Paariad ja kirjandusseparatistid VI

J?n Rooste

Kaduva maailma otsingul Jana Lepik piia ruber

1.

Võib-olla on tõesti kirjanikuülbus oodata kelleltki tänases veel raamatute lugemist või oma identiteedi otsimist kirjutatust, enesemääritlust kirjanduses. Ehk on õige ja askeetlik samm loobuda lootusest kohepea-ligitulevikus leida Eestis taas suurem lugejaskond? Ja jätkata kirjutamist n-ö iseendale, meditatiivse, vaimukasvatusliku sammuna?  Kõlaks desertöörlikult mu jaoks, muidugi, kuid igasugused katsed seletada suurema, profaansema foorumi ees tänase eesti kirjanduse osakaalu, rolli ühiskonnas, ja seda lähemalt kirjeldada päädivad sageli vaimse agressiooni tekitamisega kõneleja ja kõneldava vastu. Viimase kuukese jooksul on taas kogu aeg olnud õhus vana kitsarinnaline/madalalaubaline kultuur-ja-kabuur-stiilis möga, ning see teeb pagana väsinuks ja nukraks. Võib-olla tõesti, jah, õndsad on paariad ja kirjandusseparatistid… Las bard ulub üksinda kuud, see ongi ta parim bluus!

Aga see pole alati nii olnud. Võib-olla ilmutas „laiem lugejaskond” teatavat loidust või pirtsakust või ülaltallasuhtumist ka 1920ndail-30ndail, mil samuti oli esmane majanduslikule järjele saamine ja kodanliku tarbimiskultuuri õilis edendamine (ehk ühiskonna tasane mannutamine), kuid alates omakeelsest kalendrikirjandusest ja siis juba postipapa antud rahvuse (rahva) määratlusest on eesti kultuur, ja kogu identiteedi lähtekoht, ikkagi esmalt olnud kirjakultuur, seda eriti ENSV viljastavalt tagurlikes ja sumbsetes tingimustes, kus tekkis suur jagu parimat kirjandust, mis maakeeli tänini kirjutet.

Selle lähiajaloo tundlikem sissevaade on vahest Mari Tarandi „Ajapildi sees” – küll mälestusteraamat, mis ettevaatlikult visandab noore Juhan Viidingu elukäigu, iseloomu, loomeimpulsid ja kultuuri- ja sotsiaalse tausta, kuid seda tuleks esmalt siiski lugeda miski vaimuloona. Mõnes mõttes võib-olla kadunud või kaduva vaimu loona. Siin vaatab igalt leheküljelt tegelasena vastu kirjandus, luule, nagu elusolend, kelle kujunemises, kulgemises, muutumises, näoilmeis avaldub ajastu salajasem, sisim vaim, ja tas loksvel, pillutet inimeste pärisosa… Ja kirjandusega kaasas käiv eriline kultuur, tavade ja (sala)reeglite üleskirjutamata süsteem, mida on võimalik edasi anda vaid teistele ette – eeskujuks – elades.

Vaat, toda oskust elada kirjanduses, pelgan ma kõige enam kaduvat. Kuigi, ehk on õigus neil, kes irooniamuigega pillavad, et ega üleüldine kirjaoskus, koolikohustus ja lugemissund pole just kirjandusele ja mõtteloole kasuks tulnud. Ent ma pole kunagi olnud elitarist, eriti väikse rahva juures tunnen ma teravamalt ja tulisemalt toda vajadust n-ö üldrahvaliku mõtteprotsessi, sügavustaotluse järele, kust kedagi kõrvale ei jäetaks. Kui merekarusid on vähe, peab iga poole junga pikkune poisikegi kõiki meremehelaule teadma, et need ajahämarikku ei vaoks. Ja ma pole kindel, kas suurem jagu jungasid täna mitte ei eelista kena konsumeristlikku mõtteta-olekut, ent andestage mulle mu pessimism. See on ajutine, mööduv: raamatud ju ilmuvad, meedias võitlemiseks on kirjutavatel inimestel siiski veel mõjujõudu, hämara-ajad kollitavad siinsamas piirikindluste taga ja igasugune kirjandus, mis meist meile endile terake kõneleb, läeb seega jälle peagi hinda. Ühel või teisel moel.

 

2.

Kui eesti oma luule veel kuidagi tähelepanu ja menugi pälvib, vähemasti lehekajastusigi, siis tõlkeluulega on alati üks viletsus ja nuhtlus – see lihtsalt ei lähe eriti. Kuigi põnevaid asju ilmub; eks keeruka positsiooni tõttu ole ehk sõelgi tihedam. Loomingu Raamatukogus avaldati hiljuti Ann Musta tõlkevalimik newyorklase Billy Collinsi luuletustest, pealkirja „Allegooria surm”. Sellega on kummaline lugu – Collins kirjutab kavalalt, humoorikalt ja nõtkelt, aga pea kõik, mis Mari Tarandi ilmanägemise juures mind võlub – alatised assotsiatsioonid poeesidega, kõiges tillukeses ja materiaalseski poeetilise kujundi lähtekoha nägemine –, tundub Collinsi juures ärritav ja torkiv. Mis võib muidugi olla nii hää kui ka halb.

Jah, sama tunnet olen tundnud näiteks Õnnepalu-Tode-Nigovi tekstide juures, seda võluvalt tühist tunnet: kuidas maalida kirjanduseks spliin, kuidas kirjutada kirjanduseks kirjutamine või õigupoolest see, kuidas valgele lehele enam midagi kirjutada polegi. Vaatad aknast ja haarad hetke loiult (nt Kalju Kruusa hetkiti meetodilt sarnases luules on tolle loiduse koha pääl mingi alatine vinnasolek, seletamatu pingsus), mõtled pigem, miks sul küll mõtteid ei tule. Juhan Viidingu poisipõlvevärssides leidub säärane kõrvalepõige. Neh, spliin: kas see, millise masohhistliku naudinguga autoripositsioonilt kirjeldatakse igavust ja tühitunnet, peaks kuidagi leevendama minus tekitatud kunstikavatsuslikku igavust? Ei tea. Collinsi ood tüdimusele („Vari”, ehk sama vari, mis saadab täna me ühiskonda?): „Päike läheb viimaks looja nagu vene / romaani lõpp, ja tänu kontinenti katvale / pimestavale pimedusele mõistan ma, // kui väsinud ma olen lugemisest ja kirjutamisest, / kui väsinud jälgimast kõiki neid igavaid, hobusega veetud lauseid, / nagu paberipõldudesse on küntud, // väsinud lohisemast autori, keda ma pilku tõstes iial ei kohta, / sõnade oheliku otsas / väsinud uurimast vastuvaatavaid raamatuselgi riiulis; // tahan olla kaugel keele kallastest, / reisjateta laevas, merel eksinud – / ei kirjavahetust, ei tesaurust, //ei laeva nimegi vöörile maalitud. / Ei midagi peale vaikuse – sellise, mis laskub / iga kord, kui jalutan väljas, märkmik käes, / ja mööduv pilv teeb lehekülje tumedaks.”

Võib-olla on küsimus pigem selles, et minu lugejatüüp pole sama? Et ma pole säärane enesepiinaja, kes toda lohistamist ja lohinat pikalt välja kannataks, mingi üleüldisema hüve nimel? Mul ei jõua billycollinslikku tunnet äkki tekkidagi, enne kui mõne teksti teise kasuks hülgan? Olen kuulnud mõnd sõpra sõnavat, et kui inimene on võtnud selle üüratu aja, et midagi kirjutada, peab meis olema nii palju respekti, et pühendada mõned tunnid sellele, et lugeda. Ma ei tahaks sellega kuidagi nõustuda – on muidugi teoseid, millega end piinates karastud ja kasvad. Kuid palju rohkem on neid, mis lihtsalt kulutavad lühikest elu, kui kiiresti jaole ei saa; ja muidugi on neid, mida haarad hingevärinal algusest lõpuni, mis annavad elamisele sisu ja vormi. (Annan endale aru, et need teosed võivad olla täiesti erinevad, nimekirjad lausa ära vahetatudki.)

Või siis on asi ikkagi selles, millest oma lugu algasin: et võlumaailma piirid õgvenevad ja võluvahendite toimeala jääb aina väiksemaks, kirjandus pole praegu nii tähtis, ja selle keskel tajud muidugi esmalt iseenese ja seeläbi ka oma suure armastuse tühisust? Ei, Collins isegi annab meile lootust, temas on kvaliteete, mis sunnivad talle andeks andma tolle pisipüha tühioleku, isegi kui ta näiteks eksistentsialiste (see on tänases Eestis üks elujõulisem ja märgatavam koolkond; eksistentsialistliku puudutusega filmid, etendused, raamatud leiavad piisavalt kõlapinda, puudutavad tavateadvuse sfääregi) naeruvääristab: „Vanasti istusin ma ikka eksistentsialismi kohvikus, / sinisesse sigaretisuitsu mattunud, / mõtiskledes enesetapust, mille üks pisike prantslane / võib sooritada mu brändiklaasi servalt alla hüpates /—/” („Filosoofia”, lk 44).

Muidugi, muidugi olin ma Collinsi vastu pisut ebaõiglane – oma parimail hetkil, mida jagub sajakonnale leheküljele küllalt, kruvib ta sageli üles pinget ja teravust, isegi laveerides tollesama kirjanduse, ta kinniskujundite sees, näiteks tuues mängu loomaliku, metsiku olekuga pärishundi, kellest raamatusse süüvides saab paratamatult muinasjutuhunt (kas siit algab tema spliin, on see ka mu enese lõks?). „Hunt” (lk 20-21): „/—/ See on päris hunt, kes seisab kõigel neljal käpal, / tihe karv ööõhus turris, / pea kummargil maas avatud raamatu kohal. /—/ Hiljem selsamal õhtul eksib ta ära ning tema hingeõhk / purustab maju mingis sigade linnas.”

Jah, et Collinski siin, omas nooblis, kirjandusüliku moodi kõnepruugis, adub tolle metafüüsika elulist kaalu. Tema hoiak on teadlik, kohati liiga teadlik, intellektuaalihoiak, aga kas ei käitu ma siin ise mitte nagu „nemad” luuletuses „Sissejuhatus luulesse” (lk 10): „Kuid nemad ei taha muud / kui siduda luuletus nööriga tooli külge / ja pigistada sellest välja ülestunnistus. // Nad peksavad seda voolikuga, / et saada teada, mida see tegelikult tähendab.”

 

3.

Jana Lepiku „Tuhahelbed”, noore poetessi teine kogu, annab märku tollest kirjanduses/kirjandusele (sest mis ta siis on: kas olemise koda või eesmärk?) elamise, luule eluvahendiks pidamise vaimust, see on (emotsionaalselt) keeruline kogu, mis tundetoonilt ja mõttesuunalt sobinuks ehk enam ajajärku, millest kõneleb meile Mari Tarand, ja annab seeläbi mulle lootust, kuigi nood toonid siin on üsna tumedad, eshatoloogilised. See on täielik Collinsi vastand, ses luules pole ülepingutatud iroonilist intelligendihoiakut ega vimkasid sisse viskavaid naljalugusid, siin pole peaaegu kirjandust kirjanduse pärast – kõik on millegi, kas elamise või elamisvalu või millegi meist kõrgema ja aimamatuma teenistuses.

Lepiku maailmas on palju ideede-, metafüüsikausku. Üks kõige enam materiaalse maailma keskne lõik siin raamatus on selline: „Koolitrepp. Külmad hanged. / Algav ajaloo tund. / Õhtu restos. Mängib Valgre /—/” (lk 7), aga ka see on nagu vanast filmist… või Mari Tarandi raamatust, kuigi sääl Valgret ei mängita, aga tunne tuleb tuttav ette. Jah, füüsikalisel tasandil ihkab Lepik seismilist segadust („Gloobus keerlemast loobus”, lk 10), aga pigem loob ta platonlikult sõgedaid, idealistlikke igavikukujundeid nagu „Ajaratta peatan. / Mu nägu ei tunta, / nime ei teata. / Olen ühegi veata / Täius. / Maailm aga / on näivus.” (lk 12).

Religioosse kalduvusega luuletajaist on ta täna üks põnevamaid ja painavamaid; muidugi, Lepikul on olnud häid eeskujusid, mida aimub näiteks sellisestki lühitekstist, kus värsimurdmisega murdub ka tähendusväli: „Jumal lõi maailma / puruks! / Oled sündinud / saamaks / rusuks!” (lk 65).

Eks ta ole: kuskil siin kirjeldab ta end kui kooljast pruuti, mõistmata, miks peig teda pelgab, ja teisal muserdab meid öeldes: „nüüd ei hoia sind mittekeegi”. Tema kujundeiks on vastandite ühtsus ja ühisus (suurelt-suurelt surm ja sünd / elu, pimedus ja valgus), tema võtteks hämarus, hermeetilisus ja mitmes tekstis rõhutatud eluhoiakuks eskapism (mis vist on parim vahend võitmaks eksistentsialistliku loomuga üksildusehirmu): „Inimesed on hukkamõistjad, / süüdistajad, pilkajad. / Inimesed on mulle võõrad / kiirustajad, silkajad” (lk 71) ja „välismaailma võib näha ka korteri seest – / sisesilmade kaudu” (lk 119).

Hämaruse, hermeetiliste kujundite loojana on Lepik muide üsna salakaval, sugugi üheselt ei tõlgendu näiteks esmapilgul lihtne mänguke: „Tere! Mina olen kapsel, / mis peos on väikesel lapsel – / ei tea, mis kapsli sees, mõistatades teeb / endast pisut pisemaid apse. // Nüüd on nii. Et laps on kapslis. / Väljapoole jääb / kõik, mis enne oli / kapsli sees” (lk 27).

 

4.

Teine poetess, kes hiljuti uue eluvaimu ja -filosoofiat sisaldava raamatuga välja tulnud, on Liisi Ojamaa koguga „Jõgi asfaldi all” – ehk vormilaadilt pisut sarnane, kuid muidu Lepikuga sama võrreldav nagu öö päevaga: kujundeilt ja kulgemiselt pigem nagu öö, aga meeleolult ta kõrval ikka kui hele päev.

Kui mõnel hetkel võiks arvata, et Ojamaa jagab vaimu- ja ideeusus Lepiku vaateid („Tydruk, kes wõinux olla, / jäi sinna. / & jäigi sinna. / See siin on ainult keha / otsimas iseend.”, „Armastus 2001”, lk 9), siis tegelikult seisab tema jumalikku olekusse pürgiv maailm koos ikka peaasjalikult mateeriast, linnalikust ja ihulikust ja inimlikust. Mõnes kõrvalepõikes peaaegu tagasi siirdudes väikse hipi radadele lõputus juulis: „aastad on jälle risti / pea niisama hull / kewaded kewadeis kinni / nagu maailma hommikul / iga sekundit hoiad / ilmsi kui ilusat und / lihtsate asjade laulus / lahustub weresund // aastad on jälle risti / mingil moel alati / lumi sulab & hing jääb / lollakalt alasti // arvuti wäidab, on kevad / tallinn, 2005.” („Kewad, Tallinn, 2005”, lk 13). Juba „Lõputus juulis” suutis Ojamaa väljendada süngevõitu või kriipavates piltides alati lootust, lootust lohutusele ja iseolemisele ja õnnele täiesti siinsamas haaratavas maailmas, kas või sellises, mille olemasolu ja aastaaja kohta sulle arvutiserva kalender märku annab.

Sellise materialistliku ilmausu manifestina kõlab katke: „/—/ aga / kui me ka oleme ainult nonde kiwide kewadeuni / kui me ka oleme ainult eilsest homsesse kangastuw laul / kui polex jumalat, meie ju mõtlex ta wälja / kui me kahwatus õhtus / hoiame yxteise käest” (lk 16). See annab ühtlasi luulele miski oma pärisosa, päris rolli, materiaalses, materialistlikus maailmas, siinsamas linnakividel, kus „ilusad on ostjad oma lihtsas õnnes” ja „leiba, wiina & lilli on inimesel ikka waja” (lk 20). Nagu ta seletab luuletuses „Puust & punasex” (lk 27) – „sest see siin on ainuke maailm / mis meile yldse on antud / meie tänawanurgad / meie hommikud, meie kõrtsid / meie sõbrad & trepikojad /—/”, jajaa, ma tean, see kõlab anarhoromantiliselt, veidi vanamoodsalt, aga just säärasel määral, et teeb mul hinge hellaks. Tema palvedki on materialisti palved! „Maailm, maailm, wäikearmas maailm, / anna mulle päiksetõus.” (lk 32), ja tekstimetafüüsikat ta ei jära, luule olemasolu põhjendamisega ennast ei vaeva, sest see on siin maailmas selge, luule kui ehituskivid, luule kui hing tollele mateeriale, vaid hetkeks viskab ta: „Palju sõnu / pihud tyhjad” (lk 31), ja just seda ta väldibki, lausa kardab. Nõnda on kõik nagu kätte mõõdetud, nagu tänavajupid maagilise linna kaartil. Eks ta ole.

Kummaline, ma algasin tegelikult oma pääs ju sellest, et läksin tolle kadunud maailma harude, risoomide, uute kasvude otsingule, mille Mari Tarandi üdini luuleusku ja hellast raamatust leidsin: ja nagu arvata võis, ma tegelikult ei leidnud teda enese jaoks säält, kus on mu enese elu korraldet, mitte iroonilises ja postmodernis ruumis, tolles Juhan Viidingu järgses, ehk mõjuliseski, vaid pigem Lepiku ja Ojamaa idealismis, poeesiaihaluses, kus luule on olemas elamise vahendina, mitte iseoma tahtmise pärast, asjana ses eneses. On hulle, kes usuvad, ja nende hullude usk veab meid kummalistest aegadest läbi, kuni avaneb uks kuskile mujale. Jah, see pole hea ega halb, see on lihtsalt praegu. Teadagi.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming