Palju häid raamatuid

 

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse üle Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aasta­preemiad 2007. aastal ilmunud loomingu eest. Nominentide nimekirjad on leidnud mitmel pool avaldamist, sealhulgas ka Sirbis 

(15. II, lk 19).  Nominentide nimekirju saab vaadata ka aadressil www.apollo.ee. Kuna sõel on sel aastal eriti tihe ning kuna nominentide väljahüüdmise kombele võiks praegusest tunduvalt rohkem tähelepanu pöörata – ongi ju nende esitamise mõte laiema arutelu ja vastukaja tekitamine, eesti kirjanduse paremiku näitamine ühtaegu laiapõhjaliselt kui ka kontsentreeritult –, küsib Sirp mitme siinse väljapaistva kirjandus­inimese arvamust auhinna kandidaatide ja võimalike pärgamiste osas, kuid oodatud oli ka mõtiskelu kirjanduse auhindamise üle laiemalt.

 

ARNE MERILAI:

Arutella kirjanduspreemia nominentide avalikustamise mõtte üle näib mõttetu. Vestelda tuleb sellest, miks just need ja mitte teised autorid üles seati, milles on esitatud teoste ajalik või kestvam väärtus.

Kuivõrd võrdväärseid (ja vahel võrreldamatuid) saavutusi kipub ikka mitu olema, tundub juhtumisi langenud lõppotsuse kontekstita väljakuulutamine ebaõiglane. On kena, kui kogu lehvik tema kirevuses silme ees lahti lüüakse, et iga lugeja saaks ise oma lemmikule näpu peale panna.

Meie hindamiskomisjonidel puudub nõnda kõrge autoriteet, et tehtud valik nurinata omaks võetaks. Isegi ühehäälsed otsused ei ole siinsele vaimule määrav argument. Seetõttu on nimetatute nimekiri paslik ehk demokraatlik.

Võimendama peab ainult suhtumist, et ilmajääjad ei pruugi olla tegelikult kaotajad, vaid võib-olla lihtsalt täringuviske ohvrid. Vahe on küll selles, et üks saab oma vere ja vaeva kasiinost tagasi, teised aga ainult doonori meelespea.

Mäng peab lubama rahulikku sisenemist ja väärikat väljaastumist. Arvan, et autorile peab jääma õigus end nimekirjast ka taandada. Keegi esitab teose võistlusele, aga tegijal hakkab piinlik. Iga tekstimeeter ei ole preemiate taotlemiseks disainitud. 

Järgnevalt püüan ette kujutada, mida mina tänavuses kolleegiumis arvaksin.

Luulepähkli jätan ma näiliselt katski kaksamata, et hammustada huulde.

„Lõige” elavdas minus tugevalt nostalgilise, „Varju ja viivu”-aegse kirgastuse. Tekkinud meeleolu ja sõnastusnaudingut ei ole võimalik reeta – olen väga tänulik. Sellest lõigust jätkub.

„Tule mu koopasse, ema-asi” ja „Saage üle” kannavad uute tüdrukute värsket elu- ja sõnatunnetust. Tahaksin neid võtta või jätta kolmainsuses koos Maria Lee „Äramõttega”.

Hää kolleegi „Näoline” proosalüürika mind käigu pealt suudlema ei ahvatlenud – olen ravimatu naistelemb. Küll aga pani muretsema, kas tüdrukud ei igatse auto-meta-refleksiooni kõrvale ka midagi kombatavamat?

Põnev on populaarse vabariigilauliku juhtum. Nietzsche-mõjulise pealkirjaga CD kirbukirja-vihukest on võimatu lugeda. Kuid see ei olegi kirjaluule. Lummava house-ooperi pisut häälest ära lauludena pakuvad tekstid päris raputava elamuse. Valdavalt muusikat tõrjunud ja praeguseks luitunud vabavärss keerab noortemusa kontekstis uue vindi peale: avatud assotsiatiivsus, eri häälte rikkalik lõimimine, põrpiv elukriitilisus, eneseirooniline isiklikkus, humoorikad rollimängud, üleva ja madala ning naljaka ja tõsise segapudru. Nende sõnavoogude taga on (retsitatiivne, räppiv, šamanistlik) laulu võim. Meenub Hando Runneli ütlus, et kui luuletus saab viisi, tekib tunne, justkui oleks tütar mehele pandud. Andekas ja jõuline loojaisik, südamest hooliv ning mitte üleliia häirivalt lobe.

Nõnda ei saa „Sumo”-maadleja saamaski oma kestvast sulu(:)seisust välja. Tekib hasart, et millal ometi.

Näitekirjanduses kipun ma toetama „Sõduri”, „Kangelase” ja „Eesti asja” autori tugevat esiletõusu. Sest ta on võimeline veelgi sügavamalt aegade ja inimeste hingeellu kaevuma ning väljendust lihvima.

„Variuse lood” ja Panso päevikuid töötlev „Voldemar” on avaldatud vähese levikuga tekstiraamatutena. Kuidas saab aga huviline tutvuda „Kommunisti surma” või „GEP-i” kollaažiga, ei oska hetkel öelda. Hea dramatiseering või suurepärane lavastus, nagu „GEP”, „Voldemar” vm, on ometi teine asi kui algupärane ilukirjanduslik, hästi vormistatud näidend.

Proosapähkli hammustan raksuga katki: tuumaks on „Nime vaeva” ja „Ahasveeruse und” triptühhoniks tõstev „  Katkuhaud”. Teos on Tammsaare-vääriline, rahvusontoloogiline; rammus sisu harmooniline nõtkelt tumeda väljendusega. Avaldasin romaani kohta kevadsuvel Postimehes arvustuse ega hakka apoloogiat siinkohal refereerima.

Kui ei oleks võimast, kuueaastase tsükliga naiskirjanikku, tarduksin võimetu eeslina „Sellesama jõe” ja ussisõnadega liialdava mehe vahel. Ühelt poolt kõrgkultuuri peened isikuloolised hingenüansid, teiselt tuhandete ajakirjanduslik lemmik. Nende suurteoste juures tekkis mul aga sarnane stiilimure: mis parata, kui haarav jutustus kisub tuntud autori käes tükati puiseks või üksluiseks? Vähendada koormust, taanduda enam loomuomastele žanritele? Mitme-setme-aastane pingutus võib lugeja silmale varjatult tegelikult frustreerida. Hoidkem oma tervist!

Raske trilemma, antagu mitu auhinda – seda vahel tehakse.

„Rändaja õnne” otsija viljeleb õrna muinasjutulist ja „Mäluauguga naise” leidja teravat erotomaanilist fantaasiaproosat; kumbki ei taotle eelmistega võrreldavat eepilist hoovust.

„Ellujääja” postuumseid memuaare ei ole ma paraku käes hoidnud, kuigi olen kuulnud kiitvaid hinnanguid. Ma ei soovi kasutada „rahvakirjanduse” madaldavat mõistet, aga sinnakanti viitava valdkonna vormilist tunnustamatust pean veaks.

Mida enam väljasuremise poole, seda rohkem soovin kirjandusteadlasena väärtustada klassikaliselt üksikasjalikku biograafiat, mille malbeks esindajaks on „Oskar Luts”.

Ülioluline on toimiv tõlkepreemia. Kahjuks puudub mul haarav ülevaade, on vaid üksikud näited ja üldised aimdused. Ei ole sünnis sikke lammastest eraldada, kui pool karja jooksus.

Ka tõlge eesti keelest jääb minu haardeulatusest välja. Olen lugenud ainult Liivi tõlget ja Kristiina Ehini tõlkest. Sisetunne, et panuse järgi tuleb sedapuhku esile tõsta Enel Melberg või Peeter Puide, ei kõlba otsuseks. Keegi peab pakkuma ülevaate välisvastuvõtust jne.

Samuti ei mõista ma seekord iseloomustada lastekirjanduse saaki. Olen küll verinoor vanaisa, aga viimasest unejutust on möödas kõva teistkümmend aastat. Ootan pikisilmi vana tutvuse värskendamist.

P.S. Oletasin valesti, et kommentaarium ilmub lehes pärast otsuste tegemist. Siiski varem. Aga mis siis: komisjonil peab nagunii olema sõltumatu ehk rikkumatu meel, muidu ei keela miski neile kallale minna. Sellegipoolest palun mulle mitte teha ettepanekut järgmisel aastal ise žüriis šikaneerida. Alati on tunne, et tõesti ei ole mahti.

 

 

JÜRGEN ROOSTE:

Kultuuriauhinnapoliitikat Eestis laiemalt ei hakka ma kommenteerima. Võrreldes mõne teise maailma kolkaga, on meil asjad isegi täitsa kenasti. Auhindu jagub ja nende rahaline väärtus tõuseb. Auhindadega on palju paremini kui näiteks sotsiaalsete garantiide ja loovisiku veidi erineva töölaadi arvestamisega (uhh, juhtub jälle mõni vabakutseline kunstnikupiiga lapse saama ja talle mõõdetakse siis ilusasti kätte emapalk – ta viimase aasta keskmise teenistuse järgi; ja juhtugu ta ainult selle aja jooksul mõnd töökest tegema või tekstikest avaldama; kui tulu läeb üle teatud miinimumi, peab ta sellegi tagasi maksma, jajahh, ekstaole, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ja siukseid asju ju ei juhtu, eks, sest kes see ikka boheemlastega paljuneda tahab) või ühiskonna üldise suhtumisega…

Kui nüüd rääkida tost valikust, mis tänavune kulka kirjandusauhindade žürii kokku on seadnud, siis pole miskit öelda: luulevalimik on uhke, oleksin ise pea samasuguse koostanud, ja Chalice’i arvamine nominentide hulka on ilus samm – ma usun, et ta ei ole sääl sugugi mitte moepärast ja ilustuseks, vaid just asja pärast, tekstide pärast. Lihtsalt tolle raamatu meedium on pisut teine kui klassikaline kaanetet vihik raamatupoeriiulilt.

Proosanominentide juures hämmastab mind peamiselt üks asi: Mihkel Muti jutukogu puudumine. Sääl on Mutt mu arust uue mõnusa hingamise ja jutustamistempo leidnud, see vääriks ikka kaalumist ja esiletõstmist, head teravat lühijuttu on ju väga raske kirjutada ja Mutil on see kunst käpas.

Ühesõnaga, ilmselgelt on paljud aasta parimad teosed äramärgitute hulka jõudnud, subjektiivsest tajust lähtuvalt on muidugi nii mõnigi väga hea asi ka puudu, talumatut jama arutluse alla ei võetagi, ja mõni raamat pole endale kas õiget kategooriat leidnud või lammutab veidi piire… Ei miskit erilist. Jama oleks siis, kui meil poleks millegi üle vaielda, kui nominentide nimekirju täidetaks hambaid kiristades ja poolvägisi otsides, kui keegi ei arvaks, et žürii on puhta põrunud, et nad mõne raamatu arutluse alla on võtnud / võtmata jätnud. Kui mõni neist tingimustest oleks täitmata, oleks olukord ebanormaalne. Aga ei ole, on täiesti igaval moel normaalne ja samas lohutav: asjad on hästi nagu kodanlikus allakäiguühiskonnas enne mõnd suuremat mütsu või pauku ikka. Ekstaole.

 

 

TEET KALLAS:

Aasta esimestel kuudel jääb mulje, et vaesevõitu kirjarahval käib mingi pikk preemiaralli. Jagatakse mitut masti aurahasid. Suurtest riiklikest elutööpreemiatest alates ja kordi vähemate, ent selle eest ülisümpaatsete valla- või lausa külaauhindadega lõpetades. Ja nii juba aastaid. Mis saab kirjanikel, mis saab lugejatel selle vastu olla?

Samas ei tahaks vähemalt mina enam küll olla hindaja või otsustaja nahas. (On ju sedagi oldud.) Tänavuse kesksema kandidaatide nimekirja (kultuurkapitali sihtkapitali aastapreemiate nominendid 2007) kohal nohisedes olen jõudnud mitu korda kahetseda, et ei osanud Sirbi ettepanekust sel teemal midagi arvata kõrvale hiilida. Päris ümmargust juttu ajada ei tahaks, liiga kandilist ei sobi ajada. Ehkki olen ise juba aastaid teledramaturgiasse taandununa reitinguvälises rollis, seega siis suhteliselt küllalt erapooletu.

Otsustajate elu pole kerge. Kahel perioodil kirjanduse sihtkapitali nõukogus istununa tean, et võimalikult optimaalseid lahendusi kas siis eriti objektiivseks või eriti subjektiivseks hindamiseks otsitakse siiani. Kaalumisel on olnud isegi selline mõnel maal praktiseeritud meetod, et asjatundliku žürii valitud nominentide reast teeks ainuisikuliselt viimase valiku mõni üldtunnustatud autoriteet, kes ei peaks seejuures üldse otseselt kirjandusinimene olema. Eesti oludes tundub see praegu veel riskantne. Paljuks meil neid üldtunnustatud autoriteete üldse on – ja kes nendest seejuures ka eesti kirjandust loeb?

Jah, pole kerge orienteeruda ilmunud kirjanduse aastamassis. Möödas on ajad, et eesti kirjandus oli just seda mahtu, et aasta lõpuks oli iga enam-vähem huvitatud kirjandushuviline selle jooksvas korras läbi lugenud (või teatris ära vaadanud). Nii või teisiti, žürii on ka sel aastal oma raske töö teinud, nimekirjad ripuvad ammu Internetis.

Kujutasin korraks ette, mis juhtuks, kui mina oleksin see õnnetu ainuisikuline lõppvalija. Sest juba esimese alajaotusega jääksin sügavalt hätta. Eesti luule on juba mõnda aega taas nii heas seisus, et sellest aastatippe valida on tõeline köietrikk. Ilmselt oleks minu trikiks Kivisildniku „Sumo” aurahastamine.

Draama, s.t ennekõike sõnateater. Siin jääksingi vist kõhklema kahe kirjaniku, Mart Kivastiku ja Andrus Kiviräha vahel. Viimase puhul tunnistan juba ette: tema lavaloomingut hindan tunduvalt enam ta proosast. (Muuseas, eesti filmi tavatu edu taustal jäin mõtlema: kas kinostsenaarium või tele-etendus polegi dramaturgia?)

Proosa puhul olen aga juba korduvalt mõtelnud, et tegelikult peaks selle alla paigutama vähemalt kaks, kui mitte kolm alapreemiat. Esiteks on proosat mahuldasa alati palju rohkem teistest, teiseks on romaan ja novell siiski täiesti erinevad kaalukategooriad, kolmandaks lahkneb romaan ise mitmeks erižanriks. Tõsi, novelli jaoks on juba 1970ndate algusest olemas Eesti järjepidevaim ja väärikaim kirjanduspreemia, Tuglase auhind, neid on ju koguni kaks, aga paraku ei suuda nende rahaline kate võistelda aastapreemiatega – ja see pole sugugi tähtsusetu. Märkasin kohe, et kuue finalisti sekka pole jõudnud Mihkel Muti novellikogu „Siseemigrant”, mida mina hindan kõrgelt.

Aga ausalt öeldes enam eriti ei imestagi. See oleks aga eraldi teema, vägagi tundeline, haavav ja haavatav, miks juba aastaid vaadatakse mööda nn eilsetest edumeestest. Minu meelest ei mängi siin erilist rolli isegi mitte ealine põlvkondlikkus, nüüdseks taltunud postmodernismidiktaat või siis, hoia jumal, mingi poliitiline järelfoon, sest ühtviisi on eiratud nii Valtonit kui Vetemaad, kadunud Mati Untki sai iseseisvas Eestis oma ainsa tõsise aastapreemia alles natuke enne surma, aga sugugi mitte proosa eest. Alles mullu – ja siis õnneks juba kapaga – märgati hinnata Mats Traadi gigantset erakutööd. Aga see selleks. Eraldi teema, nagu ütlesin.

Loomulikult on nimekirjas nii Andrus Kivirähk („Mees, kes teadis ussisõnu”) kui Ene Mihkelson („Katkuhaud”). Need kaks nime igas tipus tunduvad endastmõistetavana – või möödapääsmatusena? Kuigi jumalast andekalt kirjanikult Kivirähalt ootan mina juba muudki peale järjekordse lobeda mammutföljetoni. Muidugi olen subjektiivne, aga seda ei saa mulle keelata: minu jaoks kulmineerus Ivan Orava sarjast alguse saanud sõnum „Rehepapis”, edasine on järg permanentsele ärapanemisele ükskõik kellele või millele. Umbes nagu Oja ja Juur Kanal 2-s, ainult kvaliteetsemalt. Aga kuna nn sotsiaalne tellimus ärapanemisele on jätkuvalt kõrge ja Kivirähk küllap loetavaim eesti prosaist, siis miks ka mitte. Ene Mihkelsoni puhul tunnistan, et tema aina raskepärasemad, ent väga täpselt suunatud unenäotekstid pole minu veregrupp. Minu favoriit on sel aastal päris kindlasti Toomas Vindi romaan „Mäluauguga naine”. Tõeliselt elegantne meistriteos!

Esseistikas pean vaieldamatuks liidriks Vaapo Vaheri kirjutatud Ardi Liivese monograafiat, „Imelaps, kellest ei saanud geeniust”. Minu mullune suurim lugemiselamus.

Muudes žanrites ei hakka kaasa rääkima, pole lihtsalt tervikpilti ees. Jah, isegi mitte lastekirjandusest, mille kohta olen omal ajal isegi aastaülevaate kirjutanud.

Ja lõpuks veel üks tähelepanek, ja seda enam kui ühe kirjandusaasta lõikes. Mõnikord viirastub, et kui Tallinnas elav eesti kirjanik (literaat, tõlkija) tahab pretendeerida mõnele korralikule kirjanduspreemiale (või eakam looja elutööpreemiale), siis oleks tal päris kasulik Tartusse kolida. Hädaga kõlbavad ka Haapsalu, Rapla ja Hiiumaa. Kui öeldakse, et liialdan, siis ei vaidle vastu. Küsimus on vaid selles, kui suurelt.

 

 

BERK VAHER:

Tänavune nominentide nimekiri on valdavalt üllatustevaba, aga seda heas mõttes – vähemasti luules ja proosas (mis ikka enim vaidlusi tekitanud) tunduvad aasta tipud olevat kirja saanud. Luules on vahva ja vististi pretsedenti loov Chalice’i laulutekstide nomineerimine; isiklikuks lemmikuks on Aare Pilve „Näoline”, mille puhul võiks ju muidugi ka arutleda, kuivõrd see on nüüd luule, kuivõrd proosa ja kuivõrd esseistika. „Näolisele” lähedane on Martin Oja „Pärastlõuna platoo”, aga see ilmus ka vist täpselt aastavahetusel ja kuulubki ehk pigem juba tänavusse. Kivisildniku – või (:)kivisildniku – luuletalendis kahtlemata tunnen nominentide hulgas tema nime nähes ikkagi tekkimas kiuslikku küsimust, mil määral on see koht nüüd luulekogu saavutatud ja mil määral autori valju hääle välja võideldud. Igatahes on arvata, et preemiast ilmajäämise korral annab (:)kivisildnik endast halvima teiste solvamiseks ja mõnitamiseks, preemia võitmise puhul kurdab, kui vähe raha ta sai. Ära on tüüdanud.

Proosas üllatab Valentine Nõlvaku „Ellujääja”. Mil määral on see rohkem „proosa” kui Tõnu Õnnepalu „Flandria päevik”? Aga ju siis on. Näinuksin nominentide hulgas ka Piret Bristoli „Paralleelmerd”, minu meelest tulevad tema proosastiil ja elutunnetus sellises lühivormidest kompileeritud valimikus kuidagi puhtamalt ja eredamalt esile kui romaanides. Toomas Vint on pea igal aastal nominentide hulgas, minu maitse ta ei ole, aga usun neid, kellele ta kirjutatu rohkem korda läheb ja kes „Mäluauguga naist” üheks ta tippteoseks nimetavad. Ülejäänud on minu jaoks üsna võrdsed favoriidid. Ehk Ene Mihkelson vajaks seda tunnustust ja lugejatepoolset (taas)avastamist kõige rohkem, ta kirjutab tavatus laadis asjadest, mis paljudele võiksid korda minna; Mehis Heinsaar läheb loodetavasti jälle üht Tuglast vastu võtma.

Draamas ja lastekirjanduses ei tihka kaasa rääkida. Vastse isana ma mullu eriti teatrisse ei jõudnud (kuigi see lavastamist ootava „draamakirjanduse” ja juba valmis draamalavastuse teksti piiri lootusetu hägusus selles kategoorias jääb silma aastast aastasse). Ja kõnealuste lasteraamatute jaoks pean end liiga vanaks, laps on aga veel liiga väike (ehkki oma beebiraamatukogu naudib aktiivselt). Tõlkeid peaks ka ideaalis kommenteerima keegi, kes neid kõiki lugenud.

Kõige rohkem küsimusi tekitab esseistika kategooria, aga eks see ole ikka olnud see laut, kuhu kõikvõimalikke hübriide ja amfiibe asustatakse. Hääd monograafiad-reisikirjad väärivad ju samuti esiletõstmist, aga esseežanri alaviljeldus paistab kohe silma. Mis on saanud Sirbi esseeraamatute sarjast?

Peaasi, et kõrgeauline komitee ei teeks seda ämbrit, mis mõned varasemad, et jätab mõne auhinna välja andmata ja annab teises kategoorias kah-preemia, ehkki tänavu võib mõnes kategoorias valiku tegemine vaevaliseks kujuneda. Kus iganes on see vaev põhjustatud väärt teoste üleküllusest, tuntagu sest vaevast ainult rõõmu.

 

 

AINO PERVIK:

Ei ole kerge žüriidel, kes peavad otsustama asjade üle, kus sooritust pole võimalik fotofinišiga kindlaks määrata. Tõeliselt raske on määrata tänavust proosapreemiat, kus seekord nominentideks silmapaistvad teosed, nagu Jaan Kaplinski „Seesama jõgi”, Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu”. Neid nimetades olen ülekohtune Valentine Nõlvaku ja Toomas Vindi suhtes: nende raamatuid ei ole ma lihtsalt lugenud. Kirjanduses ei ole selline ülekohus paraku üldse nii harv nähtus.

Kuid nimetatud kolm on kõik väga head raamatud ja ma ei tahaks olla nende üle otsust langetamas. Lihtsalt lugejana on kergem neist oma maitse järgi arvata.

„Seesama jõgi” kõneleb ehk kõige enam meeslugejale, kes neil samadel aegadel Tartus õppinud ja Õpetajat tundnud, samadel aegadel ka koolipoisist meheks saanud. Minu jaoks sisaldab see raamat väga palju tunnetuslikku looduse, Eestimaa ja ta omaaegsete olude kohta.

„Katkuhauas” pakub pinget mingi suletud lähenemisviis. Selline tunne, et oled kuskil umbvõõrana kuulamas pealt omavahel tuttavate inimeste raskelt sõnadeks saavat ühist meenutust. Külakohas nad ongi harjunud rääkima nõnda, et kaasvestleja teab, kes oli kelle vanaisa või kellega mõni täditütar mingites salasuhetes oli või muud taolist. Väikeses suletud ühiskonnas ei ole vaja tausta selgitada. Ja nii on ka Ene Mihkelsoni raamatusse raske sisse pääseda. Kuid tähelepanelik lugeja sõlmib otsad kokku, ja see on omamoodi huvitav. Aitab muidugi teadmine Mihkelsoni loomingu põhiteemast, Eesti küla raskest varjamiste, reetmiste ja ellujäämiste loost. See raamat on oluline ja arusaadav eestlastele, eriti vanemale põlvkonnale.

Ka Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu” räägib Eesti lugu, ja siin võib ära tunda tohutult mõnusas groteskivormis kujutatud igasuguste hoiakutega ja ideevälgatustega kaaslaskondi. Ent see raamat ei kõnele ainult eestlastele. Usun, et see võiks olla arusaadav ja huviga loetav Jaapanist Ameerikani, kus praegu ajaloo uusimal ajal on kõikjal probleeme identiteediga. Kõikjal kogunevad kokku üha imelikumad mõttekooslusrühmad, kes seavad oma olemist kõige üllatavamate elu- või hoopiski surmaprintsiipide järgi. Selles segadikus pakub Kivirähk oma võrratu musta huumoriga painetele leevendust. Lisaks on eesti rahvas selle raamatu laialt osta ja lugeda võtnud ning sellega ilmselt ka omaks tunnistanud viisil, mida kaugeltki iga autor oma eluajal kogeda ei saa.

Kui reegel on selline, et olema peab üks, siis võiks see olla ussisõnul kõnelev mees. Kuid üldse pole tähtsusetu, et igas valdkonnas on viis või kuus nominatsiooni.

Olen minagi üks nominent: lastekirjanduses.

Mul on kahju, et lastekirjanikest kaas­nomi­nentide seas ei ole Tiia Toometit „Supersünnipäevaga”. Kuid seal on Ilmar Trull, kelle luuleraamat „Musta kassi mumba” jäi eelmisel aastal mu meelest täiesti ebaõiglaselt nominatsioonita. Tänavu siis „Järvevaht ja joogivesi”, kus luuletaja mõtiskleb joogivee üle Ülemiste järve kaldal pingil istudes: Olime seal kahekesi / mina ja mu joogivesi, / mille mulle nuttis Linda. / Tänutunne täitis rinda. Raamat täis vaimukaid hästi kõlava rütmi ja riimiga lühikesi luuletusi, mis meeldivad ja jäävad pähe lastele ning panevad muigama täiskasvanu.

Ma ei arva sugugi, et ainult preemiaga lõppev nominatsioon oleks kõneväärne. Meenutagem siinkohal Finlandia kirjanduspreemiat, kus viimase otsuse žürii poolt asjatundlikult valitud teoste hulgas teeb üksainus haritud lugeja, tihti üldse mitte kirjandusinimene. Kes ilmselt saabki lähtuda vaid oma maitsest.

Maitseotsustest pole priid ka žüriid, ja see on täiesti loomulik.

Kui minna taas tuntud võrdluse juurde spordiga, siis tähelepanelik vaatleja on ju märganud, et sportlane seabki endale tihti eesmärgiks jõuda näiteks kuuekümne kolme võistleja hulgas kümne esimese hulka ja et esimesed kuus kohta on igati ihaldusväärsed. Lai publik sellest üldjuhul aru ei saa, kuid professionaalid küll. Ja kuivõrd kirjandus ja kaunid kunstid ei ole spordi kombel mõõdetavad, siis on nominatsioon siin ehk olulisemgi. Mingis mõttes seisavad nominendid ühe joone peal ka pärast preemiate jagamist. Lõplik valik nende hulgas on paratamatult meelevaldne. Kuhu aga sekkub meelevaldsus, seal pole vist tegelikult võitjaid ja kaotajaid?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming