Paariad ja kirjandusseparatistid III: kirjanduspeded

J?n Rooste

Kui vaadata me ühiskonna eluavaldusi, millest veel eriti räägitud pole, mis kõrge kirjanduse teemadeks pole ülendatud, siis homoseksualism nende hulka enam ei kuulu. ´Peeter Helme 

1.

Homoseksualism tundub eestlastele veel paeluv teema olevat, see erutab, köidab ja mõjub ärritavalt – nagu roosa kalts sarvilisele varesele. Eks teatav tundmatu- , võõraviha võib uues masenduse poole pöördunud sotsiaalses situatsioonis isegi tugevneda, aga ka üldiselt on eestlased pigem konservatiivsed ja kogu see „pedendus” neile ikka vastik, tülgastav, „pede” ja „homo” ikka sõimusõnad.

Olev Remsu, arvustades Loomingus (2008, nr 3, lk 461) Ivar Silla jutustust „Tantsiv linn” (Tuum, 2007), ei saa esmalt kohe raamatu kallale asuda, vaid peab endale lubama filosoofilise ja paikapaneva mõtiskluse homoseksualismi ajaloolisest ja moraalsest rollist: „Enamik tsivilisatsioone maailma ajaloos on põlanud pärakukummardamist, kõik religioonid mõistavad selle karmilt hukka /—/ Ajaloos on ainult üsna erandlikel perioodidel meestearmastusele kas läbi sõrmede vaadatud või koguni sellega uhkeldatud, muidu on patu palgaks olnud surm. Jääb vaid tõdeda, et meiegi elame äärmiselt erandlikul, kõiklubatavuse ajal. Ajalugu näib kinnitavat, et see ei saa kesta igavesti, liik (inimesed) hakkab võitlema enda väljasuremise vastu ning sallivusele tehakse lõpp. Millal ja kuidas see sünnib, ei oska ennustada, peas vilksatab mõte, et ehk uue üleilmse kalifaadi ajal. Moslemid pilluvad nii homod kui lesbid kividega surnuks! Nõnda võib tulla sama kurb ja inetu lõpp, nagu juhtus maailmaimpeeriumi Roomaga, kui roomlaste arvates rumalad ja nõrgad alistasid targad ja tugevad”.

Ta peatub ka igipõlisel küsimusel, kas homoks ikka sünnitakse või saadakse. Ja võib öelda, et see on uuema kirjanduse homokujundi põhiteema. Kui varem on homoseksualism ilmunud me kirjandusse üksikutes pornograafilistes stseenides või miski taustsüsteemina, mis loo nihkesse viib (Tõnu Õnnepalu, Kaur Kender, Tarmo Teder jt), siis noorte autorite kohta saab öelda, et nad lähenevad teemale psühhologiseerivalt: uurivad, kuidas homoks saadakse, hakatakse, kuidas selleni jõutakse (või ei jõuta). Noh, nagu muistsed jumalad lõid asju neid nimetades, neile nime andes, nõnda käib ka töö identiteediga: kui „seda” pole välja öeldud, nimetatud, pole seda ka olemas.

 

 

2.

Pole mingi saladus, et päris paljud kuulsad kirjanikud on olnud homod. Keerulisem on lugu sellega, et kirjanik võib tänases ühiskonnas tunda end umbes samamoodi, tõrjutult ja üksi seisvana, üksi jäetuna nagu „peded”. Ilmaasjata ei öelnud sõber Tarmo Teder mulle kord: „Jürgen, me oleme sinuga ikka hirmsad kirjanduspeded!” Jah, see kirjasõnalembus on ju samasugune perversioon, vääraklikkus, erand me ühiskonnas nagu omasooiharuski!

Kahekordselt serva pääle seab see olukord aga homoseksuaalsust käsitlevad või homoseksuaalse alatooniga teosed. Eks need lähevad tolle üleilmse kalifaadi saabudes (koos paljude teiste, ilmselt süütumate raamatutega) ilusasti tuleriidale, annavad soojust ja rõõmu veel teisiti kui lihtlabase lugemisnaudingu kaudu. Märkimisväärsemad teosed ses vallas on Vahur Afanasjevi „Kosmos” (Jutulind, 2008) ja Ivar Silla „Tantsiv linn”, mis mõlemad käsitlevad homoseksuaalsuse avastamise või tunnistamise teemat (küll erinevalt, Afanasjevi peategelane uurib seda rohkem oma reisikaaslase pääl, eneses juba kindel olles, aga, noh, tema ongi ju tulnukas…) ja näitavad üsna naturalistlikult homode seksuaalelu seni kirjanduslikus mõttes varjul, „kapis” püsinud tahke.

Nende lähtekohad (kirjutaja literatuurse himu häll), on muidugi pea vastandlikud. Kui Sillal on see kohustus oma sisima maailma ees, siis Afanasjev püüab teadlikult kirjutada „homoasja”. Kuluaarides liigub lugu, nagu öelnuks (ma isegi ei ürita kontrollida, kas see peaks ka tõele vastama, väide ise on piisavalt intrigeeriv ja sobib ka raamatu meelelaadiga) ta, et „Kosmos” tuli sellisena kirjutada, kuna homod ise ju ei oska… Välja tuli ladusalt jutustatud homo-road-movie, mille lõpp miskil hämaral põhjusel ulmeliseks keeratakse, noh, kuigi seda võib tõlgendada ka hullusena. Ma arvan, et Remsule see meeldiks: homoseksualism peab ju ilmselgelt seostuma mõne vaimse häirega, kõige parem kui skisofreeniaga!

Ühes asjas on Sild ja Afanasjev oma kujutluses ja kujutuses küll üht meelt: homosuhted hakkavad ikka esmalt seksuaalsest ihast johtuvalt, füüsilistena, alles aja edenedes tulevad mängu muud tunded, romantiline õhkkond, isegi armastus. Aga algavad asjad nii (Afanasjev): „Toetun tüdruku kõrvale, las öögib. Seal on pesugeeli, tundlikule nahale. Määrin ennast. Näitan Ubinale. Ta nagu kahtleb. Kui ta üldse enam maailmaga ühenduses on. Ainus, mis teda otseselt tõelusega seob, on telg, tundmatust ürgjõust kõva ja äsjasest tarbimisest limane. Määrin ilusti sisse. Teen näpuga ees. Ubin tuleb, mehine, lihaseline, õllepudel käes. Kukutab pudeli põrandale. Ja tuleb.” (Lk 48)

Ka Ivar Silla kahe peategelase „homoelu” algab sellega, mida ta nimetab kas hooramiseks või litsilöömiseks või ringiaelemiseks. See on muidugi tänase konsumeristliku ja liberaalse Eesti vabadus, mitte ainult homode asi – kuigi vahel kiputakse seda kuidagi „idealiseerivalt” nii kujutama, nagu oleksid meestevahelised seksuaalsuhted vabamad, lohakamad, et ikkagi meeste asi ju…

 

 

3.

Jah, kui Afanasjevil oli teadlikult mõttes kirjutada homoromaan, siis Sild, kelle loomingus on nähtud ja leitud lausa manifesteerivat omasooiharust (vt nt kogu „Spermaga ja puha”), seda üleinterpretatsioonideni välja (siiamaani teeb Sillale endalegi nalja ühe tragi ja muidu süvitsi mineva kriitiku omaaegne püüd leida homomotiivi kahe maasikat näkitseva hiirekese kujundist), kirjeldab pigem seda vett, milles ta tragi akvaariumikalana ise kaasa lõi. Kui struktuuri ja stiili poolest leiab Silla „Tantsivale linnale” mõndagi ette heita, siis antropoloogilise vaatlustööna on tegu üsna olulise, üht oma aega ja ruumi talletava kroonikaga. Mis seletab ka vahest, miks nii varaküpse homoprostituudi kui ka ennast suhteliselt hilises eas avastava üliõpilasest luuletajahakatise psühholoogilised profiilid ja kõnemaneer on kuidagi sarnane välja kukkunud. Ikka probleem selle alter ego’de süsteemiga: kuidas analüüsida oma psühholoogilise konstitutsiooni eri tahke, seda eri osadeks, eri inimesteks lahti võttes nii, et neile ka (vaimne) liha külge kasvaks?

Blogid ja netikommentaarid ei ole see verbaalala, kust ma kirjanduskommentaare otsiksin või kust eriti sisukat analüüsi leiaks, kuigi ilmne on, et säärase „rahvalikuma” metateksti olemasolu iseenesest on ka väärtus: sääl toimub ju kirglik diskussioon kirjanduse, mingite teoste üle, mis toimetatud tavameedias ei pruugi üldse säärase tähelepanu osaliseks saada. See näitab, et kirjandus ikka pakub kellelegi pinget. Silla „Tantsiv linn” on saanud üsna palju tähelepanu, ja mulle tundub, et ühe varjunime all esineva blogipidaja hinnang/arvamus siin on üsna tendentslik. Ancientboy: „Kokkuvõttes? Selge, et ise natukenegi romaanis kirjeldatud seltskonna eluga kursis olev (jah, isegi minusugune provintsielukas sai rohkem kui korra võidurõõmsalt kilgata stiilis „Haa! Seda kutti ma tean! Seal ma olen olnud! Sellest loost ma olen kuulnud! ” 🙂 ) kirjandushuviline näeb lugedes hoopis teistsugust pilti kui „tavalugeja”. Minu jaoks oli üks täielik deja vu hetk põgus stseenike Lostmani kempsus. Kui mina viimati Lostma… ptüi! Nightmanis käisin (vist 2000. aasta augustis?), siis oli seal täpselt samasugune lillekeste paar peegli ees täpselt samamoodi ahastamas. Tõenäoliselt on tegu mingi homode alaliigiga (ahastav kempsusoengupede?), sest mina ei ole enda mäletamist mööda sellest juhtumist vist kellegile rääkinud.” Et siis: umbes nii „nad” sel hämaral ajal homoklubides ja me ühises, jagatud linnaruumis tõesti elasid ja käitusid, ja neid allikaid, kust sellest lugeda saaks, peale Silla raamatu suurt ei meenugi (Kaspar Trees ilmutas paar aastat tagasi ühe romaanikatsetuse, aga ma ei saa sellest rääkida, sest ei suutnud seda läbi lugeda, ehk on säälgi üht-teist talletatud/kujutatud).

 

 

4.

Nagu Remsu tabavalt välja on toonud, oli homolembelisim aeg ikka Rooma riigi hiilgeaeg, pole midagi parata. Nõnda on homoseksuaalsus me kultuuri alustekstidesse, tänastesse lähtekohtadesse sisse kodeeritud. Antiikaja meenutamine juhatab meid aga veel ühe homokujundi, täpsemini otsingu, identiteediküsimuse juurde. See tõuseb esile Peeter Helme jutustuses „Puudutus” (Verb, 2007), mis oma vormilt meenutabki filosoofilisi dialooge: kogu olelemine, tütarlaste ihalemine, joomine ja pohmakast toibumine on ikkagi täitematerjal filosoofiliste vestluste vahel. Kuigi sedavõrd rõhutatud täitematerjal, et oma olekult võiks see olla peaaegu et filosoofilise dialoogi paroodia. Aga, nagu nondes antiiksetes vesteteski, võib siin näha kahe mehe intellektuaalset sõprust ja armastust. Jah, puhast, filosoofilist, seksitut armumist. Mis küll ajendab peategelases homokahtlusi- ja kõhklusi (nii oma sõbra kui hetkiti ka enda suhtes), annab edasi isegi ühe iroonilise, aga mitte ilma vaimse pingeta pildi homoklubist, kuhu sõbrad suunduvad – tõsi küll, pealtnäha selleks, et pidutsevate, vana disko järgi hüplevate homode üle naerda. Mis, nagu selgub, polegi nii stereotüüpne kujutelm, vaid haagib ka mõne Silla antropoloogipilguga talletatud olenguhetkega. Muidugi, Helme tegelane mõtleb erootiliselt-romantiliselt ikka tüdrukute suunas, ning mingit enese homoidentiteedi avastamise ja füüsilise järelekatsumise lugu siit ei tule, selleks on kõik ka väljapeetult sordiini all hoitud. Jah, Afanasjev ja Sild end sellega küll ei paina, nende jaoks pole antiiksed motiivid ja intellektuaalne (ja romantiline) meestevaheline armastus (kuhu küll lõpuks ka jõutakse, ühel juhul traagilise, teisel lootusrikka lõpplahendusega) sedavõrd huvitav kui homoks olemise füüsiline, hedonistlik, konsumeristlik pool. Eks ta ole.

 

 

5.

Remsu küsib oma Silla-arvustuses: „Väga tahaks teada, mida arvatakse raamatust meie homoringkondades. Kas nad on madu rinnal soojendanud, kes nüüd on nende ilguse päevavalgele toonud? Või tänavad autorit, kes kõditavat teemat üles soojendab, nõnda represseeritute õiguste eest võitleb?”

Las jäädagi see retooriliseks küsimuseks, mina vastata ei oska. Kui, siis ehk niipaljukest, et mao kujund Silda vist ei häiriks, pigem köidaks. Ja ma ei tea, kas see on ikka „ilgus”, mis ta päevavalgele on toonud, või lihtsalt üks moodsa eluruumi tahk, seni veidi hämaram ja varjatum. Ma usun, et asjadest on pigem ikka hea rääkida kui neid varjata ja peita, neh, sest too varjatu läheb ju hapuks, hakkab käärima, haisema ja vahtu ajama.

Igatahes, kui vaadata me ühiskonna eluavaldusi, millest veel eriti räägitud pole, mis kõrge kirjanduse teemadeks pole ülendatud, siis homoseksualism nende hulka enam ei kuulu. Kui varem ei saanud me päris sajaprotsendiliselt väita, et me kaasaegne kirjandus ka tolle marginaalse, aga kirjanikule just selle marginaalsuse ja saladusena kipitava pinge või põnevuse tõttu magusa teema üles on võtnud, siis nüüd seda muret pole. Uudsusemekk on kadunud, esimene veinilumm lakanud, ja saab tegelema hakata analüüsiga, teema n-ö tõsisele tasandile viia. Sest too esimene kummastusenaer homoklubile võõra pilguga vaadates, see on meil koos Peeter Helme tegelastega ära naerdud. Nüüd võib asuda ka n-ö olevremsulike, eksistentsiaalsemate küsimuste juurde, hakata tolle nähtuse sisu ja tausta psühholoogiliselt uurima. Ma loodan siiski, et mitte remsulike eelarvamustega, nonde retoorikavahenditega. Jah, sest esmalt peab meid siiski huvitama mees, inimene, mitte ta müts. Olgu see siis nii silmatorkav, me ilumeelele nii häiriv kui tahes. Meid huvitab ikka pigem, et miks mees selle mütsi võttis, ja siis ehk ka, kust ta selle mütsi sai. Kui me esmalt igaks juhuks mütsi kallale kargame, ei erine me paljukest tavalisest reedeõhtusest jõmmist. Eks ta ole.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming