Paar pajatust Udo Kolgist ja rahvaluulest

Aivar Kull

Sõnavõtt tuntud tartlase ja rahvaluuleõppejõu, Werneri kohviku vaimsuse ühe ehedama kehastaja Udo Kolgi (1927–1998) raamatu „Folkloori olemust otsides” esitlusel. Udo Kolgi matus Raadi kalmistul oli üks kurvemaid matuseid, kus mul on tulnud käia. Oli tunne, et kõik meie vestlused ja vaidlused on just kõige põnevama koha pealt katkenud. Muidugi, inimese elus kipub ju ikka ja alati kõik pooleli jääma, aga Udo Kolgi puhul oli see tunne kuidagi eriti tugev ja terav.

Udo Kolki inimesena võiks ehk pisut võrrelda pagulaskriitiku, toimetaja ja memuaristi Hellar Grabbiga: mõlemad temperamentsed, sõnakad, vaimukad, osavad suhtlejad, peolauas võrratud ja isegi välimuselt omajagu sarnased. Vanusevahe vaid kaks aastat. Mõlema mehega on olnud lausa rõõm sundimatult suhelda.
Aga vaadakem ka, kui ebaõiglane on saatus: Hellar Grabbi hakkas alles oma 70. sünnipäeva künnisel avaldama raamatuid – ja neid on nüüdseks ilmunud kokku juba kuus, peaks tulema lisagi, kusjuures mitu neist kuuluvad meie memuaarkirjanduse kullafondi. Udo Kolgile kahjuks seda aega ei antud.
Udo Kolgi loenguid olen eesti filoloogia kaugõppes õppinuna küll suhteliselt vähe kuulanud, ent needki äratasid tõsist huvi meie rahvaluule vastu. Olen ühe meenutuse oma õppejõust kirja pannud väikese kõrvalepõikena, kui arvustasin Mall Hiiemäe kogumikku „Sõnajalg jaaniööl” (Tartu Postimees 10. I 2007) ja lubatagu see kild siingi ära tuua: „Omal ajal pidin ülikoolis tegema rahvaluuleeksami ja rääkisin õppejõule, kelleks oli karm ja nõudlik Udo Kolk, oma pileti raamides tollase ametliku õpiku järgi pika jutu animismist, esivanemate vaimudest, nende tõrjumisest ja peletamisest.
Sain küll hea hinde, kuid õppejõud ise jäi kuidagi tõrksaks ja kurvaks. Ja pidas mulle vaiksel toonil, ent siis üha enam hoogu sattudes kirgliku lühiloengu sellest, et esivanemate hingi tegelikult ei kardetud ega tõrjutud, vaid hoopis austati ja armastati, nendelt saadi oma maistes tegemistes tuge ja energiat.
See õpetlik eksam (ja hilisemad juba mitteametlikud vestlused õppejõuna range, ent eraelus vägagi sõbraliku ja joviaalse Udo Kolgiga) pani mind asja vastu lähemat huvi tundma, otsima uksi esivanemate vaimuilma”.
Tõepoolest, ostsin oma nappidest vabakutselise sissetulekutest suurepärase antoloogia „Eesti rahvalaulud” kõik 12 vihikut pluss registrid ja see väljaanne jäi pikkadeks aastateks minu üheks põhiliseks ja äärmiselt inspireerivaks öökapiraamatuks.
Udo Kolk oskas kiita. Kui ta leidis mõnes minu arvustuses midagi üllatavat ja tunnustusväärset, ei häbenenud ta seda otse tänaval välja öelda. Selliseid inimesi pole minu elus olnud just palju, üks teine otsekohene heasoovlike hinnangute jagaja oli näiteks Aivo Lõhmus. Mäletan, et kui mul ilmus Postimehes arvustus „Kuidas Alfred Adler läks tülli Sigmund Freudiga”, siis tabas Aivo Lõhmus kohe ära, et tegemist on vihjega Gogoli tuntud jutustusele „Kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga” kahe põikpea üsna absurdsest tülliminekust. Samalaadsed kirjanduslikud allusioonid tabas hästi ära ka Udo Kolk ja mõne minu eriti õnnestunud kirjatöö puhul premeeris ta mind isegi väljategemisega Werneris või mõnes teises kenas kohas. Käisin ka tema kodus Annelinnas, Kivilinna poe lähedal külas. Sellestki on jäänud – sealhulgas tänu abikaasale, heale haldjale Silvi Kolgile – äärmiselt meeldivad mälestused. Peale ühe erandi: ehkki ma pole just kõige kehvem maletaja, siis males oli Udole vastu astuda üsna lootusetu üritus.
Muide, Udo Kolk oli lisaks kõigele ka kirglik saunaline, ja nii oli meil peale kohvikuvestluste ka hulk lahedaid saunavestlusi Anne saunas.
Omaette nauding oli kuulata Udo Kolki vahel laulmas, tema kume ja kõlav sisendusjõuline hääl andis rahvalauludele tuhat eri­pärast varjundit.
Päris tuntavat kasu oli Udo Kolgist ka minu Lutsu-raamatu kirjutamisel: ta polnud küll Oskar Lutsuga otseselt tuttav, kuid aitas hästi silme ette manada tollaseid ajataustu. Sellega seoses meenub huvitav tõsiasi. Nimelt pärisin esmalt just Udo Kolgilt, kas Lutsu oli linna peal näha rohkem kaine või vindisena, ja Kolk kirjeldas värvikalt just viimast. Kui aga esitasin täpselt sama küsimuse professor Eduard Väärile, sain vastuseks kuulda risti vastupidist: tema näinud Lutsu ikka ja jälle kainena! Eks sain siit õpetust mälestuste kogumisel ja kasutamisel: ei saa kunagi piirduda ühe allikaga. Ja ehk sedagi, et inimene näeb ja mäletab mõnigi kord just seda, mida näha ja mäletada tahab …
Tuleb meelde, et esitasin kord Udo Kolgile veidi riukalise küsimuse. Nimelt teame, et kogu eesti rahvaluule varamu – ühesainsas kirjapandud eksemplaris – viidi möödunud sajandi algul kopeerimiseks laevaga Soome. Küsisin: mis siis, kui see laevuke oleks kesk Soome lahte põhja läinud? Mis oleks siis läinud teisiti meie kirjandusega, kogu kultuuriga, vaimueluga üldse? Udo Kolk arvas, et see on, nagu öeldakse, „hea küsimus”, ja lubas valmis mõelda põhjaliku, argumenteeritud vastuse. Kahjuks tuli enne selle vastuse andmist tema lõplik lahkumine …
Ma mõtlesin vahel, et Udo Kolk on pisut nagu elupõletaja tüüp ja tema särav talent kipub hajuma seltskondlike olengute uttu. Esinduslik artiklite kogumik „Folkloori olemust otsides” meie ees tõestab õnneks vastupidist: need on pühendunud teadlase mõttepingest kantud kaasakiskuvad avastusretked eesti rahvaluule põhjatutesse varasalvedesse.
Kui asusin tegema kaastööd netientsüklopeediale Vikipeedia, siis polnud kahtlust, et üks esimesi olulisi nimesid, kelle kohta teen artikli, on Udo Kolk. Tema publikatsioonide loetelu sai seal aga tõepoolest napp. Seda enam tuleb tunnustada vastse artiklikogu koostajat, kes on suutnud käsikirju ja ajalehekirjutisi kaasa haarates anda Udo Kolgi elutööst tõeliselt mõjuva, vaata et isegi suurejoonelise kokkuvõtte. See raamat tekitab tõepoolest tunde, nagu oleks Udo Kolk tagasi meie seas ja räägiks meile oma kindlal ja sisendusjõulisel häälel eesti rahva vaimuloomingu kõige sügavamast aluspõhjast – just sellest, mida ta pidas oma elus kõige tähtsamaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming