Paariad ja kirjandusseparatistid

J?n Rooste

Ma ei ole kunagi varem lugenud nii palju arvamuslugusid, kuidas ei arvestata intellektuaalide, spetsialistide, kirjanike arvamustega, kui nüüd.

1.

Veebruari Loomingus ütleb Asta Põldmäe välja olulise mõtte, esitab probleemi, mis tegelikult pidevalt õhus olnud, tänases kirjandusdiskussioonis (kirjanikud versus meedia versus lugejad) vahest enamgi kui vahepealsetel aegadel: „Arstide Liidu koduleheküljel on eetika eraldi lingina. Kirjanike Liidu omal vist mitte, peetakse kuidagi enesestmõistetavaks, aga mitte vist ka liiga, muidu poleks võimalikud sellised avaldused nagu: „Kui kuri on niisama viljakas alge nagu hea, miks ei võiks mina lähtuda kurjast?”” („Jagatud Hippokratese vanne”, lk 300). Jah, kirjanikel säärane ametivanne ja eetikakoodeks kirjalikul kujul puudub, kuigi institutsioonina on ta seda eneses muidugi alati peitnud – see avaldub eri aegadel ta ühiskondlikus rollis, erilises humanitaarses ja humanistlikus diskursuses (mida on nt teatavaid suundi/mõtteviise väärtustades viimased sada aastat kinnistanud ülimatest ülim mõõdupuu – Nobeli preemia). Miks paljusid kirjanikke ärritas religiooni- või usuõpetuse programmiga jändamine haridusministeeriumis, oli ehk just see, et toodi esile selle õppeaine roll EETIKA õpetamisel, kusjuures just XX sajandil, just okupeeritud Eestis mängis kirjandus eetilise identiteedi loomisel väga suurt rolli. Ja eks ole kummalisel kombel olnud just nimelt eetika, teatav humanitaarivastutus ka õigustuseks markii enese teostele, Georges Bataille filosoofiliselt hästi põhjendatud (blasfeemia kui ülim tunnustus jumalikule) loomingule, Anthony Burgessile, Bret Easton Ellisele, meil Kaur Kenderile (mõtlen just „Check out’i”)… Kurjus, üksildus, eetiline isoleeritus, solipsism, autoerootika, maailma objektistamine on olnud uusima loetuma, müügieduka kirjanduse pärisosa. Need jooned on tugevasti esil ka eesti uuemas jutukirjanduses. Ja mitte ilma asjata. Kui Rein Veidemann näeks siin eemaldumist lugejast, inimlike teemade põlgamist, suure eesti narratiivi puudumist, siis mina näen sotsiaalset tellimust, ajastu tuiget kirjanduses: lugejad tahavad põlata kirjandust ja kirjanikke, nautida neist sõna- ja keeleosavamate ning järelemõtlikumate eluvaatlejate alaväärsust. Kõrki, eemalseisvat, kurja, pahatahtlikku, mürgist meelt kujutav kirjandus, perverdipanoraam kogub tuure. Sest eks olnud see ju Andrus Kivirähagi teema: „Mees, kes teadis ussisõnu” ei ole ainult hääbuva kultuuri lugu, vaid sellest hammastega kinni hoidva üksildase „vääraka” lugu, mis päädib ju verepulmas, otsatus jõhkruses kõige teistsuguse vastu. Mõneti on see tänase kirjanduse lugu, see põhjus, miks kirjandus on agressiivselt üksi. See on alalhoiuinstinkt ja ainus võimalus mitte muutuda lilletapeediks, millele peagi uus kiht pääle rullitakse. Kas me tolle sisuliselt, eetiliselt või esteetiliselt ka heaks kiidame, on muidugi teine lugu. Teadagi: kõik briljantsed autorid pole sugugi olnud maailma eetilisimad inimesed, geniaalsete, säravate kirjanike hulgas on peidus perverte ja inimfekaale, kes valmistasid oma lähedastele ainult muret ja vaeva. Ja me ei pruugi neile seda andestada. Mis ei tähenda, et me neid ei loeks, ei naudiks, ei laseks neil oma mõttekulgu suunata – ka nondel lugudel, mis sisuliselt just eetilist ilmapilti üle ääre ei aja. Jah, ja muidugi pole iga värdjas ja pervert ka loomu poolest suurepärane kirjanik või poeet, eks ole.

 

2.

Chaneldiori debüütjutustus „Kontrolli alt väljas” ja Vahur Afanasjevi road-lühiromaan „Kosmos” on just sellised kodanliku ilmapildi pihta pillatud vere- ja alko- ja narko- ja spermapommid. Kuigi väga erinevad. Võiks öelda, et mõlema peategelased on loomult perverdid, seksuaalse ja käitumusliku kõrvalekaldega. Selle vahega, et Afanasjevi kangelane on lähedust otsiv homo, kelles eneseski vägivallakarneval õõvastust ja vastikust kipub tekitama. Chaneldiori hulluv peategelane (ega „Kosmoseski” pole kindel, kas kõik toimuv on tegelik või hallutsinatoorne, kas peategelase enesehinnangud on adekvaatsed või tingitud psühhotroopsetest ainetest ja süvenevast paranoiast) on sadist, vähemasti oma kujutelmades, vägistamine-tapmine-hakkimine köidavad teda üha enam. Kui Afanasjevi seiklev homopaar kohtab kõikjal Euroopas peaasjalikult vastikuid, tüütuid, perversseid jälgandinimesi, siis Chaneldiori kangelane vihkab ise kõik vastikuks, ka iseennast. Ta ütleb: „Kuna alged on suurel osal inimestest sitad, siis kasvab sellest sitast ka ainult sitta. Seepärast ongi enamik inimesi, või siis, ütleme, vähemalt 99% inimkonnast totaalne rämps ja prügi” (lk 14). Sääraste maksiimidega, mis õigustavad siis ka vägivalda, rappimist ja vägistamist (vähemasti kujuteldavat, sest pole peategelasel endalgi selge, palju siin päriselt juhtub), on raamat tihedasti täis pikitud. Afanasjevi tempo on natuke aeglasem, kuigi tema tegelased ehk joovad järjepidevamalt ja rohkem. Aga tapavad ja piinavad vähem. Kui võrrelda ja juuri otsida, siis Chaneldior kirjutab ilmselgelt uuesti Ellist (mida Kender küll juba tegi), amerite psaikot, moodsa kontoriinimese transformeerumist perverdiks-maniakiks, kusjuures see kõigub teadvuse ja hallutsinatsioonide piiril ning päädib suhteliselt humoorika amokijooksuga jänesekostüümis… Või veel millegagi (lõppe pole ilus ära rääkida). Afanasjevit võib võtta ka Jack Kerouaci pöördpildina: kuigi ühtki biitnikest pole ehk nende kahtlasevõitu elustiili, räpakuse ja narkolembuse tõttu Nobeli preemia vääriliseks peetud – vaatamata sellele, et nende seast leiab mõnedki möödunud sajandi olulisemad/loetumad autorid – on biitnikud siiski esmalt eetilised, humanistlikud, budistlikud. Nende vastupanu seisneb kivinenud konventsioonide kõigutamises, lõpmatus vabadusihas. Nende teelolek on pidev õndsusseisund, lapselik maailmaavastusretk, kus jagub põnevaid inimesi, kellest leiab alati killukese mõtlemapanevat ja huvitavat – isegi siis, kui nad pole kõige paremad, eetilisemad olendid, keda jumal loonud. Afanasjevi kangelastel läheb vastupidi (ehk peitub eeldus neis, ehk meie ajas): kuni selleni välja, et jahipüssiga ähvardav kirikuõpetaja väntab kuskil Poola metsatukas nendega homopornofilmi. Eks ta ole. Chaneldior ei peatu eriti kirjanduslikel kujunditel, poeetilistel piltidel, või kui, siis on need õõvsavõitu, vastikud. Afanasjev aga naudib toda tee-ilu-tegemist, maa-mõnu-jutustamist isegi paranoilises, ähvardavas, verises, perversses õhkkonnas. Mõnes mõttes, et toosama mürgidoos korralikult kätte saada, tasukski neid koos lugeda. Sest ajavaimule omane loosunglik kulg on neil sarnane. Afanasjev (peategelase vanemate surmast): „See pidi ikka mäng olema, muidu ei oleks selle tõeks pöördumine nii imelik tundunud. Sest kui see sai tõeks, ei osanud ma esialgu isegi kurvastada. See oli loomulik asi. Mängus juhtus taolisi asju kogu aeg. Ma mängisin, et olen üksi ja vaba. Ma mängisin, et saan ise surma. Ma mängisin, et olen keegi teine. Ma mängisin, et mind ei ole olemas. Ja siis mängis mäng mind, mitte mina mängu. Mäng muutis ennast tõsieluks. Ja see oli kohutav, uskumatu” (lk 44). Meenutab kahtlaselt Jaanus Adamsoni hiljutist retke kirjanduse kurjakuulutavamasse ja fataalsemasse sügavikku („Postmodernisti hirmud”, Sirp 22. II) – ta räägib Paul Austeri „Oraakli öö” põhjal kirjanduse tõekssaamise hirmudest. Justnagu kirjutaks kirjandus elule ette ta kulu. Kui selline oht peaks tõestatuks saama (ja paraku sääraseid vihjeid sageli poetub, ka mu enda elus), siis ei tahaks ei Chaneldiori ega Afanasjevi nahas küll olla. Ega naljalt ka tolle uue hea ilma kodanik, kus kõik see sünnib. Kus ainsaks õigustuseks saab kuskil Euroopa avarusis seikleva paranoilise üksildase vägivaldse argliku homoseksuaali prahvatus: „Elu pole film. Elu ei lavastata teistele vaatamiseks. Endal peab põnev olema. Käik sees, kogu aeg. Häh, niisiis lavastatakse elu iseendale, osalemiseks. Vihkan igavust. Pärast ja enne elu pole muud, kui tohutu ühetaolisus. Kalmistud ilma elus külastajateta on kohutavalt igavad paigad” (lk 83).

 

 

3.

Tegelikult saab seda spliini ja valu väljendada muidugi veel moekamalt, vaoshoitumalt, stiilsemalt. Nõnda toimib üks mõnusamaid jutukaid viimase aja uudiskirjanduses – Peeter Helme „Puudutus”. Peab kohe tõdema, et kahjuks selles jutustuses ei tapeta kedagi, ei vägistata, isegi peksa ei saa vist keegi. Suurim kuritegu on siin vaimset laadi – hülgamine, oma südamesõbra, sooja inimliku armastuse hülgamine. Kuigi samasugune hülgamine toimub ka Chaneldiori (lõputu amokijooks või hullumine kisub katki kõik inimsuhted) ja Afanasjevi (armsama vastu läheb heitluses käiku nuga) raamatus, on Helme lahendus ilmselgelt humanistlikum ja, mis peaasi, realistlikum: peategelane lihtsalt sõidab minema, põgeneb. Tapmiste ja seksuaalseikluste jada asendab Helmel mõnevõrra vaoshoitum joomine, heitlemine oma erootiliste ja romantiliste tundmustega, järjepidev mittemidagitegemine (kirjutamine), vahepeal kerged homokahtlused (oma sõbra ja ehk ka iseenda suhtes), aga ei midagi dramaatilisemat – loo sõlmpunktideks kujunevad filosoofilised vestlused sõbraga. Jumalast, moodsa kultuuri tühisusest. Kuigi see on pigem „intellektuaalne poistekas”, ka teatav mäng ja dekadents, eristub Helme selgelt oma spliinikirjelduses. Tema peategelane lõhub ka oma maailma, aga teeb seda vaimselt. Ei lenda siin verd ega spermat, ometigi suudab ta oma ilmselgelt pisut kõrgi intelligendihoiakuga esitada lugejale samasuguse väljakutse: ma ei kavatsegi sulle rääkida miskit uskumatut ja põnevat, mu loos ei lenda soolikaid, aga ma räägin seda otsast lõpuni väljapeetult, omas stiilis ja nii, et see on äratuntavalt kirjandus, isegi, kui siin midagi ei juhtu! Mõneti on ju tegevusetuse tühitunne isegi õõvsam kui mis tahes splatter-movie’ karnaalne kaader roostes konksudest ja põrandale kistavast sisikonnast. Mootorsaemehed ei ruuli, kui nad sattuvad iroonilise surmapõlgurist eksistentsialisti otsa, kes tunnistab oma naiselikku alget ja teab, et ta on maailmas totaalselt üksi. Sellisele inimesele on raske midagi teha, misse üks konks põrnas ära ei ole… Võrreldes igaviku kohtuotsusega.

 

4.

Muidugi, intellektuaalile, isegi keskmisest rumalamale kirjanikule (nagu mina) jääbki kas valitud üksildus või kiuslik mäss. Seda on suurepäraselt kirjeldanud Mihkel Mutt oma Tuglase-väärilise uusima raamatu niminovellis „Siseemigrant”. Peategelane on sattunud kimpu sotsioloogilise uuringu küsitlejaga (teate ju küll neid lõputuid emorimemmesid?), kes ei taha uskuda, et ta ei toeta ühtki parteid:

„„Jah, aru saite, mul ei ole eelistusi,” noogutan.

„Aa,” tuleb taibule päästev mõte. „Siis te olete anarhist. Sel juhul te mahute kenasti lahtrisse, kuhu on kirjutatud „ja teised mitmesugused”. Muidugi kirjutame siia „anarhist”.”

„Ei ole anarhist,” jahutan mina kohe tema võidurõõmu ja koguni võtan talt pastaka ära. „Ma jälestan anarhiste.”

„See ei lähe teil läbi,” kipub ta kurjaks. „Vähemalt „ja teised” alla te ikka mahute, selle vastu te ei saa, sest see on nii lai mõiste.”

„Ei mahu!” röögatan. „Ma ei ole „ja teised” ja ma ei mahu üldse teie tabelitesse!”

„Siis ei saa ma millestki aru,” tunnistab tema ja võtab prillid eest.”

 

Ma ei ole kunagi lugenud nii palju arvamuslugusid, kuidas ei arvestata intellektuaalide, spetsialistide, kirjanike arvamusega, kui nüüd. Viimaste nädalate jooksul. Siseemigrandi kujund ei ole laest võetud. See tekitab tõesti sihitu verevalamise, kalevipojarappimise, sambakangutamise, ühesõnaga: tunnustusevajaduse tunde. Lollidele on antud kole palju võimu, kole palju. Ja ma ei väida nüüd, et noodsamad spliini- ja verepulmakirjeldajad alati palju targemad oleksid, aga neil on paratamatu eetiline roll, olla ühiskonna kellameesteks. Lible enda hääleks XXI sajandis. Muidugi, Lible on joodik, teda ei saa tõsiselt võtta, isegi siis, kui kogu maailma tarkus ta sisse oleks voolanud. Eks samasugune üksiklane, sabasugune paaria, pervar ja separatistist idioot ole tänapäeval ka kirjanik. Muidugi, alati võib Kivisildniku kombel kohmata: „Prosaistid, mis on teil üldse kirjandusega pistmist?” Ja asi vask. Mati Unt on läinud, Jaan Kross on läinud, noored peksavad segast. Ja see segane, kes peksa saab, on paraku Eesti ühiskond. Mis muu. Lugege häid jutukaid, sest romaanide, tüsedate romaanide kirjutamiseks ei anta nondele noortele meestele praegu ei raha ega mahti. Ja saage aru, kui Kivisildnik räuskab, et Nool ja Pärt on sama perse kaks kannikat, siis on see ainuke kujund, millega ta suudab tähelepanu tõmmata sellele jõletule murele ja vaevale ja… spliinile. Sest säält edasi jäävad lõppematud jutustused tühermaile voogavaist vägistatud laibahunnikutest. Kehavedelike kokteil. Eks iga ühiskond väärib oma kirjandust, iga keel seda marginaalset meeletust, mis tas eneses peitub, kui ta enesele ühe lolli rahva on valinud. Sellesama, mille osake ka mina olen.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming