Paar mõttekest kirjandustuuri asjus

Maire Liivamets, Eesti Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referent

Niisiis on IX tuur „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” ajalooks saanud, nüüd võib vaid arutada, kuidas läks. Keegi ei tohiks vist väga nuriseda, autod-bussid püsisid teel ja hingedeaja pimedus ei kohutanud lugejaidki. Eks kirjanikud kirjuta ise, mis neil jäi südamele või keelele. Ühe korraldajana soovin mõistagi kõiki tänada, sest raamatukoguhoidjad üle Eesti valmistuvad kohtumisteks suure hoole ja ka murega: kas ikka kuulajaid tuleb piisavalt ning kas kirjanikud jäävad rahule? Nad püüavad osavõtjate olemise nii mugavaks teha kui vähegi võimalik. Alati seatakse väike raamatunäitus üles ja ega külakostitagi jäeta. Oh neid maitsvaid kooke ja pirukaid ..., kruuse enam küll kinkida ei juleta! Midagi pole parata, paaris kohas oli lugejaid ehmatavalt vähe. Juhtunu üle peame kõik, kaasa arvatud kultuurijuhid, põhjalikult mõtlema. Niisugune tegelikkus kipub ulatuma paljudesse kultuuri- ja eluvaldkondadesse, regionaalpoliitikasse välja. Teiselt poolt peab ka kirjarahvas kaaluma, mida ütleb, kas nende esinemistel ja ütlemistel on niisugune sisu, et nende raamatuid edaspidi suurema usinusega loetaks. Palju sõltub grupijuhist, kuivõrd on ta reisikaaslased esinemisteks ette valmistanud. Tunnen piinlikkust ja väljendan kurbust, et kõikjal ei leidnud teenindustööst vabad raamatukogutöötajad aega eesti kirjanikega silmast silma kohtuda. Minu arvates kuulub kirjandustuur erialase enesetäiendamise hulka.

Kihutasin minagi ühe ekipaažiga Valgamaale ja Viljandimaale kaasa. Sinna kuulusid seltskonna juhina Eeva Park, kaaslasteks Tõnis Vint ja Maria Lee. Igati sümpaatne seltskond, eri põlvkonnad, erinevad tundmused ning mäletamised. Minu arvates kõneldi ja kuulati, küsiti ja vastati parajal määral ja rõõmsal meelel. Igal pool kohtasime nii noori kui vanu, igavuse ning ükskõiksuse pärast ei lahkunud keegi. Üks on ammu selge, eestlased pole küsijarahvas, kuid enamasti valmistuvad selleks „ettevõtmiseks” raamatukoguhoidjad ise. Kõik raamatukogud, kellega olen jõudnud suhelda, olid kirjarahva esinemistega rahul. Ei tahaks kedagi eraldi esile tõsta, kuid üle teiste kostus kiidukoor Hiiumaalt ja Virumaalt ja Jõgevamaalt ja …

Aeg-ajalt kuulen arvamust, et kirjanikud võiksid ringi sõita kevadel, valgel ajal. Ent olen vastu väitnud, et just novembris on maarahvas tubane ja kevaditi toimub mitu kirjandusfestivali, mis tähendab, et ennekõike tuleb arvestada lugejatega. Õpilastel aga on pea muid maised mõtteid täis. Pealegi, traditsioon tähendab ka midagi! Mitmel puhul on arvatud, et kirjanikud võiksid loomingu lugemise vahepeal rohkem jutustada, rääkida n-ö maast ja ilmast, elust Eestis ja kirjanduspildist laiemalt. Eks seda ju ka tehakse, aga vahendan vaid ettepaneku.

Üks asi veel: kui mõni osaleja ei saa kaalukal põhjusel tulla, siis tuleb sellest kohe ka korraldajatele teatada, sest raamatukoguhoidjad pärivad enamasti aru minult. Vahel jõuab isegi asendaja otsida. Kirjanike liit alustab tuuri organiseerimisega juba kaks kuud varem, selle aja jooksul peaks igaüks suutma otsustada, kas saab osaleda või ei. Kirjandustuuri tuleb suhtuda täie tõsidusega. Lisaks soovivad rahvaraamatukogud, et tulevikus tehtaks korralikku üle-eestilist reklaami juba varakult. Maakonnalehtedes muidugi avaldatakse saabujate nimed ja loomingulooline info, aga sellest ei pruugi piisata.

Eesti kirjandusele jätku, toimekatele abilistele Veronika Kivisillale, Jürgen Roostele ja Mart Siilmannile jõudu soovides
 
Maire Liivamets,
Eesti Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referent

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming