Peamine on, et inimene loeb!

Karmen Linask

Seminar „Sõnakunst ja e-vabadus” Seminar „Sõnakunst ja e-vabadus – autorikaitsest vabakasutuseni” toimus 17. jaanuaril rahvusraamatukogus, kus arutleti digitaalsel kujul väljaannete ja autoriõiguse teemadel. Seminari esimene pool pühendati juriidilistele küsimustele: kas ja kui palju autoriõigus takistab loovust ja innovatsiooni; kust läheb teose vabakasutuse piir internetis; miks raamatukogud, muuseumid ja arhiivid ei saa oma digitaalseid kogusid internetis kõigile vabalt kättesaadavaks teha? Seminari teises pooles valdas e-raamatute temaatika, arutleti nende rolli üle Eestis praegu ja tulevikus, sõna said loojad, vahendajad ja kasutajad. Mäluasutused ja digitaalkogud Mäluasutuste olulisemate valupunktidena tõin välja, et kui Eesti oli inimõigusorganisatsiooni Freedom House hinnangul eelmisel aastal maailmas internetivabaduselt esikohal, siis keerulisem on vabadus mäluasutuste kogusid veebis kättesaadavaks teha. Eelmise aasta lõpus võeti Euroopa Parlamendis vastu orbteoste direktiiv, * mis loob tingimused teha veebis kättesaadavaks need teosed, mille autorit või õiguste pärijat ei ole võimalik leida. Eesmärk on hea, kuid praktikas tundub direktiivi rakendamine raskusi valmistavat. Enne teose kättesaadavaks tegemist tuleb läbi teha põhjalik otsing iga raamatus või filmis oleva teose autori suhtes, ajakirjade ja ajalehtede puhul tähendaks see mitmekümnete fotode ja tekstide autorite otsimist iga väljaandenumbri kohta. See on kõigi asjaosaliste seisukohast ebamõistlik, sest aeg ja raha, mis kulub autori otsimisele, ning võimalik hüvitis autorile ei ole võrreldavad.

Indrek Ibrus arutles, millist kultuurilist ja majanduslikku lisaväärtust võib luua 50 000 Eesti filmi ja telesaate internetis kättesaadavaks tegemine, kuivõrd võimaldaks see suurendada teadlikkuse kasvu Eesti kultuuriloost, kuidas vana uuega segades sidustada tänapäeva ajalooga. Näiteks vana ja uue kasutamine turismisektoris võiks muuta Eesti palju põnevamaks ja atraktiivsemaks sihtkohaks, rääkimata õppeprotsessist ja uute interaktiivsete õppematerjalide loomisest.

Vanade materjalide veebis kättesaadavaks tegemise taga on sageli autoriõigused, kulukas autorite leidmine ja ehk veelgi kulukam kokkulepete sõlmimine autorite ühingutega, seda lisaks digiteerimise ja säilitamise kuludele. Küsimus on rahas. Arutelus tuli selgelt välja Eesti Autorite Ühingu tegevdirektori Kalev Rattuse seisukoht, et autorid peavad saama tasu. Sellele ei ole ilmselt keegi vastu, küsimus on summas. Milline oleks õigustatud tasu autorile sellise teose kasutuse eest, mis ammu enam ei ole müügil ja mida soovib kättesaadavaks teha riigi toel tegutsev piiratud eelarvega asutus, kel endal ei ole vähimatki soovi selle pealt raha teenida, kelle eesmärgiks on, et kõigil oleks võimalus saada osa meie rikkalikust kultuuripärandist? Mil määral loeb autori soov sellise ülla ettevõtmise puhul näiteks tasust loobuda?

Autoriõigus ja uued kasutusviisid

Huvitava metafooriga tuli välja Tartu ülikooli dotsent, justiitsministeerumi juures tegutseva intellektuaalse omandi kodifitseerimise töögrupi juht Aleksei Kelli, kes võrdles autoriõigust kuldkalakesega, kes täidab õiguste omaja soove. Ta möönis, et autor on tihti toitumisahela kõige madalam lüli, pigem ei liigu raha autori taskusse. Samal seisukohal oli kirjanik Indrek Hargla, kes pidas solvavaks asjaolu, et e-raamatu müügist teenib isegi riik käibemaksu näol rohkem kui autor.

Millised oleksid vabakasutuse laiendamise võimalused? Vabakasutust reguleerib autoriõiguse seaduse neljas peatükk. Vabakasutus ehk teose kasutamine autorilt eelnevalt luba küsimata on lubatud vaid seaduses otseselt ette nähtud juhtudel. Intellektuaalse omandi kodifitseerimise töögrupi liige Kärt Nemvalts tõi ühe võimaliku uuendusena välja konkretiseerimata vabakasutuse lisamise, mis võimaldaks seaduses otseselt määratlemata, kuid olemasoleva vabakasutuse juhuga sarnase tegevuse seadustamist. Nimetatud avatud norm võib alguses küll tekitada segadust ja paljuski on piiride seadmine kohtu otsustada. Seni ei ole autoriõiguse vaidlused eriti sageli kohtusse jõudnud. Uue vabakasutusena võiks kaaluda teose muutmis- ja töötlemisõigust. Kui senine vabakasutus piirdub teatud tingimustel koopia tegemise võimalusega ja väga piiratud ulatuses ka teistega jagamise õigusega (tsiteerimine, refereerimine, kasutamine õppe- ja teaduslikul või mäluasutuste kogude tutvustamise eesmärgil), saaks vabakasutust laiendada ka nn remiksikultuurile. Alaealised ei oleks enam piraadid, kes tuntud lugude saatel tantse seavad või midagi hoopis omanäolisemat ja põnevamat loovad, kõike seda veebis jagavad ning sellega tegelikult seadust rikuvad.

Välja käidi ka litsentseerimiskeskuse idee ehk keskkond, kust leida autorite kontakte, kus sõlmida litsentsilepinguid ja mille vahendusel saaksid esitada oma tingimused autorid, ka need, kellel ei ole otsest vajadust või huvi suurt raha teenida, kes on tasuta jagamise pooldajad.

E-raamat – kas traditsioonilise paberraamatu vastand või toetav kaaslane?

Indrek Hargla tõi e-raamatu temaatika taustal välja kaks „puudega” gruppi: kirjanikud ja lugejad, kelle arvelt teenitakse. Ta arvas, et senise süsteemi kestmisel, kus käibemaks on suurem kui autorile minev osa, ei ole autoril mõtet üldse e-raamatut välja anda, pigem jagaks tasuta. Hargla lisas, et e-raamatu ehk täpsemalt ühe faili ostuga saab lugeja kaasa hulga ähvardusi litsentsi näol, mis keelab faili (e-raamatut) kellelegi näitamast ja põhimõtteliselt lubab seda vaid üksi teki all lugeda. Samuti tundus Harglale väljend „faili laenutamine” kummaline, kuigi ta ise on ka ulmekirjanik.

Minu arvates on ebaõiglased ühe teose erinevad kasutusvõimalused lähtuvalt ainuüksi vormingust. Kahjuks oleme kinni Euroopa Liidu normides, kus e-teost peetakse teenuseks ja trükist tooteks, millest tulenevad ka erinevused.

Veidi üllatav oli kuulda noore lugeja seisukohti tutvustanud õpilaskirjaniku Airika Harriku oma kooli õpilaste seas tehtud küsitluse tulemusi, kust selgus, et noored ei loe veel valdavalt või ainult e-raamatuid, paberraamat on palju parem ja rikub pealekauba vähem silmi. Kui e-raamatu kasutamine on veel paljudele keeruline, siis trükise lugemisega saab igaüks hakkama. E-raamatu eelist paberversiooni ees on märgata teaduskirjanduse puhul, sest teadustöö tegemisel on mugavam faile kasutada ühes kohas.

Väga huvitava ülevaate USA ja Suurbritannia raamatuturust tegi ettevõtja Yrjö Ojasaar. Ajal, mil muu tegevus (internet, TV, arvutimängud) võtab aina enam aega ja lugejate arv üha väheneb, tõi e-luger taas lugemise juurde: kuni 19aastaste noorte lugejate arv kasvas 40%, keskmine kasv oli 20%. Põhjuseks see, et e-luger näeb põnev välja ja paksu telliskivi meenutav teos ei tundu e-lugeris üldse nii hirmutavalt mahukas.

Üldise kasvu USA kirjastamisturul tõi kirjastuste liitumine, jäänud on mõned suuremad kirjastajad ja suured müügikanalid. On kasvanud isekirjastamine: 25% Amazoni esisaja e-raamatutest on ise kirjastatud.

Kultuuriministeeriumi kirjandusnõuniku Asta Trummeli ettekandest tuli välja, et e-raamatu leviku rahastamisel ei olegi riik planeerinud kuigi suurt osa. Programmi „Eesti kirjandus” 120 000 eurost on e-raamatu kirjastamisele mõeldud vaid veidi üle 8% ehk umbes 10 000 eurot.

Päeva lõpetavas arutelus, mida juhtis Eesti Hoiuraamatukogu peavarahoidja ja autoriõiguse asjatundja Kalju Tammaru ja kus osales ka kirjastuse Ilmamaa juht Mart Jagomägi, jõuti tõdemuseni, et jutud paberraamatu enneaegsest surmast on tugevasti üle paisutatud. E-raamat ei ole veel üldse nii pop ja kõik kirjastajad ei torma e-raamatuid kirjastama, müügimaht on esialgu samuti tagasihoidlik. Samas on ka varem juttu olnud, et keeruline on leida kõike seda, mis juba vabalt kättesaadav. Räägitud on selleks ühe keskkonna loomisest, mis oleks abiks ka neile autoritele, kes on valmis oma teoseid vabalt levitama. Kui internetis ringi vaadata, siis ei olegi neid nii vähe. Ilmselt ei ole siin kohe oodata riigi aktiivsust, loota jääb autorite koostegutsemisele. Ojasaar leidis, et küsimus on turunduses: eestikeelne turg on piiratud, tuleks vaadata ka väljapoole. Meil on suurepärane intellektuaalne võimekus läbi lüüa ka ingliskeelses maailmas. Samas peame ikka ja alati arvestama sellega, et eesti keele ja kultuuri ruum on väike ja suur osa meie tekstidest on olulised vaid meile. Tehnoloogia ja uute võimaluste abil on ehk võimalik tekitada huvi ka nende noorte seas, keda lugemine esmapilgul ei huvita. Seega olulise vanema kirjanduse digiteerimine võiks tekitada huvi, aga ka siin on koostööks palju ruumi, et otsustada, mida, millises järjekorras ja kuidas teha e-kujul kättesaadavaks.

Päeva lõpul jäi kõlama mõte: ei ole oluline, kas e- või paberraamat, oluline on, et inimene loeb!

---

* Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2012/28/EL orbteoste teatavate lubatud kasutusviiside kohta, http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2012:299:0005:01:ET:HTML