Paule Constant ja prantsuse romaan

Triinu Tamm

29. maist kuni 1. juunini viibis Eestis tunnustatud prantsuse romaanikirjanik Paule Constant kirjandusfestivali „HeadRead” kutsel ja Prantsuse Suursaatkonna toel. Constant pidas Tartu ülikoolis tänapäeva kirjanduselust Prantsusmaal, rääkis festivalil „HeadRead” lähemalt oma loomingust ja ka teistest tegemistest ning esines Prantsuse Instituudis ettekandega frankofooniast. Oma esimese romaani „Ouregano” käsikirja saatis Constant Gallimard’i kirjastusse postiga ja 1980. aastal see ka avaldati, mis on küllaltki tähelepanuväärne, kuna teatavasti laekub tundmatute autorite käsikirju kirjastustesse aastas tuhandeid ja neist avaldatakse vaid murdosa. Tema kirjastajaks oli kümme aastat tänaseks „elavaks klassikuks” saanud Pascal Quignard, kellega koostööd Constant peab äärmiselt oluliseks. Kuigi nad tema sõnul rääkisid Quignard’iga kõigest muust kui tema tekstidest – nende kohta Quignard olevat öelnud: „Las need olla täpselt nagu nad on. Ärge mingil juhul hakake midagi ümber tegema, muidu laguneb tervik koost” –, olid need vestlused „noorele” (Constant oli esimese romaani avaldamise ajal tegelikult juba 35aastane) autorile tema enda sõnul väga viljakad ja vajalikud. Prantsusmaal on kirjastaja sageli ühtlasi ka teksti toimetaja ja pole sugugi harv, eriti algaja autori puhul, et ta sekkub otsustavalt ka kirjutamisse. Tihedad, toetavad ja sageli lähedasedki suhted kirjastaja ja autori vahel on Prantsusmaal alati kombeks olnud. Kirjastuste koondumistega suurtesse korporatsioonidesse ja nende muutumisega tootmisettevõteteks kipuvad need suhted küll muutuma, kuid pole päriselt kadunud tänapäevalgi, ja Gallimard kui viimane täiesti sõltumatu suurkirjastus, hoiab seda lippu kahtlemata endiselt kõrgel.

Paule Constant on avaldanud üheksa romaani ja ühe esseeraamatu. Nagu ta ise selgitas, moodustavad tema teosed erinevas kombinatsioonis triloogiaid, mida seob kas mõni korduv tegelane, kes esineb kord kõrval-, kord peategelasena, stseen, mida eri jutustajate kaudu ja eri nurga alt edasi antakse, või lause, mis rändab raamatust raamatusse. Näiteks tema viimases romaanis, mis ilmub järgmise aasta jaanuaris, hakkab üks tegelane tema esimesest romaanist oma autori vastu protsessima, väites, et nii need asjad küll ei olnud, et autor pole sugugi saanud pihta peamisele ning on tõlgendanud kõike valesti. Kõiki tema romaane saab aga lugeda ka iseseisvate teostena. Constant’i romaanide tegevuspaigad on väga mitmekesised: banaanikasvandus Aafrikas („White spirit”, 1989), Guajaana sunnitöölaager („Valitseja tütar”, „La fille du Gobernator”, 1994), ülikooli õppejõu kodu Kansase osariigis („Pihtimus pihtimuse vastu”, „Confidence pour confidence”, 1998) või kohtusaal Marseille’s („Õnnetuseloom”, „La Bête à chagrin”, 2007), Neis võib seejuures täheldada aina korduvaid teemasid ja oma teostest rääkides võttis Constant täiesti omaks, et kirjutab kogu aeg ühte raamatut. Olulisematest teemadest võiks nimetada lapsepõlve, mis tema sõnul laob põhja kõigele järgnevale, see on aistingute ja emotsioonide aeg, kusjuures need võivad oma intensiivsuses olla koguni laostavad. Oma hilisemas elus tegelevatki inimene peamiselt sellega, et lapsepõlves kogetut mõista ja mõtestada, sageli aga ei õnnestugi tal seda n-ö kontrolli alla saada, vanad haavad on aina rebenemisootel … Sageli on vaatluse all ka süü- ja vastutustunne; sündmuse käivitamise süü võib lasuda hoopis formaalsel ohvril. Oma viimases ilmunud romaanis „Õnnetuseloom” küsib Constant provokatiivselt: Kas süüdi on tapja või teda provotseerinud tapetu? Olulisel kohal on ka identiteediküsimus: mis on paratamatu ja mis on meie endi teha? Tema tegelased häbenevad sageli oma päritolu, minevikku, rassi ja isegi sugu (see kehtib küll naiste kohta) ning teevad kõik, et saada kellekski teiseks, olla teistele (see kehtib jällegi naiste suhetes meestesse) meele järele. Peaaegu kõikide tema romaanide olulisemad tegelased ongi naised ning kesksel kohal seega nende vaatepunkt ja teemad, ometi on tema looming feministlikest ringkondadest pigem kriitikat saanud, liiga haavatud ja haavatavad on tema naistegelased, ja feministlikuks kirjanikuks ta ennast ise sugugi ei pea.

Esmapilgul üllatavalt mõjus ka Constant’i seisukoht, et ta ei pea ennast ka prantsuse kirjanikuks, vaid kirjanikuks, kes kirjutab prantsuse keeles. Tema omapärane suhe (prantsuse) keelde ulatub tagasi lapsepõlve: tema isa oli Prantsuse koloniaalvägede arst, nii elas ta lapsena mitmes Aafrika riigis ja kaheteistkümnenda eluaastani õpetas ema teda kodus. „Ma olen prantslane keele poolest,” ütleb ta ise, „aga minu maailm on pärit mujalt: minu esimesed lõhnad, helid ja valgused on troopikast. Seepärast on ka minu romaanimaailmas palju võõraid maid ja väga vähestes neist leiab tegevus aset Prantsusmaal.” Muuseas, Constant viibis ühe aasta Ameerika Ühendriikide ülikoolis nimelt kui frankofoonne (s.t mitte Prantsusmaalt pärit prantsuse) külaliskirjanik. Kui Prantsusmaal kipuvad prantsuse kirjandus (loe: kirjandus, mida kirjutatakse ja avaldatakse Prantsusmaal) ja frankofoonne kirjandus (kogu ülejäänud prantsuskeelne kirjandus) endiselt kaks lahushoitavat asja olema (raamatupoodides on neile ette nähtud eraldi riiulid, kirjastustes sageli eraldi sarjad, eraldi auhinnad) ning tähelepanu keskmes on kahtlemata siiski „prantsuse kirjandus”, siis on Ühendriikide ülikoolid selles osas aina sagedamini teist teed läinud ja prantsuse kirjanduse õppetooli kõrval on avatud ka Aafrika, Antillide, Quebeci jne kirjanduse õppetool, mis Prantsusmaal on üliharv nähtus.

Paule Constant’i teosed on saanud terve rea olulisi prantsuse kirjandusauhindu, teiste seas ka ihaldusväärseima Goncourt’i, nii on ta läbi aegade üks neist üheksast naisest saja mehe kõrval, kellele see tunnustus osaks on langenud. Goncourt’i „finaalis” on tema romaanid olnud kokku lausa neljal korral, kuni viimaks „Pihtimus pihtimuse vastu” selle 1998. aastal ka sai. Seda kogemust kirjeldas ta pigem küll valulisena. „Prantsusmaal on umbes 60 miljonit kirjanikku, nende hulgas ka need, kes pole veel midagi avaldanud, aga Goncourt’i tahavad kõik,” märkis ta. Preemia toob endaga kaasa pressi ülikõrgendatud tähelepanu, üleöö tekivad sõbrad ja vaenlased ning kindlasti pole kerge järgmise teosega n-ö puhtalt lehelt alustada ja „Goncourt’i romaani” varjust välja tulla. Juba niigi etableerunud Gallimard’i autorina polnud temal võita ka seda kindlustunnet edaspidise loomingu avaldamisel, mille Goncourt tagab vähem tuntud autoritele. Helgema poole pealt nimetas ta kohtumisi lugejatega: kolme kuu jooksul sõitis ta pea iga päev koos kirjastuse pressiatašeega mõnda Prantsusmaa linna, et pidada seal ettekanne või jagada autogramme, sellele järgnes rohkem kui pooleaastane tuuritamine välismaal. Nii oli tal juhust sattuda mitmetesse põnevatesse riikidesse (tema romaane on tõlgitud ligi 30sse keelde), teisest küljest on selline eluviis kahtlemata kurnav ja välistab kirjutamistegevuse ilmselgelt. Ometi leidis Constant, et kirjandusauhinnad on olulised, kirjanikku virgutavad ja turgutavad nähtused. Tema ise on asutanud kolm kirjandusauhinda ja kokku osaleb ta 15 kirjandusauhinna žürii töös. See tähendab eelkõige lõputut lugemist, nii umbes 250 prantsuse romaani aastas. Selline lugemus lubas tal, käsi südamel, kinnitada, et tänapäeva prantsuse romaan on igati elujõuline ja vägagi mitmekesine. Kes väitvat vastupidist, polevat seda järelikult lihtsalt lugenud.

Eestimaa heledad maiööd ja jahedus olid talle igati meele järele. „Minu palavuse mõõt on juba lapsest saadik täis,” ütles ta. Eesti ühiskond näis talle vitaalne ja uuendusmeelne ning ühel heal päeval lubas ta tingimata tagasi tulla, et vaadata, mis Eestis peale Tallinna, Tartu ja Lahemaa rahvuspargi veel näha on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming