Otseütleja ja müstik

Rolf Liiv

Kahe luuleklassikasarja autorid: klassikud Sepp ja Alavainu

Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv

 

Võib vist üsna kindlalt öelda, et nii Ave Alavainu kui Rein Sepp on klassikud. Nende loometöö on kas  tehtud (Sepp) või suuremas osas tehtud (Alavainu). Järgnevalt vaadeldavad luulekogud ongi nende klassikupositsiooni kinnistanud. Mis neid kahte ühendab? Ehk teatud kreatiivne isepäisus, põhivoolust eemalolek (Alavainu puhul küll mitte väga eemal). Ja kummaski on midagi hirmutavalt maagilist, mõned jõulisemad tekstid mõjuvad kui loitsud.

 

Nonkonformismi apologeet

 

Alavainu armastab äärmusi, bravuuri on ta tekstides ohtralt tunda: ta on valmis oma hinge maha salgama, vähe sellest, hing saadetakse isegi prügimäele (lk 54). Jõulisus, protest ja trots on need märksõnad, mis ehk parimini iseloomustavad Alavainu tekste: ?Selgest trotsist / ma võtan tantsida / ihuüksi ja / koiduni välja? (lk 60). Juhanliivilikult lakoonilise ja tabava pildi annab Alavainu Eestimaast ? hea, et see luuletus pole pikemaks venitatud, just sellisena on see täiuslik: ?nägin Eestimaad: mis madal maa, / mis uhke sugu, / mis ilus keel, / mis õudne ajalugu.? (lk 62).

Alavainu luule on täis vastuolusid ja rahutust. ?ma olen maa peal / nagu taevas / ja taevast ära / põgeneks!? (lk 74). Kahjuks jääb põhjalikumalt avamata kaunis hingemaa-kujund (lk 76). Otsekui hoiatusena mõjuvad read: ?Kui see rahvas laulmast lakkab, / ilmalõpp siis paistma hakkab? (lk 79). Seda hoiatusluuletust tasuks erakordselt tõsiselt võtta.

Ave Alavainu on niivõrd koloriitne isiksus, et tema tekste lugedes kerkib ta ise paratamatult silme ette. See ehk isegi takistab luulele neutraalselt lähenemast, ta näoilme on otsekui taustapildiks. Alavainu mõjub nonkonformismi apologeedina, väljendades seda vahel otse prohvetlikul häälel: ?ühte sammu / astub kogu / inimsugu, / aga sammurikkujatest / peetakse kord / hiljem lugu.? (lk 90). Pisut enigmaatilisena mõjub Alavainu Jumala-määratlus: ?Ta kõikjal on. / Kuid teda / pole saada.? (lk 95). Ei puudu ta luules ka ühiskonnakriitilised noodid, ta oskab imehästi reageerida hetkeoludele, rääkides euroliidust kui sõltuvusest (lk 133).

Raamatu üheks võimalikuks kulminatsiooniks pean loomefilosoofilises tsüklis ?Kuulata, muusika? väljendatut: ?Mitte midagi ei näi / kirjapandult nii kaunina / või ei kõla / väljaöelduna nii hästi / kui oli siis / kui oli / mitte midagi / ei ole võimalik / taastada.? (lk 138). Kui olen poetessi õigesti mõistnud, peaks see tähendama teisisõnu seda, et ükski elamus või kogemus ei ole adekvaatselt talletatav, üleskirjutatav. Hetked on taastumatud, kordumatud. Ehkki on kindlasti ennegi sama mõtet väljendatud, mõjub see tõdemus just Alavainu sõnastatuna erakordselt selgelt ja värskelt. Ja ehmatavalt traagiliselt ? kõik on ju nii kaduv… Mis siis õieti jääb järele ? mälestus? ?Kuulata, muusika? on küllalt lihtsalt sõnastatud, ilma erilise pateetikata, liigse retoorikata ? just selles peitubki Alavainu jõud, pisut mehelik otseütlemise käredus. Käredus muidugi heas mõttes!

Teine võimas tsükkel ses kogumikus on ?See hetk? (lk 142 ? 148). Siin ilmutab Alavainu end lausa maagina, tahtes Jumala tööd ümber teha: ?Kõik tuleb uuesti luua. Sina pead olema looja.? (lk 142). Näib, et Alavainu utreerib inimese kreatiivset jõudu.  Raamatu südamlikumaid, kirgastavamaid luuletusi on ?Kallis laps? (lk 162). Kellel seda lugedes klomp kurku ei tule, on vist lootusetult tundetu inimene.

Heatahtliku kriitikuna ei tahakski nagu midagi etteheitvat selle väärika koondkogu kohta öelda ? kui, siis ainult seda, et paiguti on tekstide värsistruktuur pisut ebaühtlane, kõrvuti on perfektselt ladusad ja pisut raskepärasemad värsiread, mis ei moodusta kokku harmoonilist tervikut. Vorm näib Alavainule olevat sekundaarne: ta mõttekäigud on nii väge täis, et polegi vajadust juurelda, milline värsimõõt neile just valida… Mis tähtsust on silpide arvul, kui on vaja midagi südamelt ära öelda! Ja Alavainul on see vajadus väga suur.

 

Mis on ja jääb, on kapsapea

 

Kirjastuse Ilmamaa luuleklassika sarjas on ilmunud järjekordne kaalukas teos ? Rein Sepa ?Tähti laotuses lõhkeb naerusui?. Pean kohe alguses piinlikkusega tunnistama, et olin Sepa luulega kimpus ? sageli on ta luules kummaliselt põimunud humoorikus ja sügavmõttelisus. Vahel jääbki arusaamatuks, ons mõni värsirida sündinud selgest ja jõulisest ideest või pelgalt pretensioonitust värsiveeretuslustist. 

Luulekogu esimeses pooles võib eristada selgeid, deklaratiivseid luuletusi ja veidi enigmaatilisi, tõenäoliselt eeskätt riimist juhitud mõttega värsse. Esimeste näiteks par excellence sobib hümn armastusele: ?Pidagem armastust kalliks /…/ Ja pidagem armastust pühaks? (lk 44). Mõistatuslikuks jäävad aga read: ?Palju muutub maises ilmas, / vahelduvad halb ja hea. / Pidagem kuid tõde silmas: / mis on ja jääb, on kapsapea.? (lk 46).

Kõigepealt Rein Sepa ruumikontseptsioonist. Tema luule ruumiline haare on tohutult avar ? teda võib pidada lausa universumis uitajaks. Sepa maailm on suurem kui tiirlev, pöörlev Maa, ent ta jätab siiski täpsustamata, mida kõike see veel hõlmab. Maailmal pole lõppu ega äärt. Ometi eristab ta selgelt maad ning taevast, mis võivad isegi dueti moodustada. Sepa universum on kihiline ja lugejale ehk hirmutavgi oma lõputuses. Olulised ja salakavalad on Sepa luules määrsõnad ?taga? ja ?sealpool?. Sageli jätab ta avamata, mis ikkagi konkreetselt on seal ?taga? ? konstateeritakse lihtsalt:  ?mõtlen udude taguseist? (lk 41). See jätab lugejale teatud poolikuse, lõpetamatuse-tunde.

Sepp jätab (liiga?) palju ütlemata. Ootaks ju ometi panoraamseid visioone, kus  hõljumas inglid, haldjad, deemonid või siis tundmatud lendobjektid (arvestagem, et paljud tekstid on kirjutatud UFO-lembestel kuuekümnendatel!) Ometi leiame mõnes luuletuses ka osutusi sellele, mis ikkagi on sealpool: ?Sealpool tähti tuul ei puhu. / Taga tähti hall on ilm? (lk 141)  Sepa luules domineerib vertikaalsuunaline pürgimus: ?Maapinnal on su alus ? /…/ kuid sealpool Kuud saab mõtte / Maal alustatud samm? (lk 86). See on kogumiku üks sügavamaid ja jahmatavamaid värsiridu, mille üle mõtiskledes ja mediteerides võiks veeta tunde. Rein Sepa filosoofilisemaid luuletusi tuleks kindlasti lugeda aeglustatud tempos, panna iga rea järel silmad kinni ja püüda loetut visualiseerida ? see ei tohiks keeruline olla, eriti kui ollakse öises ja ehk veidi veiniseski meeleolus.

Elu määratlus ent on Sepal üsna ühemõtteline: ?Tükk magamist on meie elu? (lk 141). Võime kohata ka müstilist elutunnetust: ?sa eluke, elu, ei otsa, ei äärt, / igialustus, olgu või retkeks? (lk 49). See meenutab natuke Ernst Ennot. Leida võib ka üsna pessimistlikke toone: ?Elu arvelaud on põhimõtteliselt kole. / Liidaks väärtusi, ent neid ju pole.? (lk 126). Lõpetuseks võib öelda, et Rein Sepa originaalluule ei ole millegi poolest vähem väärtuslik kui ta tõlketegevus. Tema sügavalt isikupärane siseuniversum peegeldub võrdse kirkusega nii ?Nooremast Eddast? kui siin vaadeldud luuleraamatust.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming