Pealelend: Armin Kõomägi

Tarmo Teder

  Palju õnne Tuglase novelliauhinna puhul.

Aitäh.

Eelmise aasta Loomingus nr 4 avaldatud novell “Anonüümsed logistikud” on üldse teie esimene novell, mis aga tunnistati kohe Tuglase novelliauhinna vääriliseks. Kas kardate, et nii võimas debüüt võib auhinnatut kuidagi rikkuma hakata?

Muidugi kardan.

Ja teadvustate seda ka?

Täiesti.

Milline tunne teid valdas, kui sõnum auhinnast kõrvu jõudis.

Ma hakkasin naerma, ma ei uskunud.

Te olete küpses nooruses või väga varases keskeas (s 1969) noor ja särav autor, Eesti kirjandusmaastikul väga tähelepanuväärne debüteerija, kelle loomingus näeb Jan Kaus teravat sotsiaalset sisepilku, kuivlopsakat huumorit, unenäolist sotsiaalpsühholoogilist irooniat. Äkki on teil sihikule võetud saada 25-30-40 aasta pärast ka Nobeli kirjandusauhind?

Ei, mul ei ole kirjanduses üldse sihikuid.

Kirjutate vasaku või parema käega?

Kirjutan mõlema käega, kuna kasutan klaviatuuri, aga vasak kirjutab ainult a ja e-tähte.

See on manuaalne tehnika, pidasin silmas seda, et olete ehitanud Säästumarketi ketti, koos Guido Sammelseljaga andnud noortele kunstnikele õppereisi raha ja stipendiume. Kas nüüd kirjandus tõuseb äri kõrvalt dominandiks? Või mis teil üldse elus on kõige tähtsam tegevusala?

Kõige tähtsam on tunda elust rõõmu ja püüda olla õnnelik. Ja seda nii, et kaasinimesed oleksid õnnelikud sinuga koos. See, kas tegevusala on äri, kirjandus, sport, film, kunst… Ma pole neid tähtsuse järjekorda pannud. Egoistlikult saan neilt aladelt positiivseid emotsioone. Äri toob sisse, kirjandus ei too sisse, viib välja, kui rääkida rahast, kirjandus on iseenda leidmine, istud maha, oled täitsa üksi. Ma lihtsalt püüan leida endas tasakaalu. Ma pole teivashüppaja, kes hüppab hommikust õhtuni.

Tegelete oma 183 cm kasvu ja 80 kg massiga ka purjetamise ja surfamisega, mis vajavad ka tasakaalu. Samas intervjuus nimetate end aga friigiks, kel on kahju tuttavatest-sõpradest. Vahest saate seda tuttavate-sõprade amorfset mõistet konkretiseerida või mõnda nimetada, kellest teil kahju on?

Ei, ei, see oli üldistus, võib-olla liiga äkiliselt öeldud sellest aspektist, et minu eakaaslased tunnevad liiga vähe huvi kunsti vastu. Kunsti juurde pole lihtne minna, selle asemel võid telekat vahtida või ilusa kaanega ajakirja lehitseda ja sellega aja ära veeta. Kõiki asju tuleb järjest juurde, välja arvatud aeg; sa pead seda sama aega jagama aina suurema hulga asjade ja tegevuste peale. Kunst on selline asi, mis selles asjade-tegevuste võidujooksus on kaotajaks jäänud. Ja mul on sellest kahju, kahju ka kunstist kaugele jäänud inimestest. Mina saan kunstist palju positiivseid emotsioone.  

Kas raha võib ka anda positiivse emotsiooni?

Kindlasti.

Panite koos Sammelseljaga EKA tudengile välja 50 000 krooni stipendiumi, kindlasti võis see suhteliselt vaene üliõpilane sellise summa üle rõõmu tunda.

Loodan siiralt seda sama.

Linnulennult novellist, auhinnatud “Anonüümsetest logistikutest” rääkides mulle tundub, et sellest tuleb välja küüniline absurd, iroonia võtmes antud äärmuseni ratsionaliseeritud inimese käitumine, absoluutset ökonoomsust taotlev eluviis ja -nägemine, iroonia ja elegants on lahutamatult paaris. Kuidas kommenteerite seda üpris õnnestunud novelli?

Ise olen ka äris seotud logistikaga, eks need impulsid nagu tulevad iseenesest ja ärikaaslastest ja kuskilt sealt on kuidagi tekkinud nägemus, kuidas me ise võiksime kõverpeeglis välja näha, kui hulluks võib ühe valdkonna karikeerimisega minna. Proovisin seda humoorikalt teha, analüüsida, kuidas ma mõtlen ja käitun, välja tuua hulluse piirini mineva professionaalse kretinismi.

Kas te eritlete eneseirooniat või küünilisust?

Absoluutselt ma pole halvustav, aga püüan asjades ikka näha kas või pisukestki huumori võimalust.

Just nimelt ma tahtsingi selleni jõuda: kas olete teadlik eneses peituvast tugevast huumorivedrust? Ma usun, et kui kirjanik suudab inimestele natukenegi nalja toota, siis ta juba õigustabki sellega oma eksistentsi.

Olen teadlik oma naljategemise tahtmisest. See  soov tuli välja nüüd teise-kolmanda klassi lühikirjandit üle vaadates – ma tahtsin saada estraadinäitlejaks, näiteks Eino Baskiniks või kellekski selliseks.

Aga mina tahtsin esimeses klassis saada olümpiavõitjaks! Täitsa tõsiselt.

Ah-ah-ah-aaa.

Aitäh intervjuu eest.