PEALELEND: Triinu Meres

D. K.

Kahe aasta eest ilmus sul luulekogu „Lagunemine”. Sellest õhkus meelelisust ja meelekindlust, riimi ja rütmi endastmõistetav valdamine võimaldas kirjutada ka tihedat vabavärssi. Mismoodi luule sinuni jõudis?        Kui ma olin pisike plikatirts, siis ei saanud ma üldse aru, miks on maailma vaja luuletusi. Lasteluuletused tüütasid mind hirmsasti, sest suures osas oli lasteluule kõla- ja keelemäng või siis kas vaimuka või moraliseeriva puändiga riimis nupuke. Minu algkooliaegne ettekujutus kirjandusest eeldas aga, et teoses peab kindlasti sisalduma lugu. Ellen Niit mulle meeldis, tema lasteluules oli enamasti lugu sees. Kui ma veidi hiljem hakkasin aru saama, et kirjutamine on miski,  mida mina ise teha tahan, oli esialgne hästi loomulik impulss kirjutada lugusid. Aga selgus, et lugusid kirjutada ei ole üldse niisama lihtne. See võtab aega! Ja tavaliselt kaob inspiratsioon enne ära, kui jutt valmis saab. Selle probleemi ees seistes, sahtel poolikuid romaane täis, avastasin ühel hetkel, et hei! on ju ometi võimalik võtta see tunne ja mõte, mis loo jaoks tulevad, need ühe inspiratsioonihoo jooksul hästi kokku tihendada  ja niimoodi luuletuseks kirjutada! Täiskasvanute luule meeldis mulle ka palju rohkem kui laste oma. See kõneles. Olulistest asjadest. See oli formaat, mida ma korraga mõistma hakkasin.     

Kuidas luule ja proosa, sealjuures ulme sinu jaoks üldse suhestuvad? Kuidas leiad oma mõttele sobiva vormi?     

Aja jooksul kogunevaid luuletusi vaadates leidsin ühel hetkel, et isegi puhtalt inspiratsiooni peal ja südamega kirjutatud, peaaegu täitsa headel asjadel on sees vigu, mida hiljem kaine ja kaalutleva uurimise tulemusel  parandada saab. See hilisem jaheda pilguga vaatamine osutus lausa suuresti kasuks olema! Selgus, et kirjanik ei peagi kogu aeg keevaliselt, sõge pilk silmis, hinge välja valama. Kainel töötegemisel oli ka oma roll! Nii võib öelda, et luule on olnud minu õpetaja proosa jaoks. Ma ei kavatse teda maha jätta ja uue armsama juurde pageda, aga kindlasti ma näen ennast oma roosades unistustes pigem proosakirjanikuna, kes ajuti luuletab,  kui poetessina, kel vahel ka mõni proosapala ilmub. Iga lugu vajab sobivat vormi. See vorm ei ole alati romaan, novell või jutustus. On lugusid, mis elavad kõige kaunimalt just luules. Viie reaga saab rääkida sama pika loo kui 300 leheküljega, ja sealjuures intensiivsemat järelmaitset jättes. Vaja on ainult kaasamõtlevat lugejat.   

Kas „Joosta oma varju eest” oli juba enne olemas või sündis tänu väljahüütud ulmevõistlusele,  ootamatule väljakutsele? 

„Joosta oma varju eest” on minu seni kirjutatutest vist ainuke päriselt ulmeline lugu üldse ja sai loodud just nimelt ulmevõistluse tarvis. Võistlused on väga toredad asjad inimese jaoks, kes otsib teavet oma  hetketaseme kohta ja samuti avaldamisvõimalusi. Pealegi mulle meeldib ulme. Mu lemmikraamatute seas on fantastikat ja ulmet protsentuaalselt päris palju. Tegelikult ei ole ma aga suur kirjanduse žanritesse jagamise sõber. Häid raamatuid on igat laadi, halbu samamoodi. Kas neis sisaldub mõni kosmoselaev, tegelikult elanud inimene, suitsetav kurk või mõõgaga haldjas, on kolmandajärguline probleem. Mina usun ikka veel lugudesse. On kohutavalt rõõmustav, et mu esimene avalikkuse ette jõudev proosakatsetus sai ulmevõistlusel nii positiivse hinnagu osaliseks, kuid aga mu enda jaoks ei jookse kusagil teravat piiri „ulme” ja „mitteulme” vahel. „Joosta oma varju eest” on lihtsalt lugu, lugu, mida mulle endale meeldiks lugeda, mida mulle meeldis jutustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming