Parteilane vaeb kommunisti

Olev Remsu

Enn Vetemaa, Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Toimetanud Krista Mõisnik. Kujundanud Angelika Schneider. Tänapäev, 2011. 504 lk.  Alustan sellest, et mina eristan parteilasi ja  kommuniste. Soovitan seda teha kõigil teistelgi, kes ENSV perioodist juttu teevad. Kommunist on siis teatud võrdsuse ja vennalikkuse ideloogia pooldaja, mis sest, et utopist, kuid ikkagi maailmavaate pooldaja. Parteilasel pole mingist ideoloogiast ei sooja ega külma, parteilane on hüvede ja/või võimu püüdmise peal. Kommunist võib olla mõne kommunistliku partei liige, võib olla parteitugi, parteilane pole aga kunagi parteitu. Aus kommunist tahtis partei kaudu anda, parteilane parteilt ja ühiskonnalt ainult võtta – nii eile, täna kui homme. Nagu iga reegel, on ka see eranditega. NLKP ustavas võitlussalgas EKPs kommuniste peaaegu polnudki, eriti eestlaste hulgas. Gustav Naan oli seal suur üksiklane, Vetemaa iseloomustab teda kui inimest/tegelast, kellel polnud küüned eales enda poole pööratud. Tõeline kommunist! EK Pd valitsesid aga ahned parteilased, kes rohkem või vähem avalikult  tõrjusid ja pilkasid kommuniste. Siit ka Eesti sujuv üleminek paarkümmend aastat tagasi kapitalismile, mis on teatavasti üles ehitatud kasuhimu peale. Nüüd võisid parteilased avalikult teha seda, mida nad niikuinii olid salaja või poolsalaja teinud. Tänaseks päevaks on meie ühiskond muutunud sellevõrra, et vastavalt demokraatia ja pluralismi printsiipidele on saamakontoreid veidi rohkem kui üks, ja see on kahtlemata oluline asi.   

    

Ilmselt pole inimloomusele soov olla teistega võrdne kuigi omane, vendlus tundub hoopis vastumeelne, ning kommunismi senistel  teostuskatsetel on valatud sadade miljonite süütute inimeste verd, tunduvalt rohkem kui kristluse, islami või mõne muu ideoloogia levitamisel. Parteilased on olnud õnneks rahumeelsemad, nemad huvitusid ja huvituvad üksnes isiklikust heaolust, kui võimalik, püüdsid ja püüavad nad oma asja ajada veretult, erinevalt kommunistidest, kes rajasid kõigepealt vangilaagrid ning kehtestasid raudse tsensuuri.     

Sihtgrupp olen mina     

Tunnistan, et ma polnud kaua Enn Vetemaad lugenud, ja kui mu silme ette sattus Eesti Päevaleht (18. VI) Vetemaa antud intervjuuga „Partorgi aeg oli minu tähetund” tema uue, Naaniromaani ilmumise puhul, oli mulle juba selle usutluse esimesi lõike lugedes selge – selle  teose sihtgrupp olen mina.     

Mis mind siis paelus? Loomulikult meie lähiajaloo, ENSV perioodi sõelumine, aga ennekõike intrigeeriv vorm. Ajalehes Naani-romaani valgustades annab Vetemaa teada, et tema tekstis esinevad tegelasedprototüübid nende õigete nimede all, tema pole hakanud kellelegi uut nime leiutama.  Kummati polevat tegu siiski dokumentalistikaga, vaid ikka vana hea ja armsa ilukirjandusega. Reklaam vastas tõele, selgus seda paksu-paksu telliskivi lugedes. Esmalt tekkis mul probleemike. Teatavasti on meil dokumentalistikas nagu eluski inimesed, ent mitmes fiktsiooniliigis (proosa, film, näidendid jne) tegutsevad tegelased. Kuhu selle rühmitamise järgi määratleda Gustav Naan ise, aga ka Vaino Väljas, Jaan Kaplinski,  Ivan Käbin, Arvo Valton, Teet Kallas, Artur Vader, Egon Rannet, Nikolai Karotamm, Max Laosson, Ants Saar, Olaf Utt, tšekistid L. Lehtmets, Kuuseoks, Karl Kortelainen, agendid Kalvino ja Elmar ning kümned ja kümned teised avalikkuses rohkem või vähem tuntud nimed, kas tegelaste või inimeste hulka?   

Ma oskan paralleelnäite tuua ainult filmikunstist. Sotsialistliku realismi ikoonrežissööri  Sergei Gerassimovi epopöas „Ajakirjanikud” (1967) mängib Svetlana Balašova osa Svetlana Balašova, Žanna Bolotava osa mängib Žanna Bolotava jne, kusjuures needki olevat elust võetud nimed, nende tegevus ja jutt vastavat sellele, mida nad elus tegid ja rääkisid. Filmis on osa isegi Sergei Gerassimovile, keda mängib Sergei Gerassimov.   

Vetemaa Naani-tekstis vilksab ainult paar korda ka Vetemaa nimi (huvitav, kas näpukas?), autori alter ego tundukse olevat Joel Siidirätsep.   

Kennedy ja Vetemaa   

Ka filmiavangardismi tipuks peetavas Andy Warholi „Sleep’is” (1963) esineb magaja, sürrealistlik poeet John Giorno oma õige nime all. Võib-olla jätavad seesugused nõksud kellegi ükskõikseks, võib-olla peab keegi seda isegi tühiseks vigurdamiseks, ma usun, et klassikalise vormi austajad peavad seda talumatuks jamaks, ent mulle on alati meeldinud mängud tinglikkusega. Kohe väga. Vetemaa, vana sotssürrealistlik hing, on neid varemgi pakkunud,  meenuvad „Eesti näkiliste välimääraja” ja „Pomm peaministrile”, kuid sedapuhku on Vetemaa gaasi täielikult põhja vajutanud. Ma kujutan ette, et konservatiivsem lugeja eelistab tingimata žanritinglikkusest kinnipidamist: dokumentalistika olgu dokumentalistika ja belletristika belletristika. Kardan, et minusuguseid erandeid jagub kaunis kasinalt. 

Valem on tegelikult väga lihtne: tõde pluss väljamõeldis võrdub väljamõeldis, ent erilise tõevürtsiga maitsestatud väljamõeldis, mis loob kahevaheloleku tunde. Mine tea, järsku autor paneb pada ja räägib sulatõtt. Algul tundub, et küsimus on ainult proportsioonides – kui palju fatkitõtt ja kui palju kujunditõtt? –, kuid tegelikult ei ole. Põhimõtteliselt võiks ju ka ajalehe Pravda juhtkirja esitada sürrealistliku novellina, ja kindlasti leidub neid, kes mänguga kaasa lähevad. Mina näiteks. Vetemaa – tundukse – ongi pravdatanud (pravda – vene keeli tõde), tema Naani-romaan lõhnab müstifikatsiooni järele, tõeliselt suure ja kõrge mängu järele.       

Vabandatagu, et toon jälle näite filmikunstist. Seda ma lihtsalt pisut tunnen. Kinematograafia teab omaette žanrit mockumentary, mis tõlgitakse harilikult libadokumentaalfilmiks, kuigi etem oleks vist blufomentaalfilm. Vetemaa Naani-lugu meenutabki mulle üht kõige kuulsamat mocumentary’t, Vince DiPersio ja Bill Guttentagi „Kennedy ja Kingi viimased päevad” (1998), kus dokumentaalvõtteid kasutades (ja verbaalset teksti muutes) lastakse Robert Kennedyl saada USA presidendiks ja Martin Luther Kingil asepresidendiks, pärast atentaati Robert Kennedyle tõuseb USA presidendiks aga esimene mustanahaline riigi  ajaloos. Tänaseks on see teatavasti juhtunud: müstifikatsioon on tõeks osutunud. Tõsi, tõde viivitas pool sajandit, enne kui end ilmutas. Peab tundma ülihästi USA möödunud sajandi 60ndate ajalugu, et eristada KennedyKingi filmis fakte ja kujundeid, reaalsust ja väljamõeldist. Täpselt nagu Vetemaagi teksti puhul. Ja loomulikult on mõlema teose autorite sihiks see, et vaataja-lugeja vahet ei teeks. Sellele ongi ehitatud kohati lustlik, kohati sarkastiline  mäng, mille taga on aga võimas poliit- ja ajaloosõnum: filmimehed võitlevad rassilise diskrimineerimise vastu, Vetemaa paljastab EK P ladviku eemalepeletavaid intriige ja riukaid. Kindlasti tunnevad vaid väga-väga vähesed nõnda hästi akadeemik Naani elulugu, EK P sisepoliitilisi intriige, EK (b)P VIII pleenumit, kirjanike liidu parteiorganisatsiooni protokolle ja palju-palju muud, et eristada tõde väljamõeldisest. Ma toon ühe, poliitikavälise näite, kuigi  Naani-romaan on läbi ja lõhki poliitiline.   

Debora ja Juhan vallatlevad   

Kirjanike-parteilaste järjekordsel koosolekul materdatakse Mart Rauda, Paul Viidingut, Nigol Andresenit jne, ent arutatakse moraaliküsimustki, kaasparteilaste Debora Vaarandi ja Juhan Smuuli intiimsuhteid ühes lakas ajal, mil teised, tublid kirjanikud kultuurimajas lugejatele esinesid. Pealegi on mõlemad abielus, kuid mitte veel omavahel. Paistab, et Vetemaa on pika tsitaadina oma romaani võtnud parteikoosoleku autentse protokolli, vähemalt  niimoodi serveeritakse seda lugejale. Kas me võime siin üldse küsida – on see tõde? Kas sellise uudishimu taga ei peitu väiklus? Piisaks ju vaid mõne sõna-nime vahetamisest, aga selle avastamiseks tuleks minna tekstist välja, uurida kõrval- ja algallikaid. Iga teos peab aga olema omatähenduslik, ei tohiks vajada selgitusi ja informatsiooni kõrvalt. Võime vaid aimata Vetemaa lustlik-sarkastilist müstifikatsioonimängu, oletada, et ehk on autor olnud täielik pravda-mees, esitanud meile parteikoosoleku protokolli sõna-sõnalt. Enda kohta ei julge ma öelda, et oleksin sedavõrd puhas poiss, et mind asja tõelevastavus sugugi ei huvitaks. Kuigi ma tajun, et selline uudishimu on nadi. Ma tunnen, et tegemist on kõrgelennulise esteetikaga, mille puhul põhune maalähedus ja lakapealsus ei mängi mingit rolli. Aga mis siis, kui lugupeetud kirjaneitsi ja austatud sulerüütel end hauas ringi  pööravad? Kas nemadki vaimustuvad siis lustlikust poeetikavabadusest? Võib-olla, võib-olla ei näe nad siin nurjatut lukuaugust piilumist, kuna olid ju ise head poeedid.       

  Me oleme harjunud vastandama tõde ja valet ning küllap on see väljaspool esteetikamaailma ka mõnevõrra vajalik. Ent loomes võivad need eksisteerida vabalt koos, nagu need on kõrvuti peamiselt mitteverbaalsetes kunstiliikides: arhitektuuris, muusikas, koreograafias ja mujalgi. Isegi luules! Ainult narr hakkab  uurima, kas luuletus vastab tõele või mitte? Ja miks mitte üritada seda teha proosagi puhul? Las olla faktitõde ja väljamõeldis noateral koos, ühed kujundid mõlemad!     

Kuidas Naanist Naani luua?       

Romaani teises osas jõuab Vetemaa oma sotssürrealismi tõeillusioonis (mis on seda illusoorsem, et võib olla tõde) Warholist ja Gerassimovist kaugemale. Ta paneb Joel Siidirätsepa  Gustav Naaniga arutama, milline peaks olema romaani-Naan. Vaat see on meistritükk! Tekivad inimtegelased Naan I ja Naan II , kusjuures esimene on rohkem inimene ja teine rohkem tegelane. Romaanist saab romaan romaani kirjutamisest, see jõuab jälle uuele tinglikkusetasandile. Peab ütlema, et Naan sobib kommunismi võrdkujuks nagu rusikas silmaauku, tema kui kujundi kaudu oli võimalik valgustada tervet EN SV perioodi. Vetemaa toonitab Naani säravat  individuaalsust. Mina oleksin lisanud, et seda julges Naan olla ka parteiajaloolasena, mis loomulikult oli keelatud ning ajas teistele hirmu nahka. Naan pidas 1924. aasta detsembrimässu Jaan Anvelti trotskistlikuks tantsuks töölisklassi laipadel isikliku kasu eesmärgil. See on kenasti sees Naani EN SV ajaloos, mis sattus juba Nõukogude perioodil keelatud kirjanduse hulka. Kommunistlik teos kõrvaldati parteilaste poolt! Ma ei hinda seda Anveldile sildikleepimist  ajaloo vaatevinklist. Ütlen vaid, et see on omamoodi ilus, esteetiline-poeetiline. Ilmselt lõi Naan selle metafoori siiski isikliku kasu/kuulsuse eesmärgil. 

Vetemaa toob esile ka Naani natsionalismibrošüürikesed, mis vallandasid kodanliku  natsionalismi ajujahi ENSVs. Kohati esitab Vetemaa Naani kommunistlikke veendumusi nõnda loogiliselt ja siiralt, et minul tekkis lugedes viivuks kahtlus – mine tea, äkki Vetemaa jagab seda maailmavaadet? Võib-olla oli ta salakommunist (Naan oli avalik) EKPs, omamoodi põrandaalune selles põrandaaluste traditsioonidega parteis? Eriti hästi klapivad kokku Naani ning Lenini-Stalini kommunismi lõpp, mõlemad jõudsid rentslisse. Kaasakadeemikud (väljaarvatud Naani bolševistlik vaenlane, parteiajaloolane Viktor Maamägi) ei tulnud kolleegi matusele, et mitte oma nime määrida. Nõnda ei taha ju praegugi paljud tunnistada, et kuulusid omal ajal EKPsse. Vetemaa ise muidugi välja arvatud.       

Kommunistide fiasko toimus taasiseseisvumise ajal, mil nemad olid savijalgadel püsiva impeeriumi lagunemise vastu. Nemad lähtusid oma põhimõtetest. Eks mäleta meiegi püsiloosungit „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”. Ühinege, mitte eralduge! Kommunismiks nimetatav ühiskonnakord meie variandis oli ekspansionistlik. Iseseisvusigatsuses rahva ja parteilaste soovid aga langesid näiliselt kokku, ka viimastel polnud midagi oma riigi vastu. Terendas rohkematki, kui suutis pakkuda EK P: prestiižsed, rahvusvahelised ametikohad, majanduse erastamine-ärastamine. Kommunist Naan aga jäi aadetele kindlaks ning teenis  koos mõne üksiku teise omasugusega rahva peaaegu üksmeelse viha.       

Selle romaani ühed paremad leheküljed on lõpus, kus Vetemaa kirjeldab, kuidas edevast, piigademaiast dändist sai kasimatu loru, kes paikas pudelit kellegi tundmatu, mitte-eestlasest  torujüriga. Kas küsime – vastab see tõele? Ei küsi, sest EN SV lõpp on ilusti kirjeldatud.       

Ajasturomaan       

Romaan on võrdselt isikulugu ja meie sovetiperioodi läbivalgustamise katse ülaltpoolt. On ju  meil ilmunud arvukalt tavainimeste mälestusi. Mis aga toimus võimuladvikus, Karotamme, Käbini, Vaino ja Väljase kabinetis, samuti selle kabineti läheduses, sellest on meil ainult udune aimdus ning Vetemaa teeb asja selgemaks. Kõige valusamad vitsad teenib Vaino, Käbinit nuheldakse armulikumalt, Karotammega ollakse enam-vähem rahul, ent Väljas, tema teenib täie tunnustuse. Laadna, ma olen nõus, et Väljas on nii mõneski viimase aja käsitluses  ümbritsetud vaikimise vandenõuga (aga ta on oma vaikimisega selleks ka ise põhjust andnud), olen nõus, et Väljase osa meie veretul taasiseseisvumisel oli otsustav ning see ootab alles lahtikirjutamist, ent niisugune panegüürika     

    … See heidab kahjuks varju nii ülistajale kui ülistatavale. Ometi avab Vetemaa veenvalt kunagiste otsustajate sisemotivatsiooni ning seda nii jahil parematele positsioonidele nn Valges Majas (EK P Keskkomitees) kui ka kultuuri ja kolleegide materdajate puhul EK (b)P VIII pleenumil. Ehkki Vetemaa on end seletavas eessõnas kavalal kombel kaitsnud kõigi võimalike faux pas’de eest, viidatakse isegi autoriteetsele teadlasele Linda Hutchonile,  kes on leiutanud postmodernistliku metafiktsiooni teooria: tähtis ei ole ajalugu, vaid selle fikseerimise subjektiivne protsess. Teadsin, et mõneti talitan ma kõige ülalkuulutatu vastu, kuid ometi guugeldasin selle nime ja termini, jah, Kanada kirjandusprofessor Linda on reaalselt olemas nagu Käbin ja Kaplinskigi, ainult et tema perekonnanimeks on Hutcheon. Kas näpukas? Tegelikult ei ole sellel mingit tähtsust.   

Aga teooria, millega naine on kuulsust kogunud, kannab nimetust „metanarratiivus”. Poeetika seisukohalt pole sellel mingit vahet. Mõnes kohas (näiteks lk 252) on konkreetne allikaviide arhiivisäilikule. Kas kontrollida selle tõelevastavust? Ei, mäng käib  Vetemaa seatud reeglite järgi, mitte nende järgi, mis on omased ajalookirjandusele. Kas keegi usub, et Ivan Käbin võis vaimustada Jaan Krossi luuletusest „Kõik inimesed on sündinud Genuas?” Ja kust on pärit selline info? Jah, see pole tõepärane, kuid võib juhuslikult olla tõene. Ja belletristika lugemisel ei tohiks meil kõhklusi-kahtlusi tekkida. 

Möödalasud 

Sellestsamast vabadusest lähtudes söandan märkida mõned faux pas’d. Pealkiri on aia taha läinud, on liiga leierdatud nõnda isikupärase ja originaalse mehe puhul nagu Naan.   

Keegi ei tea, kus Siber algab ja kus lõpeb, kuid alles XIX sajandi keskel Hiinalt hõivatud Kaug-Ida ei kuulu kindlasti Siberi alla. Vetemaa kutsub Vaikse ookeani äärest pärit Naani korduvalt siberlaseks.   

Vetemaa ei ole inimeste/tegelaste dialoogirepliike ei ajastu ega isikupärastanud, kõik räägivad tänast üldkeelt. Tollal ei pruugitud abreviatuuri KGB, EN SV alguses kandis see kole asutus koguni teisi nimesid. Ka sõna okupatsioon  on praegune, väheusutav, et see tuli pool sajandit tagasi üle Arvo Valtoni huulte. Mõte küll, kuid teises vormis.   

Käbin ei olnud NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liige (lk 145), Ševardnadze ei olnud Brežnevi ajal N Liidu välisminister (lk 148). Naani ENEs siiski ei ole märksõna „Trotski”, leidub  küll „trotskism” (lk 186).   

Kõik Naani armukesed, nii nooremad kui vanemad ning päris nooredki, on klišeed, selliseid naistegelasi oleme leidnud Vetemaa tekstidest. Kirjanik, õpi naisi tundma! Odav tundub Tanjušakese huvi astraalkehade vastu,  uskumatu, et ta suudab Naanigi tarokaartidest vaimustuma panna.   

Paiguti tekib mõte, et Vetemaa on kasutanud vist realiseerimata jäänud novelliideid, näiteks episood sellest, kuidas Mai Väljase Nicaraguas katavad hiigelliblikad ning kuidas kohe leidub paparatso, kes seda põõsast pildistab ning keda pärast süüdistatakse kui spiooni.     

Kõik ENSV juhtivad kujud ning vähemadki aparatšikud on nimetatud ja iseloomustatud, välja arvatud Arnold Rüütel. Kas sellepärast, et polnud teose loomise ajal veel päriselt mängust väljas?     

  Minu meelest on Väljase välismaapeatükkides veidi liialdatud diplomaadi õigusega ise otsustada. Ettekirjutused tulid ikka Moskvast. Osa tegevustikku on kirjas olevikuvormis,  siit vaatab vastu näidend või koguni katse luua stsenaariumi.     

Hääled tekstis on parajalt laiali pillatud, kohati sekkub autor siiski otseselt, alustab pöördumisega à la „nende ridade autor mäletab” jne. Teisal ei saa aru, kas refereeritakse mõne sündmuse üht ajalooversiooni või on tegemist Vetemaa originaaltekstiga. Palju lastakse  mõtiskella Naanil endal. Ka siit vaatab jälle vastu mäng eri tinglikkusekriteeriumidega. Romaani viimane kolmandik tundub viimistlemata mustandina, autor oleks nagu kaotanud oskuse luua lugejas kohalolekutunne, panna ta kuulma, nägema, haistma kirjeldatut.     

Aga kokkuvõtteks – kole hea romaan, just minu jaoks kirjutatud!