdamatult edasi: „Ta ei joo ning on kohusetundlik – kaks omadust, mida Peipsiveere meeste juures üha harvemaks jääb“ (lk 238)…

Afanasjevi romaan avardab silmaringi. Näiteks ei teadnud ma, et sõna „tšuhnaa“ tuleneb sõnast „tšuud“, viimane aga omakorda sõnast „tšudo“, mille levinuim tõlkevaste on „ime“. Nii et soomeugrilased olid idaslaavlaste meelest imelised inimesed! Üsna põhjalik on õpetus, kuidas õigesti eetrit juua, samagoniaparaadi kirjeldus jääb aga jooniste puudumise tõttu väheütlevaks. Panoraami avardamisse annab olulise panuse Peipsiveeres toimuva järjekindel kõrvutamine samaaegsete maailmasündmustega, ehkki leidub mõtteliine, mis peipsivenelastest või Eestist kaugele viivad, näiteks arutlus feminismi kohta: „Mine tea, äkki varsti ei pea ka mehi kuulama, aga mis sa sellega pihta hakkad või kuhu maailm nõndamoodi läheb? Ega mehed siis naisi kuulama hakka, lihtsalt majas on rohkem kära“ (lk 30).

Kolkja kandi inimeste elusaatuse kirjeldamise kõrval on romaanis kogu aeg nähtav ka teine plaan: majanduslikud, tehnilised, ökoloogilised muutused. Afanasjev kirjeldab haaravalt, kuidas kommunistlik ideoloogia ja tarbimis­ühiskonna mentaliteet on seljad kokku pannud, et hävitada kolm sajandit vastu pidanud pärimuskultuur.

Unustus ja mälu

Kuigi romaan on silmapaistvalt paks, pole seda tüütu lugeda. Liigendatus neljaks „raamatuks“, mis omavahel tõesti eristuvad, seda juba tegevuse alguse aastaarvu poolest (1944, 1946, 1964 ja 1982), tagab õhuvahed. Sündmustik ei kuhju, kuid pole jäänud ka hõredaks. Staatilisemad lõigud vahelduvad hoogsamatega, traagilisemad koomilistega, romaan elab algusest lõpuni. Tegelasi pole nii palju, et mõni karakter pildilt kaoks või teistega seguneks. Aja- ja ruumitelg on lugejale kaart ning kompass lehekülgede laamas kulgemiseks.

Palju öeldakse ära nappide üldistustega. Näiteks: „Varemalt oli igas külas oma tola – inimene, kelle teod ja sõnad ajavad argipäeval naerma, kuid kui järele mõelda, annavad maailma asjadele hoopis teistmoodi tähenduse. Kolkjas, Kasepääl ja Voronjas enam korralikku tola ei ole, lolle, hulle ja joodikuid leidub aga seevastu küllaga“ (lk 455). See ei tähenda, et romaanis liigne ballast üldse puudub. Liiga palju leiab seda laadi arutluskäike, et tugevus on tegelikult nõrkus, kaotus tegelikult võit, valu tegelikult õndsus, loobumine tegelikult osasaamine, leidmine tegelikult kaotamine, mediteerimine tegelikult mõtlemine, ja teisi vaimseid sasipuntraid.

Sama võib märkida seksuaalvahekordade kohta, mille kirjeldused on raamatus tähtsad, kuid kogumuljes üheülbalised. „Kogu maailm on meest täis ja mees on tervenisti maailmas. Maailm õõtsub, paitab, pigistab ja rappub“ (lk 74), „noor rüpp neelab võpatades mehe sooja sumbumise“ (lk 486) jne – kisub Valev Mirtemi luule diskursusesse.

Kui vigade otsimisel mikrotasandile laskuda, siis lk 250 peaks sõna „talv“ asemel olema „suvi“, lk 312 „kultuurmaasika“ asemel „kultuurvaarikas“ ja lk 422 „Hruštšovi“ asemel „Brežnev“. Midagi ei klapi Väino vanusega: lk 278 on ta 16aastane, lk 296 aga alles pioneer ja tegelikult käitubki nagu pioneeriealine.

„Kuis suudaksime elada unustuseta?“ küsib Pelageja (lk 64). Võib vastu küsida: kuis suudaksime elada mäletamata? Romaan sellel ju põhinebki, et ei suuda. „Serafima ja Bogdan“ on kvaliteetne ja tasakaalustatud segu unustusest ja mälust. Ja veel üks asi, milles romaan veenab: vana inimese loomulik surm ei ole põrmugi vähem traagiline kui noore õnnetu surm.

Vihkamine ja armastus on ainult kujutelmad, mis hajuvad olematusse koos nendega, kes neid südames kannavad, kirjutab Afanasjev (lk 557). Mida vanem inimene sureb, seda rohkem põhjalikult läbi tunnetatud vihkamist ja armastust maailmast kaob.

Inimesed on nagu lihtsad raamatud, arvab Bogdan (lk 99). Romaan ise on omakorda nagu lihtne inimene. Mitte primitiivne, rumal, ambitsioonideta, vaid loomulik, harmooniline, saatuse ees jõuetu: „… kes on harjunud muretsema, selle leiavad õnnetused kutsumatagi üles“ (lk 240).