PEALELEND: Tuuli Taul

Käisid kirjandusfestivalidel („HeadRead” ja „Prima vista”) nelja päeva jooksul kolmes linnas oma raamatut näitamas ja esinemaslaulmas. Kas tekkis ka mingeid võrdlusmomente ja mis tunde sus säärane tuuritamine loob? Tuuli Taul: Tuuritamine iseenesest on tore. See tähendab, et on võimalus mahutada väiksesse ajaperioodi üks tunne, stiil, mõte, mida eri paikades välja öelda ja ette kanda. Terviklik lähenemine, võrreldes  sellega, kui on ühel päeval esinemine jazziklubis, järgmisel luuleõhtu, siis „Ei me ette tea” vanaema juubelil ja neljandal päeval tööõiguse arvestus. Olen viimasel paaril aastal hakanud väga hindama põhjalikkust neis asjus, mis on olulised. Mitte et see mul alati õnnestuks, aga inimeste patoloogiline ehk järjepidev tegutsemine nõnda, et kõik asjad on viimasel minutil kohaldatavad ja improviseeritavad, võib mind vahel väga ärritada. Kõik see, mis  kümme minutit enne lavaleminekut õlleklaasi taga välja mõeldakse, ei ole alati kihvt. Ja naljakas. Ja andekas. Vahel on see lihtsalt vastutustundetu suhtumine oma kuulajasse. Võrdlusmomente festivalide vahel ei oska väga välja tuua, sest Tallinnas viibisin vaid ühel üritusel ja ka Tartus ning Põltsamaal jäi olemine tegelikult väga põgusaks – oleksin tahtnud rohkem jõuda. Puhtalt tagantjärele kõhutunde põhjal ütlen, et Tallinn jättis gigantse ja  väljapoole suunatud mulje, prõmm!, Tartu on ikka ja alati tartlaslikult sissevaatav, vaikne, aga katte all sünnib palju.

Kuidas suhtud kriitikasse, et kirjandushuvi on Eestis väike ja publikut vähe? Ja et vale on korraldada sääraseid suuri kirjanduspidusid korraga?

See, et need kaks üritust korraga toimusid, oli tõesti keeruline, aga saan aru ka korraldajate otsusest, mis lähtus välisesinejatest ning rahalisest  poolest. Enda kui leebe kirjandushuvilise seisukohast võttes on nõnda, et kui kaks suurt festivali on korraga, siis ei saa kummastki kätte õiget õhustikku. Kui nende vahele oleks jäänud natukenegi rohkem aega, oleksin tõenäoliselt mõlemale päriselt kohale jõudnud, – Tallinna festival on ju siinsamas kooliukse ees ning Tartu oleks jälle olnud hea kevadine kirjanduspuhkus. Nii et see on tõenäoliselt mureks küll. Paljud neist, kes naudiksid mõlemat, pidid  praeguses olukorras valima. Kirjandushuvi kohta – kus see suur on? Ikka ja alati on ta ju liiga väike. Seda vahest suurüritusega lahendada ei saa, seda saab päriselt jalule aitama hakata rohujuure tasandilt.

Millest kõneleb su uus raamat „Täiuslik ja turvaline”? Võiks selle vastand olla hoopis „Siivutu ja sorgus”?

„Siivutu ja sorgus” on kindlasti täiesti meelevaldne ja provokatiivne – naeran! Mu raamat  räägib suurlinna mõjust väikelinna tüdrukule, kes seal suureks kasvas, kaotusest ja äratundmisest, iroonitseb kõvasti ja on kohati endalegi ehmatavalt räme ja torkav. Aga minu suhe „ilusa” ja „koleda” poeesiaga on midagi, millest peaks omaette pikalt rääkima. Ja suhe keelega. Kogus on luuletus „Tammide purunemine”, mille avaldamist ma mõnes mõttes siiani väga põen, muu hulgas ka seepärast, et olen naine – keskmise lugeja, keskmise inimese teadvuses  pehme ja sulnis. Aga selline ilu ei kõneta mind enam ammu, sest olla traagiline, ülev, femme fatale’ilik tähendab mängida mängu. Jätame selle möödunud sajanditesse. Meis on palju poeesiat, armastust ja sügavat ilu, aga seda ei saa riietada minevikus olnud vormi. Täiusliku ja turvalise vastand on minu arvates habras, inimlik, ekslik ja ometi nii lähedane, kõige tähtsam siin elus. Seda pean oluliseks praegu ja pidasin ka siis, kui neid luuletusi kirjutasin. 

Küsinud Jürgen Rooste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming