Paar mõttekest eesti kirjanduse ja kirjandustuuride asjus

Maire Liivamets

Mõistagi kujunes Helsingi raamatumess suursündmuseks kogu riigile, meie kultuurielule ja kirjanikele, ent ka iga-aastased kirjandustuurid „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” on osutunud nii rahvaraamatukogudele, kirjarahvale, eelkõige muidugi lugejatele olulisteks üritusteks. Kõiki kohtumisi 2004. aastast peale on Eesti Kirjanike Liit, Eesti Rahvusraamatukogu ja mõistagi Eesti Raamatukogu Ühing organiseerinud sõna otseses mõttes hoole ja armastusega. Murega on jälgitud, kas lugejad ikka tulevad, kas noori autoreid ikka mõistetakse, kas eesti kirjanduse lugemine ikka kasvab. Ühe korraldajana võin kaheksa aastat pühendumusega tehtud töö kohta lausuda, et meie tegemised on kandnud vilja: eesti kirjandust on hakatud üha rohkem ja süvenenumalt lugema ja kirjandustuur on omandanud kindla koha rahvaraamatukogude elus. Uskumatult sümpaatset tähelepanu on pälvinud noored ja väga noored autorid, aga nad ongi ju toredad ning kõik raamatukogud ootavad neid. Kuigi igal tuuriaastal on leidunud elevust äratanud hetki ja juhtumeid, naljakaid ja kurbloolisemaid, tõstis tänavu 3. novembri Eesti Päevalehes ilmunud lühike, kuid ilmekas kultuuriministri intervjuu küllap viimaseid päevi tuuritajate ja kuulajate meeleolu veelgi tulisemaks. Peagi selgus, et ministri, eesti kirjanike ja raamatukoguhoidjate arvamused ei pruugi kõiges ühtida. Samal ajal toimuvad kirjanike kohtumised lugejatega näitasid ometigi liigseid sõnu pruukimata, et raamatukogud ei kuluta raha asjata. Neid huvitab eesti kirjandus. Ajalehes tõstatatud teema on juba aastaid tagasi mitu korda läbi kurdetud ja pahandatud. Tegelikult ärkab see ellu igal kümnendil, kord hoogsamalt, kord vaiksemalt. Kõik oleneb arvaja positsioonist ühiskonnas. Raamatukogurahvas ja kirjarahvas on otsinud lahendusi ja neid ka leidnud, ehkki probleemi ülekordamine pole kunagi liiast.

Kuna olen ise raamatukogu töötajana aastakümneid eesti kirjandust tutvustanud, pealegi on rahvaraamatukoguhoidjad samuti kümneid aastaid end harinud ja täiendanud eelkõige eesti belletristika valdkonnas, siis arvan täna, et taastõstatatud mõttevahetuses pole mitte midagi uut. Ja kui tahetakse tõesti asjaga süvenenumalt tegelda, siis vajab arutelu tasakaalukat lähenemist ja otsustamist. Kas keegi on mõelnud, mida tunneb raamatukoguhoidja, kui talle hakatakse ühel ilusal päeval mingeid suunavaid nimestikke esitama, kuigi ta on enda arvates püüdnud iga päev oma lugejaid aidata ja neile lähendada nii rahvuslikku kui ka maailma väärtkirjandust? Veendunud rahvuskultuuri toetajana ja üsna palju eesti kirjandust lugenuna rõõmustan koos eesti kirjanikega, kui riigitoetus nende loomingu ostmiseks peaks suurenema. Seegi on ju igivana probleem. Riik peaks eriti tähtsaks pidama aga kooliraamatukogude lugejaid, sest lapsed on taimelava, kellest sõltub, mida ja kas ülepea eesti kirjandust tulevikus loetakse.

Tundub, et Cartlandi kui ühisnimetaja või nn halva kirjanduse sünonüümi alla kuhjuvad raamatuvirnad on rahvaraamatukogudes suuresti juba riiulitel ja esialgne, 1990ndate täiesti põhjendatav huvi odava meelelahutuskirjanduse vastu väheneb. Paraku seisab raamatukogurahvas iga jumala päev silmitsi lugejatega, kes on ühteaegu ka maksumaksjad, kel on omad soovid. Hoidku tekkimast olukorda, kus lugeja lahkub raamatukogust, sest tema tarvis puudub soovitud raamat.

Ainus asi, vähemalt minu arvates, mis aitab lugejat ilukirjanduse loojate tohutus väes orienteeruda, on süsteemne ja järjepidev tutvustamine. Kuna ka eesti kirjanikke sünnib igal aastal vähemalt paar-kolm juurde, tegelikult isegi rohkem, siis tuleb raamatukoguhoidjatel pidevalt silmad lahti hoida, kõikvõimalikke väljaandeid ja saateid jälgida, kuulata nii kirjanikke kui tegelda oma lugejatega. Kuid ka kirjastajad saavad „võitluses” eesti kirjanduse eest oma panuse anda, toetades näiteks külaraamatukogusid odavama hinnaga, aidates autorite tutvustamisel. Tuuridel on mitmel puhul kerkinud küsimus, miks puudub raamatus teave ühe või teise kirjutaja kohta. 2010ndal, lugemisaastal, tõstatasime isegi mõtte värskema noore luule kinkimisest maakogudele. Selle üle võiksid kirjanikud ju mõelda, kui riik nende kukrusse raha lisaks. Võimalik, et mõnel juhul tuleb n-ö raskemate ja keerulisemate eesti autorite mõistmiseks eraldi koolitusi-tutvustamisi korraldada. Seda on ka rahvusraamatukogu ja keskraamatukogude algatusel aastaid küll tehtud, aga kunagi pole enesetäiendamine ülearune. Olen oma silmaga näinud, kuidas tuuride käigus on seni „tundmatu” eesti kirjaniku teos mõne minutiga muutunud külaraamatukogus järjekorra-raamatuks! Lugege see lause üle! Selge, et kirjanikud peavad raamatukogudele edaspidigi appi tulema. Riik samuti. Mõistlikult ja mõistusega! Ikka tasa ja targu. Kuigi kirjandustuuridele pole veel kõik kirjutajad jõudnud – mõned ei soovi, teised on igapäevatööga seotud – siis ajapikku väheneb nende arv, keda üldse ei teata-tunta. See omakorda tähendab eesti kirjanduse lugemuse ja laenutushüvitise tõusmist. Kui eesti kirjanikud kirjutavad ja avaldavad häid, köitvaid ja mõtlema suunavaid teosed, siis avastavad lugejad need varem või hiljem, kuid iga raamat, arvaku kultuuriminister või kirjastajad, kuidas arvavad, peab jõudma raamatukogusse nii kiiresti kui vähegi võimalik.

Maire Liivamets on Eesti Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referent, kirjandusloolane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming