Otsekui tõlkes

Käbi Laretei – kas eesti või rootsi kirjanik?

Anu Saluäär

Minult on aastaid küsitud – kuidas, kas Käbi Laretei ei kirjutagi eesti keeles? Ei, ta kirjutas enamasti rootsi keeles, ehkki oli viimastel aastakümnetel Eesti Kirjanike Liidu liige. Oli siiski ka erandeid, näiteks raamatus „Okas ja Käbi” ilmunud Tuneesia-novell on kirjutatud eesti keeles, samuti tänavu suve lõpus kirjastusele saadetud lugu „Pärandus”, mis veel ootab avaldamist.

Laretei 1976. aastal Rootsis avaldatud „En bit jord” sai Eestis ilmuda mõistagi alles 1989. aastal. Olin seda raamatut lugenud juba aastaid varem, kui Rootsi onu selle kohvripõhjas üle Nõukogude Liidu piiri toimetas. Niipea kui tsensuur 1988. aastal leebumismärke ilmutas, tuli selle tõlkimise ja avaldamisega Loomingu Raamatukogus kiirustada – polnud ju teada, mis võib järgneda laulvale revolutsioonile. Tuli hankida autori nõusolek tõlkimiseks ja asuda teksti kooskõlastama. Juba pealkiri „Peotäis mulda, lapike maad” näitab, et sajaprotsendiliselt täpne tõlge pole kunagi võimalik. Rootsikeelne pealkiri on kaheti mõistetav, see on niihästi „lapike maad” (Eesti) kui ka „peotäis mulda” (mis surnule hauda järele heidetakse). Käbi nõustus tõlkija ettepanekuga, et mõlemad nüansid tuleb pealkirja hõlmata. Olukord, kus autor on võimeline tõlget üsna täpselt hindama, on ju tõtt-öelda ebatavaline. Eesti juurtega, kuid rootsi keeles kirjutavad autorid on enamasti emakeelest niivõrd kaugenenud, et ei suuda võtta seisukohta oma tõlgete õige või vale kõla suhtes. Ometi on päevselge, et tõlkija ei saa intuitiivselt tabada seda, kuidas kõlas autori ema või vanaema eesti keel 1930. aastatel. Seepärast jäi tõlke läbivaatamisel viimane sõna autorile endale.

Rootsi keeles 2004. aastal ja eesti keeles 2005. aastal ilmunud „Otsekui tõlkes” („Såsom i en översättning”) arutleb autor samal teemal laiemalt. Laretei hindas oma rootsi keelt ja leidis, et ükski tõlge ei anna päris adekvaatselt edasi seda, mida kirjanik tegelikult on öelda tahtnud. Sama kehtib ka inimsuhete kohta: kaks inimest – nii nagu ka kaks ühiskonda –
räägivad alati eri keelt ja kuulevad eri toone. Sellele, kes valdab kaht keelt võrdselt, tekitab see rahulolematuse mõlemaga. Käbi Laretei armastas ja arvustas Eestit, nii nagu ka Rootsit ja rootslasi.

Pealkiri „Otsekui tõlkes” avas ka raamatu teise olulise tahu: esmakordselt jutustas pianist avalikkusele oma abielust filmirežissööriga ja suhetest oma lastega. Pealkiri on parafraas Ingmar Bergmani filmi pealkirjast „Otsekui peeglis” („Såsom i en spegel”, 1960). Ja „Otsekui peeglis” on omakorda tsitaat Pauluse teisest kirjast korintlastele: „Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsegu peeglis, muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust”.

Paremat pealkirja, kompositsiooni ja kooskõla raamatu sisuga oleks olnud võimatu leida. „Otsekui tõlkes” räägib suures osas nimelt muutmisest, s.t tõlkimisest laiemas mõttes: sellest, kuidas teha vastastikku mõistetavaks mõttelaade, kõneviise, temperamente, ajalookogemust – kuidas tõlkida üht inimest, üht rahvast teisele. Mis ei olegi lõplikult, täielikult võimalik.

Maksimaalse kvaliteedi nõudmine nii endalt kui ka teistelt oli alati Käbi Laretei juhtmõte. Kõik tema mälestusteraamatud on jutustused elust, kus oli palju saavutatud, aga kus oli olnud ka lõpmata raskeid valikuid. Kuidas elada korraga kahes kultuuris, kahes keeles, kahe identiteediga? Kas pagulane elabki oma elu „otsekui tõlkes”? Kuidas ühendada oma loominguline elu ja eraelu? Seejuures kroonisid seda elu triumfaalne tagasitulek kodumaale, rahvarohked kontserdid Tallinnas ja Tartus, pidulikud raamatuesitlused – säärases mastaabis glamuuri on Eestis osaks saanud ainult väga vähestele muusikutele ja kirjanikele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming