Õrritav suutäis

Berk Vaheri luuleteos on debüüdi kohta tugev suutäis, aga selline õrritav, natuke liiga vihikukese mõõtu.

ANDRUS KASEMAA

Berk Vaheri luulekogu „Silmanurga taga“ on nagu mahajäetud majast leitud raamat, millest osa lehti puudu. Ilmselt polegi see kunagi paksem pidanud olema, sest autori ja toimetaja koostöös on see teos sündinud just sellisena. Ei saagi aru, kas toimetaja on võtnud mõned paremad luuletused välja või jätnud vaid parimad sisse. Tahaks sinna silmanurga taha piiluda: huvitav oleks jälgida teksti arengut ja siis hinnata tervikut.

Raamatukaanel on ukse kujund, tavaline veneaegne uks. Raamatu kaaned on nagu sissepääs vaimsesse ruumi, mis sisaldab 34 luuletust. Neid oleks võinud julgelt olla ka 60. Berk Vaheri luuleteos on debüüdi kohta tugev suutäis, aga selline õrritav, natuke liiga vihikukese mõõtu.

Tutvustuses lubatakse nii lüürilisi tundeid kui ka irooniat. Neid tõesti on. Raamatut „Silmanurga taga“ iseloomustavad kõik hea luulekogu omadused. Tekstid on tuumakad: on sügavust, tonaalsust, autori küpse vaimu kohalolu. Kerged ja kergemeelsed need palad kindlasti pole. On sotsiaalkriitilist luulet, natuke Tartu-keskset satiiri, irooniat, aga kõik on sõbralik. Näpuga kellegi peale ei näidata. Kellelegi liiga ei tehta. Hea teos, ühtne.

Luuletuste teemad ulatuvad loodusest kuni Tartu vana kaubamaja lammutamise või minajutustaja sisemaailma protsesside kirjelduseni. Autor valdab vabavärssi, oskab murda ridu, panna luuletustesse hinge, kuigi see hing on ratsionaalne, vaatlev, sissepoole, peidetud pigem. Ei midagi kerget, lihtsat – teos on pigem filosoofiline, sügav, natuke ka kuiv. Kvaliteeti on, aga puudu jääb kvantiteedist. Raamatus oleks pidanud olema rohkem tekste! „Silmanurga taga“ on nagu kaubamehe proovipartii: loe läbi, vaata, kas meeldib. Kui meeldib, siis saadame veel ja rohkem. Miks te kohe rohkem ei saatnud?

Vaikselt on vist luuleasi Eestis sinnapoole läinud, et pigem tasub anda välja vähem luuletusi, õhem raamat, kui et üle pakkuda ja kõrbeda – jääb lugejal parem järelmaitse suhu. Või on asi selles, et kulka honorar on juba kümme aastat olnud 1000 eurot? Või siis on tõesti toimetaja leidnud, et vähem luuletusi mõjub paremini?

Kui juba nii hea teosega välja tulla, siis olgu rohkem. Praegu on justkui poolik. Kaubandusmaailmas öeldaks vist, et tootearendus on pooleli jäänud. Selline väike armas luulekogu, aga ikkagi …

Luule peegeldab inimese elu siin maailmas, seda inimene olemise asja, nagu Jürgen Rooste on kuskil öelnud. Kui loed, siis tunned, tajud, et see on võimas, et jah, nii see elu on. „Silmanurga taga“ on vaikne kulgemine, kus kõige üle lehvib erudeeritud autori vaim. Siin on luuletusi, mis ei mõju luulena, aga on ka mõned kenad kohad, mis tõusevad esile. Näiteks luuletus masinatest, miski ei unda, kõik on seisma jäänud ja tuled on kustunud (lk 24), või luuletus kotkast (lk 44–45), väga kena ülistus (kohati nagu ood) loodusele. Looduse vägevuse ja ilu sümbol on aheldatud zooloogiamuuseumi topise vormi. Luuletaja saab kotkatopist vaadates elamuse, kuid see vaatamine on kurvavõitu, ahistav, loodus on pressitud vitriini ja ventilaatori vahele: Su pilk kord andis usu päiksetõusu / nüüd ette kuulutad / vaid silmil kaed [—] vitriinis ventilaator üha valjem / mis väljast kostub sulle – üha tasem // on nimesildil nupp / su häält mis laseb // ei võta sappa – kuulajaid ju jagub / ei sulge kõrvu / ainult hing on kinni (lk 44–45). Ilus, kompaktne.

Leheküljel 36 on järjekordne ilus luuletus „J. L.“. See räägib tihasest, kel kaela alt valge ja kõht kollane, kes kraakleb ja vestab nokka ja vaatab targasti aknast sisse. Kui inimene ise oleks tihane, teeks kõva sädinat ja vaataks aknast targasti sisse, kui meeldiv see siis oleks? Vaheri loodusluuletused on sageli vürtsitatud kelmikate pööretega. Loodusest luuletamine tuleb autoril hästi välja, paistab, et see läheb talle korda. Kui ühiskond on luuletustes nihkes ja imelik, siis loodus mõjub alati puhta ja rahustavana. Kahjuks pole loodusluuletusi raamatus palju.

Luulekogu „Silmanurga taga“ pakkus äratundmishetki, aga seal on ka luuletusi, mis jäid mõistetamatuks. Võib-olla peaks selliste tekstide all olema märkus, nagu jaapani või hiina haikudes, à la kirjutatud teekonnal Tianjinist Shenyangi … Berk Vaheri puhul siis, et kirjutatud ühel masenduspäeval, kui tundsin, et ei tunne ma end ära teie iduedueestis / ei skoori teie iluelutestis (lk 39). Oleks vahva, kui näiteks lehekülje 25 all oleks märkus, kuidas ja miks on see luuletus sündinud. Praegu on vaid terve lehekülg teksti, luuleread ühtäkki võpatad ärkvele keset ööd / virvendab laugude ümber / värised / aimad // sirutad käe / seal pimedas keegi / kes vajub ja vajub / – enam ei kuule. Midagi aiman, aga tahaks küsida otse autorilt: kes on seal pimedas, kes vajub ja vajub, kelle hirmul küsivat nägu te näete? Otsin, aga ei leia võtit. See võti jäi võib-olla mõne kaduma läinud lehe ridade vahele või tuleb ehk ilmsiks Vaheri uutes luuleteostes.

Hea luule on haruldane asi. Raamatuid ilmub palju, aga see ei tähenda kahjuks mitte kvaliteeti, vaid suurt hulka halba luulet. Berk Vaheri esimene luulekogu oma 34 luuletusega on igatahes hästi kaalutud, läbi mõeldud – võib-olla ka liiga hästi, ei tea. Ja ometi ei paneks ma autorile veel pärga pähe. Pigem tahaksin veel lugeda, näha, mida Vaher veel kirjutab. Praegu jääbki kõik silmanurga taha. Midagi on näha, aga paljut veel pole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht