Paneme porno paika?

 

Jürgen Rooste ja Veronika Kivisilla tahaksid pornoraamatu asemel pornosaiti. Tartu NAK, Väike pornoraamat. Mängud keelega 1999–2007.Toimetanud Jaak Urmet, kujundanud-illustreerinud Aapo Ilves. Tänapäev, 2007. 88 lk.

Jürgen Rooste: Tartu NAKi tuumik, raskekahurvägi, on mu jaoks ikka otseselt seotud olnud uuema, saksapärase rahva-/kõrtsi-/lorilaulu taaselustamisega poeetilises ruumis – eks erinevad loojad 1990ndate kirjanduses pöördusid eri lätete juurde ning NAKi tuumiku osaks jäi too veidi tänamatu uuema rahvalaulu kohendamine moodsaks luuleks. See muidugi ei toonud neile kriitikute armastust ega ka laiemat tunnustust tänase Euroopa pisut etableerunud kirjandusinstitutsioonidelt (festivalid jms), mis on säärase luulelaadi lihtsalt harrastajate pärisosaks jätnud. Eks seetõttu ole neile jäänud veidi ebalev roll, nad justkui isegi pole päris kindlad, kas oma pea rahvalauluks muutunud värsside kordamine aastate pikku ennast ikka õigustab.

Praeguse raamatuturu menuk “Pornoraamat” astub igatahes selgelt välja tollest meile tuttavast lori-, pila-, rämelaulu laadist ning sobib samma rivvi pigem moodsa folkloori seeriatehnikas loodud lühivormidega (netinaljad jne). Seega: ikka folkloor (või rahvaluule matke), aga tänapäevases ruumis?

 

Veronika Kivisilla: Folkloor igatahes. Tänapäeval on lihtsalt igasuguseid sõnamängulisi rahvaluule lühivorme tunduvalt rohkem kui vanasti, aga muu – levik ja kasutamine on põhimõtteliselt sama, lihtsalt igapäevasuhtlus on tihtipeale Internetti üle kolinud. NAKi “Pornoraamat” on ka tegelikult oma olemuselt seltskonnanali ja -sõnamäng ja seepärast on veider seda lugeda punaste kõvade kaante vahelt. Raamat võib ju olemas olla, aga edasi levivad need pisikesed pornod kindlasti suusõnaliselt, pealegi on paljud neist naljadest (küll ilma kommentaarideta) varem kusagilt kuuldud, kusagilt läbi lipsanud, nii et naklasi ainuautoriteks pidada ei saagi (nt Eesti maavillane pedeporno: Keila. Vrd homopealinn Keila). Pornode tase on suhteliselt ebaühtlane: on selliseid, mida iga nutikam koolipoiss võiks kümnete kaupa valmis viksida (eelkõige “panema”-pornod) ja sekka päris andekaid leide. Püsima, suust suhu ringlema jäävad muidugi paremad.  

 

J. R.: Üks mu hää sõber kirjeldas seda umbes säärase võrdluse abil: folkloor on siin nagu mingi elukas, kellele NAK tahab nuiaga pähe anda, oma koopasse visata ja öelda – minu oma! Mul on sageli natuke kõhe olnud sääraste “anekdoodikogumikega” – ka “Pornoraamatust” on ligi kaks kolmandikku pigem nõutust või piinlikkust tekitavad leiud, raamatu ilmumise järel on usinad lugejad ja fännid leiutanud juba kümneid pornosid, mis kindlasti peagi teise köite külgedel koha pälvivad ning mõneski mõttes esimese raamatu omadele silmad ette annavad.

Ma mõtlen sellele, kuidas lapsepõlves lugesin eesti rahvanaljandite kogumikke, mis ka raamatuna olid ilmunud – ja kirusin neid taadi ja hobuse lugusid, sada tükki järjest, ühesugused: no ei aja naerma! Tollal ma ei tajunud seda ajalist distantsi: tegemist oli surnud naljade pea teadusliku talletusega, see pidigi tabama eri motiive ja tüüpe. Pornoga on distants lihtsalt liiga väike, see on veel produktiivne, eluvõimeline valem, mille rakendamisel keelele suudame me viia eestlased täiesti kahemõttelise ilmapildiga rahvaks, kes pidevalt perversses naudingus iseenese üle irvitab (jättes murelikult kõrvalt vahtima soomlased, kel iroonia omaksvõtugagi on aastakümneid kulunud ning kes maakeele in corpore kaasamise tõttu kirjakeelde ei taju üldse eriti “roppusi” kui selliseid). Ei-ei, see oli nüüd nali, sest tegelikult on keelel teatav neutraliseerimisvõime, ta laseb pealtnäha ammendamatul valemil/kaevul lihtsalt korduse monotoonsusse hajuda/kuivada. Eks see kummita juba siinsetki valimikku.

Ometi ei tahaks ma teatava keelelise pornokogumi tekkimisele kuidagi kätt ette panna. Tavakeele kahemõttelisuse paljastamine aitab ehk neutraliseerida me “ropu” sõnavara, s.t toob nihke maailmatajusse, et keel ise kui selline, ükski ta sõna ei ole otseselt ropp, vaid ikka me taju ja tõlgendus. See selleks, ent raamat, kuigi kaunis, lausa liigkaunis, üle kujundet (detailid hakkava üksteist tapma), ei ole mu jaoks tõesti paslik vorm tänase hetke folkloori talletamiseks. Või on? Äkki pole sel vahet?

 

V. K.: Paslikum oleks ehk tõesti netilehekülg, mis sarnaselt elus suhtlusele pidevalt muutuks, areneks, täieneks; kuhu iga inspireeritud hing võiks oma “surematu” mõtte panna, ja see võiks omakorda teisi innustada. Raamatukaante vahele talletatud folkloor toob paratamatult ohvriks elususe, teisalt võib muidugi vähe teaduslikum väljaanne koos asjatundliku analüüsiga nii mõnegi folkloori hetkenähtuse “päästa” ja tulevastele alles hoida.

“Pornoraamatu” õnnetuseks on näha ilmavalgust ajal, mil porno punnitab igast august, meie igapäevaelu kubiseb “panemisest” – ka kingade jalga panemine on pornograafiline toiming. Olen näinud palju vaeva, et lapsele seletada pornograafiliste tänavareklaamide mõtet ja sisu. Olen imestanud, miks algklassilapsed lähevad hulluks, kui tunnis kõlavad laused “Lillel on tupp” ja “Mees läks metsa, kepp käes”…

 

J. R.: …ja miks joodikud naeravad, kui üks hõikab “Läki!” ja teine ruigab vastu “Endal on sul läki-läki!”

Mind huvitaks tegelikult, millised on need teised tänapäeval levivad produktiivsed lühifolklorismide valemid. Kontorihuumor on muidugi lähim ja kergeim vaste – seeriatehnikas vastused mingile ühele küsimusele, lahendused mingile probleemile. Ja eks ole neidki püütud anekdoodiraamatu valimeisse pressida, aga enamasti ei tööta: töötab ainult ses hetkes, tos aegruumis, mil see laekub su postkasti, kesk kibedat või siis uniselt loivavat tööpäeva. See selleks.

Milline hinnang ent langetada “Pornoraamatule” nakliku ilmapildi seisukohast? Esiteks: kommertsedu missugune! Pornoseeria tabas eesti tarbija miskit allasurutud, rahuldamata närvi; tõtt-öelda on huumor lihtsalt ühe jalaga hauas, Kivirähk, Oja, Juur, Kall, Volkonski veerg, üht-teist ootamatut veel, aga ülejäänu on enamasti piinlikult üheülbaline. Mõneti aitab pornokogum eestlastel ehk parandada oma enesekuvandit, et oleme tegelikult ikka tumedama ja perverssema huumoriga rahvas kui ämma- ja juku- ja kapis istuva armukese lood uskuda lubaksid.

Teiseks: sammuke kodanikuühiskonna teel! Igasugune loov ja klubiline ühistegevus, olgu see siis milline porno tahes, annab lootust inimkesksema tegevusmalli kujunemiseks. Tartu NAK näitab eeskuju, kutsub teisigi kaasa.

Kolmandaks: kirjanduslikult ei köida see neid ennastki aastate pärast suures osas (osa situatsioonihuumorist jääbki muidugi vaid NAKi siseringile mõistetavaks), pigem ilus mälestus koos oldud ajast, koos peetud peost; kohati meenutavad need pornod natuke liialt ornitoloogi märkmeid, kes kirjutab üles: tuvi 1, tuvi 2, tuvi 3…

 

V. K.: Naerma ajavad pigem, jah, need pornod, mis pilavad asju ja nähtusi, mis iseenesest on juba “porno” –  hullud päevad ja nõukaaegne folkballetlik rahvatants. Näiteks rahvatantsuporno: tõmba, Jüri! ja hullude päevade porno: topid naistele kaubamajas.

Raamatuna paigutub “Väike pornoraamat” peaaegu samasse kategooriasse igasuguste kinkeraamatutega sõprusest ja armastusest ja muust. Sellised üllitised annavad enamasti ühekordse elamuse ja emotsiooni. Heal juhul võib ju kunagi seltskonnas mõne tsitaadi või vaimukusega hiilata.  

Elava folkloori üheks tunnuseks on see, et tal pole õiget kuju, ta on kõigi oma ja kõigi kasutada, teda võib täiendada ja tahtmise korral ka muuta. Raamatukaante vahel on folkloor aga saanud liiga konkreetseks. Ebakonkreetse ja muutuvana on ta hoopis nauditavam ja produktiivsem.

 

J. R.: Mul on natuke hirm, et paberkuju menukus võib suretada mõnede paremate pornode lavaefekti: NAKi rändtsirkus ei saa neid enam nii laialt pruukida. Ent see on vast hoopis hää – mobiliseerib neid uusi mõtteid genereerima. Ja veel: too pidev kahemõttelisus, porno-, täpsemini seksi- või suguaktiotsing keeles kui mõistatuses võib mingil hetke välistada sellised leiud ja suunavõtud, mis kontseptsiooni pea peale pööravad, näiteks “harilik sõbraporno: laenas viieka”.

 

V. K.: Pidev pornoteema “panemine” muutub lõpuks kurnavaks ja mõjub haiglaselt. Mis on siis naklaste jaoks porno? Või üleüldse? Kas eesmärk on mitte ühtegi võimalikku genereeritavat keelendit säästa? Teha igasugusest andmisest, panemisest ja imemisest porno? Samas ei saa salata, et keelehuvilisel inimesel pannakse selle raamatuga sära silma, meetod on äärmiselt nakkav ja külgehakkav.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming