Pealkiri. Allkiri. Daatum

Tõnis Parksepp

Jaak Jõerüüt, Kõik luuletused. Kujundanud Mari Kaljuste. Eesti Keele Sihtasutus, 2011. 331 lk. Jaak Jõerüüt (JJ), tõmmanud joone alla oma senistele luulekogudele, on jõudnud lõpuks sinnamaani, et tema kõik luuletused ilmuvad ühtede kaante vahel. Rõhutades kõike, avaneb lugeja ees harukordne luuletaja oma diakroonilises arengus ja sünkroonilises pidevuses. Tegemist on luulega, mis kõnnib küll omapäi, kuid pole kaotanud siiski oskust kõnetada teisi. JJ luule rajaneb piiridel. See on luule, mis mängib teispoolsega, et määratleda kontuure. Jõerüüt annab salamisi mõista, et alles siis, kui ollakse võimeline eristama üldplaani detailidest ning ümbritsevat sisemisest, leitakse õige rõhuasetus elamiseks. „Tees ja antitees – / kui elulugu teed, ei pääse rõhkudest” (lk 115). Tajumaks aga elamise eripalgelisi aktsente, on igal inimesel tarvis sobivaid pidepunkte. Teada enda piire.

Siinkohal läheb JJ luule eriti huvitavaks. Tema luuletustes on selgelt nähtav nende katkev rütmilisus, mille aluspõhjaks ei ole ainult riim või kindel rõhuliste silpide arv värsis (sest esineb ka vabavärssi), vaid hoopis punkt. Nimelt koosneb JJ luuletus tihti lühikestest fraasidest, mis on teineteisest ära lõigatud punktidega. Need lausefragmendid, mis võivad koosneda isegi ühest sõnast, loovad teatava elliptilise katkendlikkuse, mis iseäraliku rütmilisusega vahetab lugeja silme ees tajupilte, mis luuletaja on endast läbi filtreerinud: „Pikk pinev pühapäev. Büst, toolilogu. / Hall nurgaaken. Taamal ühiskodu. / Laes suriseb. Paar tuhmi krohvilaiku. / Kõik täpselt kirjas. Tulud, kulud. Vaikus” (lk 82).

Sellise kirjutusmeetodi abil tõusebki esile piiripealsuse tunne. Isegi, kui Jõerüüt on mitmetes luuletustes interpunktsioonist üldse loobunud, on punkti esinemine mujal seeläbi seda tähenduslikum. Tekib küsimus: „Mis määrab tunnet, selle intervalli” (lk 165)? Punkt tähistab pausi, üleminekut ühest süsteemist teise, olemata veel kumbki. Ta katkestab mõtte ja olemuse. Olemise.

Kui Jõerüüt kirjutab, et „nii nagu sina, nii ei tulnud surmgi” (lk 59), siis ta viitab oma „Kõikide luuletuste” seisukohast kahele olulisele teemale. Esiteks on iga kahevahelolek, mida JJ luules sümboliseerib punkt, potentsiaalselt kurnav. See on hetk, mil võib tekkida liiga pikk paus, millest edasi minna ei osata. Omamoodi see ongi surm, kuid mitte füüsiline. Tegemist on tühjusega või nende mustade aukudega, mis annavad JJ luules siin-seal ikka endast märku. Nimelt nendib Jõerüüt: „Me sees on tihtipeale tühje piiritsoone” (lk 157), täpsustades seda teisal oma kõrvaltvaataja vahedusega: „Auk eluloos? Siis traagelda ja paika” (133)!

Just püüd traageldada üksikut üksikuga annab JJ luulele erilise eheduse. Nagu Doris Kareva raamatu eessõnas tabavalt kirjeldab (lk 9), on Jõerüüt vaatleja. Tema oskus seisneb erinevate hetkede, tajude ja mõtete tõstmises kõrvuti, et apelleerida nende poeetilisele tervikule. Kuid seesugune, kohati impressionistlik kirjutamislaad ei hoia tingimata süsteemi alal. Viivud pudenevad laiali, detailid ei suuda luua ühtsust. Ka lugeja ei pruugi seetõttu JJ luulega saavutada puhast kontakti, sest maailma olemus ei ole kunagi üheseks lapitav. Erinevus jääb.

Siit jõuabki teise olulise teemaringi juurde JJ luules. Kuigi Jõerüüt on pigem elamisega kaasnevatele lünkadele osutaja, mitte nende läbielaja, kannavad tema luuletused endas ka sisulist püüdu puuduvat korvata. Luuletehniliselt kõige selgemini ilmneb see kolmest luuletusest koosnevas „Triptühhonis” (lk 288–292), mille kolmas ja viimane luuletus on kahe eelneva kvintessents. See tähendab, et esimesed kaks luuletust korvavad ja valmistavad ette viimase luuletuse elliptilist puuduolekut. Lugeja saab poeetilise elamuse just seetõttu, et ta tajub, kuidas esimesed luuletused täidavad viimase pausid sisuga. Panevad vaikuse kõlama.

JJ luules leidubki mitmesuguseid viise eksistentsiaalse tühjuse täitmiseks. Abstraktsel moel on selleks loomulikult armastus. See on mina püüd saavutada kontakti mitte ainult välisega, vaid eelkõige iseendaga. Ja tee iseenda juurde kulgeb enamasti läbi teise inimese maastike. Kuid siinkohal tasub tähele panna, et Jõerüüt ei ole oma luules muusade kummardaja. Sarnaselt seigale Itaalias, kus miski takistab tal viskumast Jumalaema ees põrmu (lk 229), ei ole JJ luules armastuseks kahe inimese kokkusulamine. Jõerüüt tunnetab armastust märksa rafineeritumalt: „jälgin hoolega, kuidas sina mind voolates voolid. päev päevalt. / ööst öösse. päikesetõusude ja päikeseloojangute ajal. / kas sa isegi tead? seda? nagu jõgi, mis lihvib kivi. nagu kivi, / mis VOOLU suunab” (lk 312).

Eks igaühel ole elus komistuskive ning takistusi, mis suunavad teda vastavalt oma „sirgele saatusejoonele” (lk 166). Jõerüüt tajub poeedina aja pidevat voolamist ja hetkede kadu, võtmata seda kunagi läbini traagiliselt. See on pigem paratamatus, mis võib küll kasvada eripalgeliseks hirmuks (lk 271), ent mitte kunagi agooniaks. JJ toob oma luules esile elamise lihviva loomuse (lk 314). Tuksatus suunurgas (lk 140), nendib luuletaja, et tühjust ei saagi kunagi päriselt lappida. Tuleb osata märgata, millal see iseenesest ühest otsast paraneb, et teisest jälle rebeneda.

Niisiis on Jõerüüt jõudnud poeedina lõpuks sellesse tunnetuslikku staadiumisse, mille iseloomustamiseks sobib kõige paremini luuletusest luuletusse korduv lumemotiiv. Lumi on JJ käsituses taevast alla sadav igavikuline loor (lk 309), mis mässib pehmesse valgesse olemusse inimese elupäevade silmapilgu. Lumi kaotab oma jaheda iluga piirid ja täidab lüngad. Lumi genereerib vabadust, mis jätkub isegi siis, kui idüll saab katkestatud ja see valge loor hakkab otsast sulama. JJ aina süvenev tasakaal ja rahu põhineb justkui elamusel esimesest lumesajust, mis ka pärast möödumist jätab hinge erilise elevuse, et halli vahepealsust on võimalik katta. Kuigi kõik sõnad selle elamuse või elamise kirjeldamiseks ei jõua kunagi pärale (lk 196), piisab ka õige vähestest, et anda edasi peamist: „Elupäev kirja. Pealkiri. Allkiri. Daatum” (lk 123).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming