Paaviani tõelised pärlid

Valle-Sten Maiste

Kui kunsti kohta tuleks lugeda üks raamat, oleks Wilde?i esseed üks tõsisemaid kandidaate.

Oscar Wilde, ESSEED. READINGI VANGLA BALLAAD. Tõlkinud Krista Kaer. Varrak, 2005. 334 lk.

Nõukaajal keskkoolis käies tundusid Wilde ja ta austajad mulle kui üks kari paaviane ? sellised puhevil tolad. Salmikufraasid jäävad salmikufraasideks, olgu need kui tahes sädelevad. Snoobid on Wilde?i küljes olnud kui kaanid, muutes kontekstiväliseks peenrahaks ta jultunumadki mõttekehastused ning paradoksid. Wilde?i on imetud ohtrasti ja sageli nõnda, et on haihtunud igasugune kõike enda peale võtva ja lõpuni mineva dändi vaim. Suuresti sarnase imemisena tundusid mulle ka Wilde?i näidendite lavastused, mida 90. aastate algul üliõpilasena Tartus nägin. Osaga Wilde?i loomingust pole ma kontakti leidnud siiani. Kardetavasti ongi mainitu pärisosaks atmosfäär, kus loobitakse fraase ja deklareeritakse oma geeniust; nagu laialt on kuulutatud, deklareerinud Wilde oma geeniust USA tolliski. Aga kultuuripõllul sedasi ju nokitaksegi, vähemad vennad teevad seda vaid vaiksemal ja variserlikumal moel.

Wilde puudutas mind alles ?De profundis?ega?. Sai selgeks, et ka tema oli ?ristil? (kasutades Madis Kõivu väljendit Vaino Vahingu kohta). Valusalt ristil ja selle väljatoomises oli kordumatut sügavust ja ilu. Tundub, et ka geeniused ja võib-olla eriti just nemad peavad inimlikustumiseks, inimlikult huvitavaks ja talutavaks muutumiseks sügavalt pasa seest läbi käima. Kannatusi ei ole kellelegi ilus soovida. Küll võib aga lugeda ja soovitada lugeda ?De profundis?t?. Kui miski kirjanduspärandist üldse, siis vahest see raamat võib inimesele veel hinge, inimlikkuse ja empaatiavõime tagasi tuua, kui viimased kaduma kipuvad. Küllap kuluks igale meist ära nimetatud pihtimise laadis sügavikupilk aeg-ajalt endast läbi lasta.

Ennäe aga imet, täna igatsen ma just Wilde?ile mõeldes taga sedasama nõukaaega, kus küll oli mingi bestseller ?Lennujaam? ja mõnedele imbus kusagilt Burda, kuid üldiselt seepi imeda ei lubatud ja samuti nagu aidsi ei olnud meie maal ning süsteemis ka madalat massi- ja meelelahutuskultuuri. Wilde oli raamatukogudes isegi natukene defka ning oli mõeldamatu, et biblioteegijuhatajad kapitalistlikust pahest punetavatena kriisanuks, et maksumaksja on raamatukogu eest solidaarsusprintsiibil maksnud ja peab oma Kroonika ja Sandra Browni saama. Just Wilde oma suhetepööriste ja kõlavate fraasidega oli autor, kes, olles küll olemuselt süva, konverteerus ka suurepäraselt leviks. Wilde?i kirjutatu oligi see meelevaheldusjanus rahva argiülene draama ja kõva sõna, täites rolli, mille tänaseks on kahetsusväärsel kombel enda õlgadele võtnud Heimar Lenk, nädala beibed ja baarirahvas. Vaieldamatult on see üks neid vahetusi, millega oleme kõvasti vastu püksa saanud.

Paradoksimeister Wilde?i maailmas ei ole aga miski nii ühene. Kirjandusteadlane Harold Bloom peab Wilde?i prohvetlikuks, kuna too rohkem kui saja aasta eest sõnastas täpselt meie situatsiooni: ?Vanasti kirjutasid raamatuid kirjatargad ja neid luges avalikkus. Täna kirjutavad kõik raamatuid ja neid ei loe enam keegi?. Tõepoolest, nimetab ju Wilde rahvast kõige hullemaks despoodiks, kes terroriseerib nii keha kui hinge. Printside despootia keha ja paavstide despootia hinge üle olevat veel talutav, kuna võib olla ka haritud ning häid printse ja paavste. Rahva võim on aga pime, kurt, jõle, traagiline, tõsine ja rõve. Kunstnikul on võimatu koos rahvaga elada. Ometi vastustab Wilde ka paljudele meie kultuurikorüfeedele nii armsat müüti, et küll totalitarismi tingimustes meil kultuur ikka õitses. Ega ta ikka ei õitsenud, suur oli vaid au, mis vähesele kultuurile ja selle tegijaile rahva seas osaks sai. Eesti kultuuris ei ole kindlasti kunagi olnud nii mitmetahuliselt lahedat aega kui lähikümnendid. Wilde?i arusaam, et kunstile ja kunstnikele on parim valitsusvorm valitsusvormi puudumine, on end meie varakapitalismis kõigiti tõestanud.

Viimati mainitu on küllap ka üks Wilde?i kõige olulisemaid sõnumeid meie kultuurile ja ajale. Paradoksaalsust ja vastuolulisust, mida Wilde?i ise on sagedasti rõhutanud, on ka mõneti üle kanoniseeritud. Suuresti on ta ikkagi väga oma ajastu mõtleja, tulles kindlast ruumist ja liikudes selgelt määratud radadel, kus valitseb suhteliselt sidus ja järjekindel loogika. Wilde?i kirg kaitsta kunsti autonoomsust, kaitsta kunsti elu eest, pärineb atmosfäärist, kus küll oli liigutud juba hulk kümnendeid Kanti ja romantikute legaalsuses, kus pettununa ratsionaalsuses ja religioonis võttis hoogsaid tuure kunsti kultustamine. Kuid pikad aastatuhanded, kus kunst oli vaid ebaoriginaalne techne, (sagedasti vaid ebatäielik) mimesis, pelk noorukite õpetaja jne, ei olnud veel kaugeltki minetanud oma kõnekust (kunsti)maailmas.  Tegemata olid veel nii paljud purkisittumised ja läbi elamata nendele pandud lootused. Wilde?i puhul, kes ise paljuski kunsti alusel vangi mõisteti ja kunstis teed rajas elunähtustele, mis hiljem alles nn teaduse ja moraalitõdedeks on saanud (oli ju nt naiste homoseksuaalsus viktoriaanlikus ühiskonnas lihtsalt võimatu nonsenss, mille vastu oli kujuteldamatu seadust juurutada), on elu vastu kompromissitu barrikaadide rajamine ja sõda kunsti aheldamisega mõistetav. Tänapäeval oleme me õhtumaal üldjoontes ikkagi üsna laialdaselt harjunud sellega, et kunstil on omad seadused, mis elu omadest selgelt vabamad ja ka vabameelsemad ning et üht-teist kunstimaailmast aeg-ajalt ka elumaailma üle võetakse. Kuigi ka selles küsimuses on ikka tulnud taluda vastulööke heakodanlaste ninakirtsutustest spekulatiivteoreetiliste kontseptsioonideni ? olgu siin meenutatud uuskonservatiivid nagu Arnold Gehlen, Daniel Bell või prantsuse 68. aasta järgse põlvkonna estetismihirm ?, võib wilde?lik mäslemine tänases kontekstis tunduda ülepakutuna.

Siiski tuleb Wilde?i lahingut äramääratud sisu ja kivistunud vormi vastu võtta igavese kuulutuse ja võitlusena. Wilde?i sõnum on, et kõige paremini läheb nendel kunstiliikidel, mille vastu publik huvi ei tunne. Avalikkuse huvi ja võimu rakendumine annab kunsti puhul sagedasti naeruväärseid tulemusi, mida näitlikustavat romaani kõrval kõige ehedamalt näitekunst, kus mõningane edasiminek olevat toimunud ainult selleläbi, et mõned kunstnikud on keeldunud avalikkuse maitsepuudust mõõdupuuks võtmast ning kunsti üksnes nõudmise ja pakkumise küsimuseks pidamast. Kas ei kõla see nagu reportaa? tänastelt kultuuripõldudelt? Nii on meiegi mureks, et avalikkuse huvi poliitiliste kultuuriametnike kaudu liialt domineerima ei pääseks, nõnda et kultuur vaid  paraadhoonete ja üldrahvalike ürituste kujul püsivalt ja kindlana alal hoitud saab. Wilde?i kirjutatus on küllalt kohti, mille põhjal tuleb veenduda, et kunstil ikka ka eluga pistmist on, ja kui loosung ?kunst kunsti pärast? Wilde?i puhul tähendust omab, siis paljuski just selles mõttes, et terved on need elud ja ühiskonnad, mis kunstil teda kivistada püüdmata olla lasevad.

Ometi on Wilde?i tänapäevasusel veel teine ja olulisemgi osa. Wilde?ist rääkides on esile toodud ka tema nn postmodernsust, ehkki meie kodumaine postmodernism on läbi põetud nii, et Wilde?ile on üsna vähe rõhutud. Küllap on siiski üsna viljatu laskuda Wilde?i toel relativismiteele, mis kuulutab elu ja reaalsuse eristamatust, kõige kunstlikkust, inimloomuse kergekäelist ümbermängimise nõuet jne. Tõsi, Wilde mitte ainult ei kuulutanud inimloomuse muutlikkust, vaid mäsles kõige muu kõrval ka iidsete hedonistide kombel perekonna ja kodanliku abielu vastu. Omas ajas võis see ju tõepoolest haakuda Wilde?i piire ületava paatosega, kuid täna tundub ta koos materiaalsusevaba individualismikuulutusega üks Wilde?i ebadändilikumaid ja sellisena ka ebawilde?ilikumaid visioone. Kui Wilde?i materiaalsusepõlgus näib lihtsalt tuntud idealistlike keha arvelt hinge ja sisimaid sügavusi ülistavate kuulutuste ümbersõnastusena, siis perekondlike lähisuhete purustamine, millest on saanud tänase ihakapitalismi seebisarjade ja naisteajakirjade põhisõnum ja katkematu refrään, mõjub praegu lausa konformistlikuna. Küllap on ka Wilde?i eraelulistes ja eriti ühiskondlikes piiriületuskatsetes säilinud oma veetlus ja idealistlik üllus, kuid Wilde?i elulisus tuleb siiski kunsti kaudu.

Valdu, milles Wilde?i ?kunst kunsti pärast? dändism oma peamised jätkuvalt kõnekad viljad on kandnud, võib ju ka postmodernistliku voolusängi eosteks pidada, lõpptulemusena isegi tõdedes, et Wilde on postmodernistlike teoretiseeringutega võrreldes pinnaline ja hüplevalt vihjeline. Kuid Wilde?il on lisaks hiilgavale stiilile ka täna veel helgust, värskust ja kõige võimalikkust sisendavat vabadust, mida tagantjärele vaadates juba paljuski justkui rutiinist ja kohustusest edasi kerinud postmodernistlikud teoretiseeringud minetama on kippunud. Dändisid ja esteete on peetud suurteks elukunstnikeks, kuid mäng, millele  Wilde jäägitult ja tagajärjekaimalt pühendus, oli ikkagi just kunsti piiride ja võimaluste avardamine. Wilde pani tähele, korjas üles, segas ja võimendades äärmuseni kunsti juurde kuuluvaid seni vähe tajutud varjundeid, ebamugavaid toone ja varjul olnud nüansse. Selles ürituses tuli vabaneda kõigist turvalistest kanalitest ja kaitsevahenditest ning kehastuda üdini. Tulemuseks on väga stiilsed ja kaasahaaravad variatsioonid XX sajandi kultuuriteoretiseeringute peamistel teemadel.

Wilde?i arvates ei olnud võimalik kunstiga suhestuda distantsilt, erinevaid stiile, ajastuid ja positsioone ?nautides?. Elus kunst on vaid see, mis haarab endasse äärmuslikult ja üleni. Kas ei ole siin sõnastatud midagi, mis kuulub XX sajandi  ahistoristliku ajaloomõistmise juurde? Wilde räägib, et see, kes jumaldab kõike korraga, ei mõista tegelikult midagi. Kas ei aimdu siit arusaam, et ?olnu? elustub vaid konkreetsest ?nüüdist? lähtuva küsimuse haardes, meid muidu puudutamata? Räägib ju Wilde ka kriitika lõpmatusest ja vajadusest üha uuesti tõe järele küsida. Kui XIX sajandil alanud esteetilist romantismilainet on süüdistatud ajalootus subjektiivsuses, siis võimendub see nähtus pigem postmodernismi ajal, olles lõpmatutes vastuoludes süüdistatud Wilde?i mõtlemises tasakaalupunktile hoopis lähemal. 

Nii mõnigi kord on Wilde?i tõlgendades loetud välja nn hiliste väljendusteooriate intuitiiv-kujutlusliku tõekogemuse ja maailmade avamise paatost. Seejuures on Wilde vaba nimetatud teooriate kunstnikukesksusest, rõhutades kõikjal uljalt lugeja ja kriitiku rolli ning seega ka märksa avarama konteksti kaasarääkimist kunstis. Wilde?i arusaamad kriitiku rollist on loomulikult muusika kaunite kunstide mittekunstilise serva peal masturbeerija kõrvadele, nagu siinkirjutajagi ju seda on. Kriitika ei pea mitte looma monumenti igale kunstitööle ja selle tegijale, vaid pigem otsima kunstis seda, mida seal ei ole. Küllap ei peaks kriitikud siin siiski liigsetesse illusioonidesse laskuma. Ka ise sadakond kriitikatükki kirjutanud Wilde?i ei kannustanud arvatavasti eriline armastus nimetatud ameti ja selle kandjate vastu, vaid pigem siiski üldisem vastumõtlejalik hoiak, nagu Jan Blomstedt seda tituleerinud on. Ning lõpuks, Wilde?i tänapäevasusest rääkides ei ole kaugeltki mitte viimase tähtsusega stiili ja vormi esmasuse rõhutamine. Sellest, mis Wilde?i puhul oli vaid näiliselt epateeriv mäss realismi ja kunsti teisesuse vastu, on tänaseks saanud juba terve teadus ? kas jaapanlased on tõepoolest olemas või on meil ainult teatud representatsioonikoodid ja kõik need teised küsimused.

Kui kunsti kohta tuleks lugeda vaid üks raamat, siis oleksid Wilde?i esseed üks peamiseid kandidaate. Tuleb olla tänulik Varrakule ja Krista Kaerale, et see raamat on jõudnud nüüd eestigi lugejani.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming