Pastor Seiderist luuletaja Tammeni

Asta P??

Novellide kirjutamist pole Mats Traat võtnud sekundaartegevusena. Ning kui keegi arvab, et need on tekkinud romaanidest vabaks jäänud ainesejääkidest, siis nii see ei ole. raigo pajula / eesti päevalehtKunagi “Kohviubadega” esimese Tuglase novelliauhinna saanud Mats Traat on tänaseks novellistina liikunud isikukeskselt, psühholoogilise realismi laadis teostatud lühiproosalt ajalooliste novellide juurde. Muidugi pole inimene neist kusagile kadunud, enam veel, autori meisterlikkus portreeloomingu vallas tõuseb üha, kuid novellid nagu tema romaanidki viimaseil aastakümneil on oma huvisuunalt kandunud tänasest päevast rohkem Eesti ja eestlaste minevikku. Veendes lugejat lihtsalt ja pretensioonitult üha ja üha: inimene on ikka olnud põhilises ühesugune, ikka on ta armastanud ja kannatanud, harinud maad ja kaitsnud kodu, kasvatanud lapsi, püüelnud vaimuvalgust ja lahkunud täis traagilist ülekohtutunnet inimea lühiduse ja indiviidi eksistentsi ühekordsuse pärast. See veendumus aitab varjuriigist üks ühe järel välja olematuks unustatuid. Selja taga ei ole enam tühi. See oleks kui ränd avarmaalt metsamüüri suunas aoeelsel tunnil: ees on pime, läbitungimatu, ent selja taga lahtisel maastikul on esimesed päikesekiired udust välja toomas äratuntavaid siluette. Ning neid siluette üha tekib ja tekib. Tuntumaist tundmatuteni. Sisustatud saab aina suurem vaateala.

“Sarviku armastus” sisaldab kuusteist kultuuriloolist novelli. Vaid kolm neist pole ilmunud varem ajakirjas Looming, ja ükski neist pole eelnevalt raamatukaante vahel ilmumata. Need raamatud on “Umbsõlm. Armuvägi” (1996), “Kartaago kiirrong” (1998) ja “Islandi suvi” (2003).

Mis me teeksime selliste meistriteta! Mis me teeksime, kui kirjandusest kaob kuju loomise oskus – kõik inimesed ei hangi oma nägemusi vesipiibust! On halb, kui lagastub inimese kujutlusilm. Ja see juhtub, kui manduvad läbielamisele ja “tühja koha peal” nägemisele aktiviseerivad kunstid, mida muusika ja kirjandus esmajoones on. Kuju loomine eesti – ja võib-olla üldse kaasaegses – kirjanduses ei ole juba ammugi autorite esmane mure ning on karta, et sellest ei oska varsti puudust tunda lugejagi.

Tuleks veidi teha grupeerimistööd, et luua ettekujutus selle mahuka novellikogu sisust. On koduloolised novellid, siia kuuluksid “Kahe kurja vahel”, “Armuvägi”, “Kohtupeegel”, “Kuri karjas”; on novellid Eesti kultuuriloost, kus põhifiguurideks Jakob Hurt, akadeemik Middendorff, Jakob Tamm: “Hea karjane”, “Võõrasemataimed”, “Hellenurme õhtud”, “Islandi suvi”, “Sarviku armastus”, “Tamm Tamme vallast”; paar novelli “Võimu rist” ja “Kartaago kiirrong” leiavad oma aine väljastpoolt Eestit, peategelasteks admiral Koltšak ning soome-rootsi luuletaja Edith Södergran. “Res nostra”, milles kõneks Eestimaa rüütelkonna peamehe Eduard von Dellingshauseni luhtunud unistus luua Balti hertsogiriik, mahuks kõigi kolme nimetatud jaotuse alla.

Selle teose kolm novelli on pärjatud Tuglase novelliauhinnaga: “Võimu rist”, ilmunud 1995., “Kohtupeegel” 2000. ja “Sarviku armastus” 2006. aastal. Seega on Mats Traat neljakordne Tuglase laureaat.

Väljamõeldist on teoses minimaalselt, aluseks kõikjal dokumenteeritud kultuurilugu, nii nagu seda on saadud muuseumidest, arhiividest, kirja pandud või suulistest mälestustest, kaasa arvatud omamälestused. Regionaalkirjanduseks võiks seda nimetada. Novell “Esivanemate varjud” on erandlik ühes mõttes, kuigi taas Hurt, ka Middendorff, kes kõik on elanud ühes ja samas Hellenurme mõisas, aga siin lisandub kaasaegsena ka autori vanaisa, kes allkirja asemel teeb oma talu kaubakontrahtile kolm risti. “Ikka jõuad tagasi sinna, kust oled tulnud: teises maakohas, muutunud mõttestiku kaudu, tunnetega, mille raskuskese nihkunud, – kuid tagasi.” (lk 93). Ja veidi edasi: “Pilte, mida ma pole kunagi näinud, näen kõige selgemini.” (lk 94). Viimane lause on kinnitust leidnud Traadi kogu loomingus. Selles kõlaks kui vabandus, et sünnib ülielusaina, üliaistitavaina romaan romaani järel, kuid ei ole peaaegu üldse mälestuslikku-autobiograafilist. Suur andekus on tekitanud süüdlasliku oleku, mis kukub välja liigutavana: milleks mälestus, kui on kergem sellele toetudes lihtsalt kuju luua. Kui fiktsioon on elusam kui elu, on ehk kohatu peegelpilte tahtagi? Kuigi – huvitav oleks!

Kui lausuda – koduloolised novellid – võib see üldjuhul lugejahuvi kahandada. Kuid ma usun, mitte siin, Eestis. Sest siin pole küllap emakeelset lugejat, kes ei teaks Traadi loomingulist haaret, ei teaks, et olgu Nuustaku, Puka või Himmaste, igas kohapealses asjas kõneleb temal kaasa terve maailm ja seda punktuaalselt, just nii, nagu see sel viivul, selles teadmise- ja arusaamisejärgus parajasti oli, kõigi oma sõdade ja revolutsioonide ja Straussi valssidega. Sõna otseses mõttes see veetilk, milles…

Eraldiseisev novell on “Kohtupeegel”. Kirjaniku suusõnalisi teateid abiks võttes, on siin aluseks olnud kogukonnakohtu protokollid, loos on neid ära toodud kakskümmend neli. Totaalne kohtumõistmine. Kogukonnakohtul oli koha peal väga suur autoriteet. Eestlased olid XIX sajandil üsna seadusekuulekas rahvas ning kohtu otsused kuulusid vastuvaidlematule täitmisele. Kogukonna(valla)kohus oli esimese astme kohus, sellest ka esmapilgul koomiliseks kiskuvad pisiasjad, mida seal lahendati, kuid see nn kolklikkus on petlik, näiteks kinnitas tollane kohus ka kodakondsuse (anda sai seda vallavalitsus). Ka konkreetset juttu silmas pidades on massiivne pisiasjadesse takerdumine petlik, sest lõpuks selgub, et kogu veniv ja oma monotoonsuses tappev menetlus viib välja sellele, et heideldakse õiguse eest üles kasvatada surnud õe orvuks jäänud laps. Säilitatud on tolleaegsete tartukeelsete kohtuprotokollide autentne kantseliit. Sellise suhtumisega ei ole regionaalproblemaatikat eesti novellistikas vaadeldud.

Ühe loomisloo annab ka autori suuline kommentaar “Sarviku armastuse” esitluselt tänavu juunis Kirjanike Majas, mille mälu järgi taastan (jutt on “Armuväest”): “Rannu pastorist Friedrich Samuel Seiderist lugesin esmakordselt omal ajal kaunis tuntud vene literaadi Skabitševski 1894. aastal ilmunud raamatust “Tsensuuri ajalugu Venemaal”, mille sain oma kaaskursuslaselt Pavlo Movtšanilt, kui õppisime koos 1969. aastal Moskvas kaheaastastel filmistsenaristide kõrgematel kursustel. Kodumaal asja uurides sain teada, et on olemas Seideri mälestused, ilmunud Leipzigis 1883.

Et olen Rannus elanud, olid mulle maastikud tuttavad. Üks kõige tähtsamaid asju on ajastusse sisseelamine. Kõik oleneb sellest, kas seda suudad. Kui ei suuda, läheb kõik untsu. Näiteks on juhtunud ka nii, et ei suuda. Niisugune lugu mul juhtus, kui üritasin 1970. aastal kirjutada näidendit Barbara von Tiesenhusenist. Autori asi on luua õhkkond, luua täpsed individualiseeritud, kuid tõepärased kujud. Üleüldine seletamine ei aita.”

Novellide kirjutamist pole kirjanik võtnud sekundaartegevusena. Ning kui keegi arvab, et need on tekkinud romaanidest vabaks jäänud ainesejääkidest, siis nii see ei ole. “Täiesti iseseisva inspiratsiooni sünnitatud on Södergrani, Koltšaki ja Dellingshauseni lood,” kinnitab autor ja lisab vastukaaluks: “Küll aga on mõne novelli käivitanud toimetaja tellimus. “Kohtupeegel” on Loomingu toimetaja  tähtajaline tellimus, mis omakorda langes õnnelikult kokku inspiratsiooniga.”

Ning äkki hoopis teisest vallast, kuid märkimist vääriv osutus: “Iga ajaloolist dokumenti tuleb väga-väga tähelepanelikult lugeda, isegi alla kriipsutada.”

Seda raamatut tuleb ka väga tähelepanelikult lugeda. Ja alla kriipsutada dialoogide nõtkus, saatelausete varjundirikkus ja täpsus, kogu teksti õhulisus, mis humoorikas vastuolus sagedase tartukeelsuse kõigutamatu iseolemisega. Ning kes raamatukaane lõpuks sulgeb, on saanud teada: süda on sündinud puhtuse kohustusega.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming