Orhan Pamukiga Türgi hingeelu uurimas

Türgis kerkivad viimasel ajal üha küsimused, millele nagu polekski vastust. Kas hea kirjandus võiks siin teenäitaja olla?

MARIN MÕTTUS

Nobelist Orhan Pamuki (sünd 1952) eesti keeldegi tõlgitud romaan „Lumi“* jäi mul omal ajal millegipärast just enne lõppu pooleli. Võib-olla oligi see omamoodi süümepiina leevendamine, et möödunud suvel Ankaras tööle asudes olid mu esimesed raamatuostud tema „İstanbul. Mälestused ja linn“ (2005) ning „Süütuse muuseum“ (2009). Juulis läks Türgis teadagi palavaks, nii et veel sügiselgi oli mul lugemisvaraks vaheldumisi igapäevaseid üllatusi pakkuv uudistelint ning hilisõhtuti öökapiraamatuna Pamuk. Mingil kummalisel kombel need täiendasid ja tasakaalustasid teineteist. „İstanbul“ ja „Süütuse muuseum“ võiksid täiendada ka eesti keelde tõlgitud türgi kirjanduse riiulit, kust praegu pole just kuigi palju võtta.

Läänestumise minimuuseumid

„İstanbul“ on mälestusteraamat Pamuki lapsepõlvest İstanbulis Nişantaşı kõrgklassilinnajaos 1950. aastatel. „Süütuse muuseum“ on aga romaan noore ärimehe Kemali ja poemüüja Füsuni väga omamoodi ja kohati lausa painavastki armastuse loost, mis saab alguse neilsamadel İstanbuli tänavatel 27. aprillil 1975 ja lõpeb Füsuni surmaga. „Süütuse muuseumi“ saab vaadelda omamoodi mäluprojektina, kuna autor on loonud ka samanimelise muuseumi İstanbulis Çukurcuma linnajaos. Jõuab sinna linnasüdamest Taksimi väljakult pooletunnise jalutuskäiguga, mille jooksul on hea tutvuda ka vanakraamipoekeste, türgi kohvi baaride ning puust mošeega muuseumi lähiümbruses.

Ajalooraamatuis on lugeda, et Mustafa Kemal (nimi Atatürk ehk „türklaste isa“ lisandus Türgi parlamendi otsusega alles hiljem) seadis 1923. aastal loodud Türgi Vabariigi presidendiks saades eesmärgiks Türgi kujundamise maailma esimeseks modernseks ilmalikuks islamiusulise elanikkonnaga riigiks. Aeg-ajalt ikka meenutatakse, kuidas Atatürk keelustas meeste traditsioonilise peakatte fessi kandmise ning suundus visiidile ülikonservatiivsesse Kastamonu linna, peas kergemeelne panamakübar. Kübar kübaraks, Atatürki reformid olid põhimõttelised, omas ajas ainulaadsed ja Türgile pöördelised: kalifaadi ümberkujundamine konstitutsiooniliseks vabariigiks, usuorganisatsioonide mõju piiramine, ladina tähestiku kasutuselevõtt, naiste õiguste suurendamine ja palju muud. Samal ajal kujundati ja kehtestati ka tugev türgi rahvuslik identiteet ning rajati Anatoolia südamaale Ankara kui sügavalt atatürklik uus pealinn. Neis kahes linnas, İstanbulis ja Ankaras, lõhnab õhkki eri moodi ja seda veel tänapäevalgi.

Pamuki „İstanbulis“ näeme, missugune paistis lapsele ühiskond, millele oli põlvkond tagasi püütud reset teha. Kasutan toorlaenu meelega: Pamuki teoseid lugedes tuli mõte, et uue ja lääneliku massiline pealetung tekitas tollal paljudes türklastes ehk umbes samasugust umbusku ja vastumeelsust, nagu ingliskeelse sõnavara tungimine eesti keelde praegu paljudes meist, vanemas põlvkonnas eriti. Tunne, et miski omane, kodune ja mälestustega laetu nõrgub sõrmede vahelt maha ning asemele tuleb võõras, kõle pealiskaudsus, mõjub „İstanbulis“ väga tuttavalt. Pamuk kirjeldab oma lapsepõlveaja rikaste kaaslinlaste elutube, mille sisustuse eesmärk oli veenda võimalikke külastajaid, et siinsed elanikud on läänestunud. „Inimene, kes ramadaaniaegset paastu ei pidanud, tundis ehk pisut vähem süümepiina nende klaaspuhvetite ja igavesti vaikivate klaverite keskel, kui ta oleks tundnud rätsepaistes keset patju ja vaipu. Kõik küll teadsid, et see tähendab vabanemist islami seadustest, aga samal ajal ei saanud keegi päris täpselt pihta, milleks läänestumine veel hea on.“ Pamuki sõnul võis selliseid elutube leida Türgis kuni 1970. aastateni välja, seejärel läksid need moest. Televisiooni tulekuga vahetasid „läänestumise minimuuseumid“ välja kodused minikinod. Aga see on juba natuke teine lugu, mille lugemist võib jätkata „Süütuse muuseumis“.

Orhan Pamuk ise on pärit heal järjel ärimehe perekonnast: ta ei pelga kasutada iseloomustust „vabariigiaegne nouveau riche“. Tema luuletajakalduvustega isa sattus küll majandusraskustesse, kuid lääneliku eluviisi avatust ja mugavusi tervitati Pamuki kodus kahel käel. Nagu kirjanik tunnistab, „ei kartnud meie pere mitte jumalat, vaid nende viha, kes temasse liiga sügavalt usuvad“. Pamuki sünnikant Nişantaşı oli XVIII-XIX sajandil Osmanite riigi ülikute luksuslike elumajade rajoon: tema koolimajades olid kunagi elanud kroonprints Yusuf Izzedin Paša ja suurvisiir Halil Rıfat Paša, rõugeid pandi tulevasele kirjanikule kunagises paša residentsis. Praegu on Nişantaşı İstanbuli kõige edevam ja rikkam kant, kust leiab hulganisti kalleid kauplusi ja peeni restorane. Sealne luksus tundub eriti meelas võib-olla seepärast, et kohe teisel pool Kuldsarve lahte laiub lärmakas ja kirbe Kapalıçarşı turg. Pamuki lapsepõlvemaja aadressil Teşvikiye puiestee 53 on siiani alles. Turistil pole sinna linnajakku paraku palju asja, kui ta just ostureisil pole, aga kui on, siis ei pruugi ta olla see turist, kes Pamuki maja otsiks.

İstanbuli mikrokosmos

„İstanbulis“ kirjutab Pamuk, et noorukina tajus ta Osmanite impeeriumi kultuuri kui uhket tsivilisatsiooni, mis laskis end küll läänemaailmast mõjutada, kuid säilitas siiski oma originaalsuse ja elujõu. Siit tuleb raamatusse omamoodi melanhoolia ja minevikuihaluse varjund: Pamuk ise kirjeldab seda kui vaadet läbi akna, mis on talvisel päeval kuuma teekannu aurust uduseks läinud. „Mulle on İstanbul alati olnud varemete ja kadunud impeeriumi nostalgia linn ning olengi kogu oma elu kas selle nostalgia vastu võidelnud või selle omaks tunnistanud.“ See melanhoolia ei ole läbini kurb: külmal päeval pliidil aurav teekanngi tekitab ju eelkõige õdusa tunde.

Seda sorti raamatute puhul öeldakse tihti, et üks peategelasi on linn ise. İstanbul on ehk liiga suur ja mitmetahuline, et mõjuda raamatutegelasena, kuid hingestatud kaksainsuse moodustab see koos vägeva Bosporuse väinaga, mille ühel kaldal Euroopa ja teisel Aasia, küll. Kui linna ennast iseloomustab Pamuk sageli vaese ja provintslikuna, siis tema Bosporusel on suurilmalik mõõde. Iga mõnekümne lehekülje järel mainib ta mõnda Bosporuse väina läbivat laeva – see on nagu rütm või südametukse, mis teksti pealispinna all üha kordub. Laevaks on aga tihti hall, roostes ja ähvardava ilmega Nõukogude sõjalaev, mis lapse silmale paistab „nagu koloss või leviaatan, kes suundub öö varjus oma musti tegusid korda saatma“. Lääneliku eluviisi esimesi õisi nautiva İstanbuli noorsoo melu kaldapealsetes jäätisekohvikutes omandab seepeale pisut teise tooni. Just tänu niisugustele teksti „südametuksetele“ aimab lugeja, kuidas tajusid külma sõja aegsete blokkide loogikat meist väga erineva ajaloolise kogemusega, kuid samamoodi piiririigis elavad türklased.

Eriti head on „İstanbuli“ väikesed ja mustvalged fotod, mis mõjuvad väga diskreetselt. Peaaegu iga neist on pisike pärl, vaimustavalt selgelt talletatud hetk või lausa lugu. Osa fotosid on perepildid, mõne autor on Pamuk ise, enamik on aga legendaarse İstanbuli fotograafi Ara Güleri (sünd 1928) tehtud. Güler oma fotodega saigi mulle selleks väga isiklikuks sillaks, mida teise riigi kultuuri minnes alateadlikult otsisin. Ehk viisid just tema minimalistlikud vaated ning vanakraamipoodidest leitud lusikad, pildiraamid, kellad, ehted ning muu sellesarnane Pamuki „Süütuse muuseumi“ mõtte juurde? Idee tekkimisest on kirjanik ise lahkesti rääkinud ning kui Süütuse muuseum tunnistati 2014. aastal Euroopa parimaks muuseumiks, kajastas teemat ka Eesti press.

Süütuse muuseumi vitriinis nr 1 on kõrge kontsaga erkkollased lakk-kingad ja Jenny Coloni käekott, mis osutub romaanis võltsinguks, reaalelus aga sellist tootemarki polegi. Muuseum koosnebki asjadest: üksikust kõrvarõngast kuni portselankoerte kollektsioonini ning sigaretikonidest kuni Meltemi pudeliteni. See oli 1970. aastatel esimene Türgis toodetud uue aja karastusjook ning ühtlasi äriedu, muretu nooruse ja tärkava heaolu sümbol. Tähendusrikas on ka vitriin nr 72, kus ekraanil jookseb kultuslik stseen filmist „Püüdmaks varast“ („To Catch a Thief“): Grace Kelly limusiini roolis, küünarnukk aknaservale toetatud ja juuksed tuules lehvimas. Just nii hukkus Pamuki raamatus ka imeilus Füsun oma armastatu Kemali kõrval luksusliku Chevrolet’ roolis, kui see varahommikul 105kilomeetrise tunnikiirusega vastu puud sööstis. „Teadsin silmapilk, et nüüd oleme meile määratud õnnehulga ära kasutanud,“ meenutab Kemal seda hetke. Küsimus, kas Füsun sõitis vastu puud kogemata või lõpetas elu enesetapuga, jääb piinama nii Kemali kui ka lugejat. Enese võrdlemine Grace Kellyga oli Türgi tärkavas filmitööstuses tähekarjäärist unistava Füsuni puhul märksa olulisem joon kui lihtsalt naiselik kadedus: Kelly kehastas tema silmis ilu, sõltumatust ja julgust.

Poolesaja aasta vanust kraami on tore silmitseda ka raamatut lugemata, aga sel juhul jääb tabamata Pamuki loogika, kus iga vitriin käib kokku ühe peatükiga tema romaanist. Raamatut lugemata on raske tabada ka teemasid, mida kirjanik väljapanekus riivamisi üha uuesti puudutab. Nagu „İstanbuliski“ tekib kordustest omaette rütm, mis räägib Türgi toonasest rabedast lääne poole liikumisest rohkem, kui ajalooõpik seda eales suudaks. Kiire raha magus maik versus pere- ja suguvõsasuhete toel toimiv à la turca usaldusühiskond; kiivalt üksteise läänelikkuse astet jälgiv tärkav seltskond paljastavates õhtukleitides versus tüdrukute kohustus süütuna abieluranda sõuda; vurtsuga Meltem versus tšai … Kõik see moodustab 1970ndate İstanbuli kõrgklassi elu mikrokosmose.

Türgi ja lääs

Kui tahame viimasel ajal nii palju vaidlusi põhjustanud Türgi läänele lähenemise protsessi sügavamalt mõista, siis on Pamuki raamatud kahtlemata üks võimalus. Näib, et kirjanik ei tunne end kuigi mugavalt olukorras, kus Osmanite impeeriumi kuvand piirdub lääne turistile sageli sellega, et on külastatud Topkapi palee haaremit, Türgi Vabariigi loomise hetke kujutatakse aga ette kui teravat negatiivse/positiivse murdepunkti. Ega me tegelikult ei mõtle kuigi sageli Osmanite impeeriumist – selle ideeline ja mõtteline kese ei asunud ju tegelikult teab kus sügaval Aasias või idas – kui oma aja olulisest tegijast maailmapoliitikas ning suhteliselt hästi toiminud riigist, mille hiilgeajal elasid paljud selle usulised ja rahvusgrupid koos enam-vähem rahumeelselt. Muidugi mitte kõik ja mitte kogu aeg.

Pamuk on põhjalikult uurinud läänlaste Osmanite-aegse İstanbuli kajastusi ja tsiteerib oma memuaariraamatus nii Jossif Brodskit, Mark Twaini kui ka Knut Hamsunit. Paljud Euroopa rännumehed on kirjeldanud kõike Euroopa-välist üleolevalt pjedestaalilt, mille vastu tormas 1970. aastatel oma „Orientalismiga“ hirmsa mõõgatärina saatel lahingusse Edward Said. Pamuk sõnastab oma suhtumise sellistesse kirjatöödesse rahumeelselt, kuid selgelt: „İstanbul pole kunagi olnud nende läänlaste koloonia, kuigi nood temast kirjutasid. Sellepärast ei häiri mind, kuidas läänlased on mu minevikku ja ajalugu eksootikana kasutanud. Nende hirmud ja mõtted on omal kombel minu silmis veetlevad ja niisama eksootilised nagu meie omad neile“.

Türgi ajaloos on nii palju erinevaid etappe ja jõujooni, et tänapäeval pole raske neid poliitiliste huvide vankri ette rakendada, mida ka usinasti tehakse. Viimasel ajal on küsitud, miks võtab Türgi tippkirjanik oma sünnimaa tormiliste sündmuste kohta nii vähe sõna. Tegelikult on ta öelnud juba rohkemgi, kui enamik meist lugeda taibanud ja osanud. Pamuk pole kindlasti valmis osalema võidujooksus, et pälvida lääne lugejalt austav määratlus „eurooplane“. Kui ta millegi eest üldse võitleb, siis selle eest, et igas ajalooperioodis nähtaks selle värviküllust ja mõistetaks konteksti ega taandataks seda pelgalt argumendiks musta ja valge teljel.

Head raamatud on heitlikul ajal kui palsam hingele, aga ka hädavajalikud toimuva mõtestamiseks. Juba kümme aastat tagasi on Pamuk harukordse eredusega sõnastanud selle, mida paljud tunnevad praegu ohus olevat: õigus vabalt valida, kuhu me kuulume, milliseid raamatuid me loeme ja mida oma eluga peale hakkame. Siin see tsitaat on: „Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendate alguses olid İstanbuli peatänavad pühapäevahommikuti tühjad; me sõitsime läbi linnaosade, kus ma varem kunagi käinud polnud, kuulasime kerget lääne muusikat (Beatles, Sylvie Vartan, Tom Jones) ja isa rääkis mulle, et parim, mida inimene teha saab, on elada oma tahtmist mööda; et raha ei saa kunagi olla eesmärk, aga kui õnn sellest sõltub, siis võib raha olla vahend; või et kui ta meie juurest ära läks, sõitis ta Pariisi ja kirjutas hotellitoas luuletusi ja tõlkis Valéry luulet türgi keelde, aga aastaid hiljem Ameerikas rännates läks kohver kõigi nende luuletuste ja tõlgetega kaduma. Muusika valjenes ja kõlas linnatänavate rütmiga kokku, isa hääl kõlas omakorda kokku biitmuusika rütmiga ja ma teadsin, et seda, mida ta mulle räägib – kuidas ta viiekümnendatel Pariisis mitu korda Jean-Paul Sartre’iga kokku sai, kuidas rajati Pamuki kortermaja Nişantaşıs, kuidas tema esimene äri kokku kukkus –, ei unusta ma mitte iialgi“.

Marin Mõttus on Eesti Vabariigi suursaadik Türgis.

* „Lumi“ ilmus eesti keeles 2007. aastal Ly Seppeli tõlkes. Veel on eesti keeles ilmunud Orhan Pamuki „Must raamat“ (tlk Helen Geršman ja Inna Ossiptšuk, 2011) ja „Minu nimi on Punane“ (tlk Ly Seppel, 2013).

Orhan Pamuk Süütuse muuseumi ees.

Pressifoto

Orhan Pamuki „Süütuse muuseum“ on kui mäluprojekt: autor on loonud peale romaani ka samanimelise muuseumi.

Pressifoto

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming