Pentti Saarikoski ja Eesti

Pekka Tarkka

1965 Rootsis oli Saarikoski äratanud tähelepanu väitega, et „Venemaa on mu lemmikmaa, seal meeldib mulle rohkem kui siin”. Ta oli küll Moskvas ebasoosingusse sattunud, kuid see ei teinud talle muret, oli ju muidki linnu, kus sotsialismi süveneda. Ajakirja Aikalainen kolumnist Kalevi Kilpi oli 1964. aastal, peagi pärast president Kekkose külaskäiku Nõukogude Eestisse, juhtinud tähelepanu „aknale, mis lähedase Eesti kaudu avaks vaateid uue ühiskonnakorra elule”. Laevaliiklus Helsingist Tallinna algas suvel 1965 ja varasügisel alustas reisi ka Saarikoski, kuid siiski mitte „kohtuma „hõimuvendadega”, nagu laeva baaris see naine, kes ei suutnud nuttu lõpetada, kui baarimees hakkas eesti rahvalaule laulma”. Saarikoski meelest ehitas varasemast hõlpsam pääs Eestisse „meile peamiselt suurepärase silla nõukogude kultuurini”. Ajakirja Looming peatoimetaja, vanema põlve intellektuaal Anton Vaarandi oli soome luuletajal vastas tumedas ülikonnas ja nägi maabumissillal koperdavat teksastes noort meest, kes püsis püsti vaid piirdeköite toel. Tuli välja, et Saarikoski ei mõistnud Eesti euroopalikke tavasid ja suhtus vastuvõtjatesse üleolevalt, mida talle ka rõõmuga lubati. Kui Sirbi ja Vasara peatoimetaja Endel Lind näitas, et mõistab kollaažitehnika ideed, arvas Saarikoski, et see tuleneb Soome TV ja ajalehe Kansan Uutiset jälgimisest. Sõnavabaduse piiramine talle muret ei teinud: ainsa viite maal valitseva tsensuuri kohta suutis ta sokutada intervjuusse Kodumaas, kus lausus, et eesti noored kirjanikud räägivad palju huvitavamalt kui kirjutavad.

Saarikoskit hämmastas, et luuletaja Uno Laht, lõuapoolikust satiirik, tundis ameerika luulet paremini kui tema. Ta sõbrunes Lahega kas aimamata või ignoreerides seda, et Laht oli üks neist enam kui sajast KGB volinikust, kel ülesandeks luua kontakte Soome Eesti-sõpradega, kostitada neid ja hoida neid sattumast kokkupuutesse „N Liidu vaenlastega”. Laht kinkis Saarikoskile oma valitud luuletuste kogu ja kutsus teda järgmiseks suveks Tallinnasse külla, samal ajal imestades tema poliitiliselt lapsiku käitumise üle. KGB seisukohalt ei olnud Saarikoski eriti huvipakkuv juhtum, agendiainest temas polnud, kuid temagi pidev järelevalve oli süsteemi tegutsemisnorm.

1967

Saarikoskile meenus Uno Lahe kutse Eestisse ja ta andis teada soovist tulla mais. Poeg Juri läks noorpaariga kaasa ja Laht majutas pere ajakirjanike pansionaati Meriväljal. Nad olid ruumika remonditava maja ainsad elanikud [—].

Nad einestasid tihti kunstnike liidu majas paiknevas Ku-Ku klubis, kus Saarikoski sai programmi tõmbenumbriks. Nad panid tähele, et paljud kirjanikud ja kunstnikud suhtusid kodumaa oludesse kriitiliselt protesteerides, nende seas ka irooniat harrastav Uno Laht, kes esindas nende tutvusringkonnas eesti kõrgeimat elatustaset. Laht viis nad Estoniasse vaatama oma tõlgitud „Porgyt ja Bessi” ning tõi pruunis ümbrikus rublasid. Muresid polnud, vaevalt nad aimasid, et nende vestlused lindistati.

Meriväljal tabas Penttit tema seni raskeim epilepsiahoog: tal pudenes kakaokann põrandale, kuid ta väitis hiljem, et viskas sellega saatanat. Ataki järel polnud tal tundide kaupa aimugi ajast ega teda ümbritsevatest inimestest. Muidu oli tervis päris hea.

1968

Sotsialismi teooria ja selle taha vangistatud elu paistsid kõige valusamalt vastuolulisena Saarikoski suhtumises Nõukogude Eestisse. Eesti pagulastele suunatud Kodumaas teatas ta, et sai Meriväljal elades korraliku arusaama rahuliku kooseksistentsi praktikast ja tunnustas „seltsimeeste suurt sõprust”, mis oli sisuliselt „mõttekaaslaste solidaarsus”. Ta kas naljatas või demonstreeris erilist lihtsameelsust, kui väitis, et eestlased on eluga rahul ja ehitavad suure innuga oma sotsialistliku maa tulevikku. Uno Lahe hurmava isiksuse mõjusfääris ei tulnud talle pähegi, miks tema Tallinnas viibimist rahastati, kõigele lisaks pidas ta pruune ümbrikke honorarirahaks. Ta tõenäoliselt isegi ei kahtlustanud, et sotsialistliku spionaaži põhimõte nõudis kontrolli ja välismaalaste maalviibimise jälgimine oli KGB rutiinne töö.

Detsembris 1968 sai Saarikoski Eestist salaja toodud kirja, kus „üks õnnetu eestlanna”, Tallinna politseiniku abikaasa andis eesti-soome segakeeles raporti selle kohta, kuidas „minu mees ja moni toine polisi (miilits) seurasid Teid kogu aega, mida Te tegite, mida Te puhusite ja nii edasi”. Rahumeelne kooseksistents tähendaski üle mõistuse kasvanud „vene värki”, mille üks tähtsamaid tööriistu olid peidetud lindistusseadmed. Kuna kõiki sidemeid soomlastega jälgiti, oli „mõttekaaslaste solidaarsus” paljudele eestlastele piinarikas kahepalgeline mäng, milles salapolitsei alaline kohalolu sundis teesklema ohutut lõbutsemist.

Õnnetu eestlanna meelest oli märkimisväärne, et ka haritud soomlased ei taibanud, et kogu Nõukogude Eesti elu rajanes valel. Seda sorti paljastus siiski Saarikoskit eriti ei kõigutanud: kui nende järel nuhitigi, siis oli see „naeruväärne, vaid veel üks nõukogude süsteemi koomiline joon” ja tähtsusetu, kuna nad ei olnud teinud midagi poliitiliselt ettekantavat.

1979

Saarikoski ettekanne avas kirjanike kongressi Lahtis. Verejooks ninast oli peatunud, teksti lugemine sujus kogenud jutlustaja stiilis: „Meie (kirjanikud ja kirjanduse tõlkijad) püüdleme selle poole, et võiks asuda taas (Paabeli) linna ja torni ehitama”, kuigi suurte keelte „tõusmine maailmakeelteks rajaneb teiste keelte ja sellega ka teiste rahvaste vägivaldsel alistamisel”. Ta lõpetas kaheosalise utoopiaga:

„Kujutlen arengu kulgu järgmiselt: esiteks suundume maailmas täieliku keelelise demokraatia suunas, kus kõigil rahvastel on oma kirjakeel ja õigus sellele. Seejärel hakkame lähenema faasile, mil suudame ehitada linna ja torni. See võtab aega, palju aega ja võib-olla nii kaua, et linn ja torn kunagi valmis ei saa. ”

Saarikoski õhutas arendama sellist maailma, kus kõigil keeltel on eluõigus ja jätkas: „See tähendab kogu inimühiskonna ümberkorraldamist”. N Liidust rääkis ta Soomes hoopis teiste rõhuasetustega kui Rootsis ja korraldas sellega üllatuse. „Ärge nüüd imeks pange,” hoiatas ta enne, kui kuulutas, et maailmakeelte organiseerimise parim mudel on Stalini loodud väikeste rahvaste ja keelte suveräänsuse põhimõte. „Teame kõik, et just J. V. Stalin tegi palju, et hävitada ise grusiinina kavandatud programm, kuid teame ka, et kuskil maailmas pole vähemusrahvuste kirjandus nii hästi organiseeritud kui N Liidus.” Nõukogude Eesti esindajad maigutasid suud, kuid püsisid ametlikul joonel.

1981

Göran Sonnevi külaskäigu ajal korraldas Varssavi pakt sõjaväemanöövrid Poola piiril. „Poolale on taas teada antud, kes on majas peremees, ja ta on sunnitud alla andma, varjuma nukuteatri ja pilapiltide taha,” nentis Saarikoski. Kremlit kuulava valitsuse ja sõltumatu Solidaarsuse võitlusse suhtus Saarikoski heitlikult. Rahvaliikumise religioossed ja natsionalistlikud jooned ei meeldinud talle: kas Lech Wałesal on rahvale muud leiba pakkuda kui armulaualeib? Poola rahvast ei aita muretsev sümpaatia, mis oli vaid egoistlik plärtsumine, täiesti mõttetu jutt. Sündmused huvitasid teda, sest näitasid, et N Liit on Külmas sõjas sunnitud asuma kaitsepositsioonile. Kas see julgeks sekkuda Poola asjadesse?

Saarikoski sai teavet ka rahvaülestõusu kaasnähtude kohta Eestis, kuid kartis, et mässamine vaid lisaks süüdimõistmisi ja väljasaatmisi. N Liit ei taluks separatismi, kuna järeleandmine tähendaks terve impeeriumi lagunemist. Seda takistaks Kreml iga hinna eest, kuid kas tal on enam jõudu? Kui Poolas kuulutati välja sõjaseisukord ning Solidaarsuse juhid vangistati, hindas ta seda Nõukogude impeeriumi huku alguseks.

Ühe õhtulehe pealkiri „Sõdurid tapsid streikivaid töölisi” oli selgem keel kui TASSi avaldus kontrarevolutsiooniliste provokaatorite tõrjumise kohta. „Lenini pärijad on vägistanud ka keele nii, et ükski aus inimene ei julge end enam sotsialistikski nimetada, kommunistist rääkimata.”

Nõukogude Liit oli absoluutselt kõiges läbi kukkunud.

1982

Parempoolsed pidasid Mauno Koivisto kunsti- ja teaduspäevi sotsiaaldemokraatide parteimanöövriks, millega üritati kindlustada presidendivalimiste edu jätkumist. Tõusid kahtlused uue õukonna kohta, mis taotles kohta presidendi kaitse all. Päevade sisu ei pidanud ajalehed eriti huvitavaks, erandina Jörn Donneri ja Saarikoski „jäik N Liidu vastane hoiak”. Nad pidid rääkima Soome ja Põhjamaade kultuurisuhetest – nagu Soome Sotsiaaldemokraadi ajakirjanik Arvo Salo imestas –, aga nad keskendusid hoopis idasuhetele. Saarikoski kirjeldas vene mõjusid soome kirjanduses ning lisas: „Meie, kes me armastame Venemaad, peame tõdema, et me ei armasta N Liitu ja selle kultuuripoliitikat, mitte midagi, mis N Liidus ja selle mõjusfääris toimub.”

Arvo Salo väitel Saarikoski „liikus ebakindalt, žestikuleeris kohmakalt, kõneles komistades, kuid äkki muutus, tõusis kõrgustesse, paisus, noorenes, läks tuld täis”. Nii otsekoheselt N Liitu Soomes 1980. aastate alguses ei kritiseeritud, vähemasti mitte poolametlikel üritustel, kuid enesetsensuur vedas alt, kui tegu oli rootsistunud soomlasega. Saarikoski oli siiras ja tegu oli olulise suunamuutusega: ta rääkis halba riigist, mille õukonnapoeediks ta ise aastal 1964 oli lootnud saada.
 
Valinud ja tõlkinud Kaarel Tarand

Katkendid Pekka Tarkka raamatust „Pentti Saarikoski II, aastad 1964–1983”, Otava, 2003, lk 85, 161, 183, 498, 573 ja 612.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming