Pariisi poeet, eestlane

Tiit Kuuskmäe

Igas Pariisis on luuletaja. Juhtub sedagi, et mõni neist on eestlane. Olgu selle tõestuseks kas või fotograaf Montbélialtz või kirjanik Xaintorxare. Lähemal vaatlemisel ilmneb nende sarnasus. Justkui oleks Karl Ristikivi ?Inimese teekonna? tõlkijal midagi ühist debüütkogu ?Oeuvre Inamissible? autoriga. Ja näib, et ongi. Üks ja seesama keha. Nimega Tarah Montbélialtz Xaintorxare. Kui Tarah Xaintorxare 1981. aastal vanemate käekõrval Pariisi saabus, olid Moskva olümpiamängud juba lõppenud. Samuti oli pöördeliselt seljataga kodumaa, mille vabadusest julgesid tollal unistada üksnes poliitvangid, kanalavalvurid ning suurem osa katlakütjaist. Pariisis seevastu lihasabas ei seistud, vaid lasti mõttel lennata. Olgugi et pagulasepõli ei pruukinud tähendada rohkemat kapitalistlikust olelusvõitlusest, oli sel siiski vabaduse maik man.

Lähenedes noorpoeet Xaintorxare luulekogule säärasest (kontekstuaalsest) vaatepunktist, peame paraku pettuma. Kuigi kohati on tema tekstides põhjamaist minimalismi, puudub siin igasugunegi sotsiaalajalooline dimensioon. Rääkimata poliitilisest. Leidub aga ambitsiooni olla kunst. Esteetiline luulekunst.

Luulekogu lapates võib jääda mulje, et tegemist on millegi eksistentsialistlikuga. Lähemal tutvumisel selgub aga, et olukord on märksa keerulisem: kõnepunktide paljususel ning dominandiotsingutel rütmilise ja semantilise vahel on märgatav mõju ka tekstide üldilmele. Kui jätta meelega kõrvale postmodernism, tekib küsimus võimalikust posteksistentsialismist, mille konkreetseks väljenduseks olekski kogumik ?Oeuvre Inamissible?.

Olgu, kuidas on, kuid autor mängib korraga vähemalt kahes registris. Üks on eneseirooniline, teine melanhoolne. Ühes otsas huumor, teises tõsidus. Sealjuures ei saa rääkida veendumustest: on vaid lõhkikistud maailm, mille veerel ei tea, kas naerda või nutta. Tsiteerides autorit: ?le clown est triste ce soir.?

Tarah Montbélialtz kirjutab 2002. aastal ilmunud Ristikivi ?Inimese teekonna? prantsuskeelse tõlke järelsõnas, et kuigi kohati on Ristikivi looming sedavõrd lihtne ja arusaadav nagu kaljuallika vesi, koosneb kalju mõnikord tundmatutest mineraalidest. Sedasama peab tõdema ka noore poeedi enese kohta.

Tiit Kuuskmäe: Kuidas võiks tõlkida pealkirja ?Oeuvre Inamissible?, kui seda üldse on võimalik tõlkida?

Tarah Montbélialtz Xaintorxare: Selle üle tundku muret teose tõlkija. Aga ega ühe sõnaga vist tõlkida ei saa. See on eksam tõlkijale.

Kui palju on selles luulekogus Eestit ja millist rolli omab Ristikivi?

Kes teab, mis alateadvuses kõike on, aga  o t-

 s e s e l t  Eestit selles luulekogumikus küll ei ole. Ristikiviga võrreldes on meil erinev stiil. Võib-olla on meil midagi sarnast maailmatunnetuses või midagi. Pealegi töötab omaloomingus üks persoon, tõlkes hoopis teine. Ei karda võrrelda protsessi mingil moel ?amanismiga.

Eestis pole Xaintorxare?t tõlgitud, kuid Pariisis on Xaintorxare tõlkinud nii Trubetskyt kui Isotamme. Lisaks veel Tormise laulusõnu ja terve Ristikivi ?Inimese teekonna?. Kauaks selline disbalanss säilib ja millal saab Xaintorxare?t meilgi lugeda?

Siin on kõlanud minu tõlkes nii Runnel (30. IV 2004 Sorbonne?i kabelis Eesti astumise puhul Euroopa Liitu) kui Trubetsky (Pariisi luulelaadal 2004). Väga erinevad loojakujud! Aga mida raskem on nende nahka pugeda, seda huvitavam.

Raamatute väljaandmine sõltub peamiselt kirjastajatest. Kõige raskem asi on muidugi õige tõlkija leida.  Iseennast  aga küll tõlkima ei hakka. Olla iseenda meedium? See on ju absurd. Prantsusmaa on praegu üleküllastatud luulest. Eriti halvast luulest… Tundub, et Eestis on asjad teistmoodi.

Millist vastuvõttu on luulekogu pälvinud Prantsusmaal?

Kutsutakse enda loomingut ette kandma ja ka teiste teoseid retsenseerima. Aga luule pole Prantsusmaal praegu au sees. KAALUB ainult ROMAAN. Mind tembeldati siiski ? vähemalt suusõnaliselt ? XXI sajandi luuletajaks.

Kes te õigupoolest olete, kas Eesti luuletaja Prantsusmaal või Pariisi poeet, eestlane?

Formule, mis prantslased mulle leidsid, on ?eesti päritoluga prantsuse luuletaja? (prantsuse keeles vastupidises järjekorras: ?poète français d?origine estonienne?). Ise tunnetan ennast lihtsalt luuletajana, kellel on mõnus luua nii eesti kui prantsuse keeles. Ja kes tahaks veel, et prantslasedki saaksid MÕNU eesti luulest. See on ka põhjus, miks ma pole rahul ?Chalvini koolkonna? tõlgetega. Sest üks asi on teada, millistest sõnadest eestlane oma teksti kokku pani, hoopis teine on aga selle Eesti luulemeistri tekstist oma keeleski mõnu tunda. See on lahinguväli, kuhu kutsun ?Chalvini koolkonna?.

On teada, et käesoleva aasta 18. mai õhtul kell kuus ootate oma lugejaid Sorbonne?i taga asuvasse L?Escholieri kohvikusse, et säälsamas lõpetada Urmas J. Orgusaare alustatud luuletuste illustreerimine. Millega kostitate?

Kes tuleb lõpuni illustreeritud kogumikuga, teenib kindlasti ühe musta kohvi.

Kas olete kunagi proovinud luuletada ka eesti keeles? Mil moel need keeled poeesiale alluvad?

Asi ongi selles, et mu esi(ema-)keel on ju eesti keel. Siin, Pariisis, veel lütseumiõpilasena, armunud oma prantslannadest klassiõdedesse, kirjutasin neile eestikeelseid luuletusi… Omamoodi Don Quijote…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming