Pärast meid tulgu või teine maailm

Andrej Tomažin: „On võimatu näha ja kogeda tehnoloogilise arengu tähtsust ja ikka kirjutada romaane XIX sajandi vaimus.“

KAISA MARIA LING

Üks algatusi, mis kaasneb Tartu UNESCO kirjanduslinna tiitliga, on kirjanikele ning eesti kirjanduse teistesse keeltesse tõlkijatele mõeldud residentuuriprogramm. Esimese residendina on Tartus kaks kuud Andrej Tomažin (1988) Sloveeniast.

Tartu on värske UNESCO kirjanduslinn, oleme selles rattas olnud vaid kaks aastat (nagu ka Ljubljana). Sina oled meie kõige esimene resident ja see on ka sinu esimene residentuur. Oleme mõlemad selles asjas algajad. Mis sa arvad, millest peaksime peale hakkama?

Kui aus olla, siis ei ole mul õrna aimugi. (Kirjandusliku) residentuuri kontseptsioonis on kaks vastandlikku joont – esmalt sisemine vajadus saada osa selle maa kultuurist, kus viibitakse, tutvuda kirjanike ja kunstnikega jne, ning teisalt võimalus üksilduses kirjutada, oma tavalise keskkonna mürast eemal olla. Kuigi need kaks varianti teineteist ei välista, arvan siiski, et nad eriti ka ei toeta. Parim on leida nende vahel kesktee, samal ajal võttes mõlemast viimast. Mulle tundub Tartu residentuur pakkuvat mõlemat – kujutletud pikkade talveõhtute üksildust ja värvikat kultuuriskeenet.

Kas pead ennast linnakirjanikuks (urban writer), kas sinu mõtteis või loomingus on vastasseis maa ja linna vahel? Mida linn sulle tähendab?

Ei, ma ei tahaks end linnakirjanikuks nimetada. See tundub mulle veidi anakronistlik. Mingil hetkel inimkonna ajaloos oli tõesti vastasseis linna ja maa vahel, kuid XXI sajand ei ole enam kindlasti see aeg. Viimased sada aastat on toonud kiire tehnoloogilise arengu, hariduse üleüldise leviku jne, et see vastaseis tundub tänapäeval olevat mingi ideoloogilise eesmärgi teenistuses. Praegu on hoopis vastasseis tohutu suurte megalopolis’te ja lõputu hulga palanka’de vahel – need on väikesed linnad, millel pole tõsiseltvõetavat poliitilist ega ka majanduslikku võimu.

Mina sündisin külas, kasvasin väikelinnas ja nüüd elan ma Sloveenia suurimas väikelinnas Ljubljanas. Oma esimeses raamatus „Stramorjevi koraki“ („Stramori jalajäljed“, 2014) käsitlesin veel linna ja küla vastasseisu iganenud teemat, aga romaan „Črvi“ („Vaglad“, 2017) näib ses mõttes esindavat hüpet edasi. Vabam seosevõrgustik narratiivi osade vahel ei ole enam nii väga inimeste solipsistliku maailma lõksus, vaid üritab avaneda hoopis väljapoole, hoomata meile mõistetamatuid jõude. Pean silmas midagi, mis on alati olemas olnud, kuid mitte alati inimese pilgu all, näiteks kliimakatastroofid.

Kirjanduslinna resident Andrej Tomažin esineb 9. ja 10. novembril toimuval festivalil „Hullunud Tartu“.

Matej Pušnik

Kas meile mõistetamatute jõudude seas on ka tehnoloogia, tehisintellekt? Kas praegune tehnoloogiline areng viib ühiskonda, sh kunsti tulevikku, mida on juba ette kujutatud või on kõik täiesti ennustamatu?

Need jõud on muidugi ka tehnoloogia ja tehisintellekt, kuid mitte ainult. Quentin Meillassoux kirjutab oma raamatus „Après la finitude“ („Pärast lõplikkust“) arhefossiilist – see on miski, mis oli olemas enne inimkonda, see on tõeline ning ka teaduslikult tõestatud, kuid siiski täiesti hoomamatu. Kui püüame fossiilis näha võimalikku maailma, mis oli olemas enne inimmõtet, peame arvestama ka tulevikuga, mille puhul inimkond on vaid iseenese lõpu eeltingimus ning mille üle meil ei ole mitte mingit võimu. Lühidalt – kirjanikud, teadlased, arhitektid kujutlevad lakkamatult tulevikku, kuid samal ajal on nii tehnoloogia kui ka tulevik kummastavad, ennustamatud ja pelgalt võimalikud, neile ei loe meie plaanid, hirmud või ihad.

Täna (15. oktoobril – toim) toimuvad Eestis kohalikud valimised. Samal ajal käib debatt elektroonilise hääletamise legitiimsuse üle. Kas sina e-valiksid?

Toetan kindlasti igasugust tehnoloogilist arengut, kuid tehnoloogia eksisteerib alati pharmakon’ina, samal ajal nii mürgi kui ka vastumürgina, mille suhtes on keeruline seisukohta võtta. Tulevik on seotud uute suundumustega, kuid ma ei usu nende olemuslikku vabastavasse võimesse, nagu näiteks tehti seda üheksakümnendatel, mil internetti suhtuti kui demokraatia kandjasse.

Kuidas suhestub digitaalse inimese kontseptsioon sinu loominguga?

Digitaalne inimene pole siiani mu töödes kuigivõrd figureerinud, kuid see on üks peateemasid mu lühiproosakogumikus, mis ilmub järgmisel aastal. Romaan „Črvi“ võtab tänapäeva digitaalset (ja diskretiseerivat) maailma arvesse vormitasandil: selle narratiiv tõukub digitaalsest arhiivist. On võimatu näha ja kogeda tehnoloogilise arengu tähtsust ja ikka kirjutada romaane XIX sajandi vaimus, nagu teeb seda Jonathan Franzen, kes eemaldab arvutist wifi kaardi ja blokeerib Etherneti pordi katkise kaabliga, et saaks kirjutamisele keskenduda. Tehnoloogia mõju meile ei lõpe, kui sulgeme internetiühenduse, kuna see on juba mõjutanud meie aju ja selle toimimist, meie afekte. Kirjanik peaks ühtlasi olema võimeline näitama, kuidas subjekti ja tehnoloogia side muudab traditsioonilisi – katarsise, narratiivi, romaani kui sellise – mõisteid tema enese loomingus.

Kirjutasid oma residentuuriavalduses, et sooviksid teada saada, kuidas tulevad noored eesti autorid toime oma ajas ja kohas. Kas Eesti ja Sloveenia noored kunstnikud on silmitsi sarnaste raskustega?

Arvan, et me elame huvitaval ajal, mis ei ole ju iseenesest halb asi. Ega ka hea. Oleme silmitsi parempoolsuse tõusuga Euroopas ja mujal maailmas, hübriidsõjaga, rahvusriikide kapseldumisega, kasvava lõhega vaeste ja rikaste vahel. Need märgid peaksid meid kindlasti muretsema panema. Kuid kui rääkisin sarnastest raskustest, millega puutuvad kokku eesti ja sloveeni autorid, pöörasin pilgu mõlema riigi mineviku ja nende autorite postsotsialistliku tausta poole. Mind köidab Eesti ja Sloveenia sarnane situatsioon – väike rahvus, mis on ajalooliselt seotud suurema rahvusega või selle mõju all.

Mulle tundub, et meie rahvusriikides toimib vanamoodne infrastruktuur ja igivana mentaliteet, et keel on tingimata seotud rahva heaoluga. Selle mentaliteediga kaasneb kirjanduse piiramine mitmesuguste majanduslike sõltuvussuhete loomise abil – stipendiumid, auhinnad ja võistlused on kõik kindlale osale kirjandusest. Seejuures on need riigid nii väikesed, et skeenel kõik tunnevad üksteist. Olete ehk kuulnud prantsuse kirjanikust Joseph Andras’st, „võõrast“, kes keeldus Goncourt’i preemiast? Midagi sellist ei juhtuks Sloveenia kirjanduses iial, sest võõraid ei ole. Minu meelest ei ole see hea. Ja ma olen veendunud, et sama saab öelda ka Eesti kohta.

Kuidas siis on olla noor kirjanik Ida-Euroopas?

Ida-, Kesk- ja Kagu-Euroopa riike iseloomustab killustumine ja meeletu spetsialiseerumine kõikidel elualadel. Süsteemiga, kus killustatus ei luba saada heaks või suisa suurepäraseks kõikidel aladel, vaid ainult ühel, on raske leppida. Võiksime seda võrrelda põllumajanduse mõistega „monokultuur“: vaid ühe taime või kultuuri kasvatamine maalapil viib tema suurema haavatavuseni kahjurite suhtes. Teisalt üritavad neoliberaalsed juhised meid õpetada olema võimalikult paindlikud: inimesi õhutatakse eriala vahetama, õppima terve elu, et olla süsteemile võimalikult kasulik. See on paradoks, mille eesmärk on jätta inimese edu või läbikukkumise kogu raskus tema enese õlule.

Üritan jälgida uusi trende teistes kultuurivaldkondades (kunst, muusika), samuti tehnoloogias, filosoofias, majanduses, aga mitte selleks, et saavutada majanduslikku edu, vaid lihtsalt vajadusest teada võimalikult palju oma kaasaegse situatsiooni kohta ja seda siis oma kirjanduslikus loomingus kasutada ja modifitseerida. See ei ole kuidagi seotud ihaga olla edukas kitsal kultuurimaastikul, milles olen tõtt-öelda päris pettunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming