Passioon õunapuu all

Vahur Afanasjev

Andrei Hvostov. Sillamäe passioon. Toimetanud Epp Petrone. Kujundanud Margit Randmäe. Petrone Print Vikipeedia ütleb, et praegune Sillamäe käis esmakordselt kirjasõnast läbi 1502. aastal kui kõrtsikoht silla juures. Nagu Narva-Jõesuu ja muud kenad Põhja-Eesti kohad, avastasid XIX sajandil Sillamäe kandi supelsaksad. Eesti vabariigi ajal algas Sillamäe tööstuslik ajajärk: rajati põlevkiviutmise tehas, elektrijaam ja sadamasild. Korraks jäi tootmine soiku, kuid aastal 1935 hakkas põlevkivist huvituma Saksamaa. Sõjas tehas hävis ning selle asemele ehitati uuem, suurem ja jõledam, mille mõjuvälja sündis aastal 1963 Andrei Hvostov. Raamatus „Sillamäe passioon” jutustab Hvostov, vene töölise ja eestlannast geodeedi poeg, sünnilinn Sillamäest, alustades lapsepõlvest ning lõpetades sõjaväes-käigu ja sealt lahkumisega. Tegu pole pelgalt mälestusteraamatuga, vaid geodeeditööga ajaloomaastikul, see annab lugejale ruumi mõtiskeludeks riigikorra, rahvuse, identiteedi ja üldse inimene olemise üle.

„Sillamäe passiooni” esimene peatükk „Ajamasin” toimiks ka üksinda mõjusa ülevaatena, milliseid noorukeid kasvatas sovetikeskkond ning kui kehvasti sobiks tänapäeva noor paarikümne aasta tagusesse aega. N eile, kes mäletavad või teavad vene ajast vaid „Regati” jäätist ja naksuviinereid, tuletab Hvostov meelde lottis dressipükste ja võimutsevate miilitsate õuduse. Olles nentinud, et oma poega ei saaks ainuüksi reetliku vaba inimese silmavaate pärast ajamasinasse kaasa võtta, alustab Hvostov reisikirja minevikust.

Mehine raamat

Ajakirjanik ja esseist Andrei Hvostov on jätnud endast mulje kui rahulikust inimesest, kellel puudub ööliblikalik ambitsioon ennast avaliku tähelepanu paistel soojendada. Usun, et ta on arvatud viisakate inimeste hulka, keda võib skandaali pelgamata kutsuda nii sünnipäevale kui presidendi vastuvõtule, ja küllap ta seda ongi. Seda huvitavam, et väljendusviisilt ei ole Hvostov mingi õhkav intelligendike. Vastupidi, „Sillamäe passioonis” väljendub ta väga otsekohaselt ja, vajadusel, vägisõnaliselt.

Vägisõna ja roppus koosnevad täpselt samadest tähtedest, neid eristab funktsioon. 1990ndatest peale heidab rahva hääl eesti kirjanikele ette ropendamist; tihtilugu on süüdistuse tõuketeguriks sisulise lugemisoskuse puudumine, loetakse sõnu, mitte mõtet. „Sinu karastaja, sinu füüsilise täiuse poole suunaja. Terves kehas terve vaim. Raisk. Munn, vile rinnal ja märkmik tagataskus. Ketsides türa, kes peaks nägema, et sa oled surmasuus. Aga tal on ükskõik (lk 55).” Nõnda meenutab lapsepõlves hullusti astma käes vaevelnud Hvostov, kuidas kehalise kasvatuse õpetaja lasi tal ennast hingetuks joosta ning kehva tulemuse eest kõhklematult kahe ladus.

Need on õigustatud, mehised vägisõnad, ei ühtegi roppust. Täiesti mõistan. Võib-olla tänapäeval on asjad paremad, aga sovetiaegsed kehakultuurlased olid valdavalt võimutsevad värdjad. Meil koolis valas üks poiss kehalise kasvatuse õpetajale, kes maniakaalselt haridusministeeriumi kabinetis sündinud normide täitmist nõudis, pangetäie vett kaela. Õigesti tegi, ja vähe veel.

„Sillamäe passioon” on üldse mehine raamat, mis mõjub kirjastuse Petrone Print väljaannete hulgas kindlasti värskendavalt. Hvostov ütleb välja karmi tõde, nagu „nõrku kiusavad lapsed väljendavad looduse tahet, nad on tahtmatult ja enese teadmata loodusliku valiku üks tööriistasid” (lk 111) või „Eesti vabariigis täheldatud poiste tohutu väljalangevus põhikooli lõpus on seotud nende kooliõdede halvastivarjatud alastusega” (lk 147).

Sama selges keeles kirjeldab Hvostov iseennast ja nõukogude elu argipäeva, koos teksadeihaluse, tsiviilkaitse ja ohtra alkoholiga. Kirjeldused on värvikad, ent ma ei oska välja tuua ühtegi lõiku, kus ilukirjanduslik rõhutus muutuks liialduseks, nagu ühe teise autori 1980ndate muusikaelust rääkivas menukis. Hvostov ei aja palli ühte väravasse. Nii räägib ta mitmes kohas, et täiskasvanud peavad lapsi asjata lollideks, kuid ei saa öelda, et ta kaunistaks lapsepõlve-ennast varaküpse kõigemõistmisega. Väike Andrei kahtlustab, et Stirlitz pidi SSis kõrgete kuppudeni jõudmiseks ilgeid tegusid korda saatma, kuid „Neli tankisti ja koer” on talle siiski lihtsalt vahvad sellid (lk 197), olgu ajalooline taust mis tahes.

Ei ole küll ilus arvustajal oma tagumikust rääkida, kuid ma ei oska meenutamata jätta, kuidas naersin lapsena kõõksumiseni kaasa „Meelejahutaja” raadioülekande vihaselt venelastevastasele kavale. Oli see 1989? Lugupeetud humoristid ja praegusedki estraaditähed esitasid palasid, kus mõnitati venelaste aktsenti – kuni laulukeseni, kus eestlane lasi umbkeelsel kultuuritoojal laukasse uppuda. Eks ajastu kontekstis olidki need rämedad naljad kohane vastuhakk, sest suur osa Nõukogudemaalt läänelikumasse ja jõukamasse Eesti NSVsse kokku voolanud rahvast käitus siin nagu Buffalo Billy mehed preerias. Tiblad ja internatsid, mis parata.

Kuna mu vene vanaisa pidas pärast sõda Eestis vastu vaid paar aastat, on mul temast peale vere jäänud nimi ja kodune venevastane kasvatus. Isal oli põhjust oma jooksikisa peale viha pidada. Minul pole vanaisast sooja ega külma. Kogu teemat tuletab peamiselt meelde see, et olen aeg-ajalt sattunud olukorda, kus minult oodatakse kas suurepärast vene keele ja kultuuri tundmist, näidatakse üles alateadlikku usaldamatust (eestlaste poolt) või solvumist, et salgan maha enda olemuse (venelaste poolt). Eks ka Hvostov on pidanud lapsepõlvest saati pealesunnitud identiteedi-valikutega kokku puutuma, ja see teema on „Sillamäe passioonis” ootuspäraselt tugevalt sees.

Identiteet

Mida tähendab identiteet? Kaks või rohkem objekti on identsed, kui kõik nende omadused on samad. Teisisõnu, iseseisvalt eksisteerivad miskid x ja y on identsed, kui kõike, mida saab öelda x kohta, saab öelda ka y kohta, ja vastupidi. Ehkki selliselt sõnastas asjalood XVII sajandi matemaatik ja filosoof Gottfried Wilhelm Leibniz, piisab tervest mõistusest, et aru saada: ehkki joodik Joosep ja spordipoiss Silver käivad mõlemad eesti koolis, on nad ometi üsna erinevad, ning vähemalt harrastuste mõttes on Silver sarnasem hoopis spordipoiss Ženjaga, kes mingi ürgse hasardi ajel tal silma siniseks lõi.

Olgu, absoluutne identsus on niikuinii teoreetiline. Praktiline identsus käib selle järgi, kuidas iseseisvad miskit ennast näevad. Kas x=y ja y=x? Väga võimalik, et ehkki Silver võib unustada Joosepi elukombed ning haarata rahvuse õlekõrrest, ei soovi Joosep Ženjat sugugi nuhelda. Nagu Andrei Hvostov, kooli eestikeelses osas käinud poiss, on sunnitud nentima, ei hoidnud eestlased üldse kokku (lk 229), mis siis, et venekeelsetel Sillamäe noortel oli harjumus eestikeelset vähemust taga kiusata.

Tulles tagasi arvustaja tagumiku juurde: niisiis, minu kooli kõrval oli vene kool. Meie koolil olid oma mänguväljakud ja staadion, kuid mingi kokkuleppe järgi kasutati lisaks veel vene koolile lähemal asuvat jalgpalliplatsi. Kord jättis õpetaja meid klassi poistega sinna mängima. Tulid veidi vanemad vene kutid ja hakkasid meid ära ajama. Suurem osa mu klassikaaslastest jooksis kohe minema, neljas-viies klass, mis sa tahad. Ei teagi, mis mul hakkas, olen loomult pigem arg, aga jäin paigale. Venelased ähvardasid kootidega, on selline tänavarelv, kuid päris kallale ei tulnud. Sõimlesime ja siis ma käskisin neil „tšerez Tšudskoje ozero” minna. „Mine ise Peipsi taha,” ütles üks venelane järsku puhtas eesti keeles. See üllatas vist mõlemat poolt. Jätsime ärplemise ja läksime laiali. Hvostovil on sarnane juhtum „Sillamäe passiooni” leheküljel 204, kus üks vene tüdruk, keda taga räägitakse, teatab eesti keeles, et saab aru, mida räägitakse.

Tulnukas raamatute planeedilt

Kindlasti ei ole õige liigitada „Sillamäe passiooni” ainult rahvusliku identiteedi küsimustele pühendatud kirjatööks. See ei ole mingi neegrite tagakiusamisest rääkiv blaxploitationnutulaul. Tööstuslikus väikelinnas eristus raamatuja ajaloosõber Hvostov massist ka oma vaimsete huvide poolest nagu Ladina-Ameerikast pärit kannatuslille vili (Passiflora edulis), mis on kogemata sattunud õunapuu (Malus domestica) alla. Isa pahandab, et Andrei loeb raamatut ega hakka masinistiks, nagu põnnina lubas (lk 271), ning poiss käib pidevalt n-ö palverännakutel Vaivara raamatukokku.

Kaunis on kirjakoht (kl 199-200), kus noor Hvostov loeb sõjaväekomissariaadis Emily Brontë „Vihurimäed” ning teeb pärast proletaarsele noorukile ettepaneku õllekasse siirduda. Iga kannuga kasvab prolekuti hämming, et kuidas raamatuid lugev tüüp õlut joob, ja veel kõvasti? Eks ta nii olegi, et maailma kiirema haldamise huvides kipume me kõik jaotama inimesi kunstlikesse lahtritesse vaid ühe tunnuse alusel. Meenutades Leibnizi, on see põhimõtteliselt väär. Ka juhtumisi õunapuu all lebav kannatuslille vili võib olla küll ebaõunaliku maitsega, aga kõlbab ometi süüa ning mädaneb kevadeks jäljetumalt, kui seda nahka ei panda.

Kui sa ei suuda koos miljonite Nõukogude Liidu kodanikega võtta Stirlitzit reaalse kangelasena (lk 186), hakkab see varem või hiljem silma. Lõpuks on ju ainult kaks identiteedi-märgistust, mis loevad: meie ja nemad. Inimesed, kes esindavad kahtle-kontrolli-analüüsi-mõtteviisi, liigitatakse tavaliselt „nende” hulka. Väga huvitav on Hvostovi oletus, et kui eestlane hakkab võõrale oma keelt õpetama, on see justkui „tere tulemast”. Tõesti, kui anda võõrale keeleoskus, mis on tõesti tähtis asi, tähendab see muuta ta veel ühest kandist endaga ühesuguseks. Ma ei kahtle, et eestlastel esineb varjatud tõrksust oma keele õpetamisel, eriti ida poolt tulnud sisserändajatele.

Hitlerjugend

Meilgi levinud kohustusliku tolerantsi kampaaniatel on üks suur viga, mis teeb neist tühja sõnakõlksutamise ja raharaisu või isegi süvendab sallimatust. Lasteaedliku tolerantsiõpetusega seletatakse, et me kõik oleme sarnased või lausa samad, et me ei ole erinevad. See on põhimõtteliselt loll jutt. Me oleme tõeliselt sarnased ainult ühes punktis: me oleme inimesed. Ja sedagi võib Leibnizi samasuse põhimõtte järgi kergesti kõigutada. Kui vaadata kaugemale tõigast, et meil on nina keset nägu, aga näiteks just sellele ehitas oma ürituse üles Korea usuhullutaja Jaerock Lee, siis on inimesel ja inimesel mõni asi samamoodi, mõni teine asi jällegi teistmoodi.

Kroonutolerantsi, tahaksin kangesti öelda, et tolerastia, kunstlik meie-tunne ärgitab paratamatult teie-tunnet. Ennast üldisesse õigevale mõõtmesse asetades on raske märgata, kes sa ise oled, ning kerge liigitada kõiki teisi ühe tunnuse, näiteks nime järgi. Nooremleitnant Hvostov meenutab, kuidas Eesti kaitseväes kordusõppustel osutus pataljoni staabiülemaks Voronov ning ta mõtles automaatselt, kuidas saab olla sellise nimega mees nii olulisel kohal? Järgneb äratundmine: „Sina, Hvostov, oled muidugi kõige õigem mees Voronovi kahtlustama!” (lk 238).

„Sillamäe passiooni” identiteediteema ühes sõlmkohas ütleb Hvostov Berliini vanapapile, kes ettevaatlikult mainib kuulumist Hitlerjugend’isse, et kõik korras, kuulusin ise komsomoli. Kui olla grenadill rahuliku enesekesksusega, ilma ennast teiste vastu laiaks litsumata või, vastupidi, õunaks valetamata, arendab see mõistvust. Kui sind on ilma kaalumata leitud kerge olevat, hakkad sa ka ise kahtlema umbropsu hinnangutes. Mõtte jaoks on lühike tee Hitlerjugend’ist pioneerikoondusele ja Punaselt väljakult laulukaare alla ning mõte, see lendab valgusest kiiremini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming