Pealelend

D. K.

Mis ajendas korraldama kirjandusetendust „Meri kümnele häälele”?        Kätlin Kaldmaa: Ajend on nii ammune, et seda enam õigupoolest ei mäletagi, aga eks selle juured vii kaugesse Pessoa loominguga tutvumise aega, mil Álvaro de Campose  „Mereood” hinge külge kinni jäi ja enam lahti ei lasknud, nõnda et kui kultuuripealinna aeg kätte jõudis, oli õige aeg see kiindumus päevavalgele lasta. Mõte haakus mõtte külge ja nii see läks.  

     

Miks valisid just vormi, kus üsna erinevad autorid loevad teiste tekste? 

 Tänapäeval peavad kirjanikud aina enam ja enam olema ka näitlejad, kes esinevad publikule,  loevad oma kirjutisi ja on alati valmis lugejatega suhtlema. Sellest on saanud kirjanikuelu peaaegu lahutamatu osa. Olen isegi käinud kohtumistel ühe ja sama kirjanikuga, kus loetakse raamatust täpselt ühte ja sama kohta täpselt ühte- ja samamoodi, ja ülejäänud jutt kordub ka peaaegu sõna-sõnalt. Nii olen ise hakanud kohtumiste elavdamiseks lugema katkendeid teiste kirjanike teostest, mingis mõttes annab see kirjanikule kui esinejale  vabamad käed, ta ei ole kramplikult kinni iseenda kirja pandud mõtte edastamises. Eks kirjanduski vaja vähe äratamist, nii see vorm välja kujunes. Töö käigus on aga läinud nõnda, et paljud autorid loevad oma tekste ja jutustavad oma lugusid. On igasugust.       

Mis oli koostöö puhul kõige põnevam? 

Kõige põnevam ongi koostöö ise, see, kuidas erinevad tekstid-inimesed-pildid kokku või lahku mängima hakkavad, kuidas teatri ja kirjanduse elemendid teineteist vastastikku mõjutavad. Üle kõige on koostöö professionaalse lavastaja Anne Türnpuga, see on midagi, mis võib kirjaniku kohe päris ärkvele raputada. Kõige paremas mõttes.

 

Küsinud D. K. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming