Pesuehtne mittekohtumine

Riikka Pelo romaan „Meie igapäevane elu“ on oma loomult reekviem Marina Tsvetajeva mälestuseks: lugu luhtunud lootustest, enesepettusest ja hingepiinast.

BORIS VEIZENEN

Kõik algab nii paljutõotavalt! Ajakirjanik Alja saab arstilt kinnituse, et ootab last, ning tema unistustele uuest ja vabast nõukogude maailmast lisandub helge lootus elada koos armastatud mehe ja lapsega. Ta on ilus, andekas ja energiline. Minevikku on jäänud emigratsiooni hall eksistents, ahistav tunne, et tema elu ei kuulu talle, pidevad kolimised ja pagulase kibe leib. Kuid uut elulehekülge varjutab üks soovimatu külaline minevikust: tema kõrk, kapriisne ja alati masenduses ema Marina Tsvetajeva.

Niimoodi algab tänapäeva soome kirjaniku Riikka Pelo 2013. aastal Finlandia kirjandusauhinna pälvinud romaan „Meie igapäevane elu“. Romaan on üles ehitatud väga paljudele dokumentidele, mälestustele, Tsvetajeva luule traagilistele elukajadele. Teose tegevus toimub 1923. aasta augustikuus, mil ema ja tütar kaotavad teineteise esimest korda ning koos raamatu kirjutamise plaanist ei tule midagi välja, ning 1939. aasta augustikuus, mil nad kaotavad teineteise lõplikult. Edaspidi saavad nad kokku ainult kirjades ja mälestustes.

Ajaloolistest isikutest on raske kirjutada. Veelgi raskem on kirjutada loomingulistest inimestest, libisemata banaalsesse sentimentaalsusse või teiste pesus sorimisse. Pelo romaanis on palju musta pesu, mida Tsvetajeva kui pehmelt öeldes argieluks mitte just kõige paremini sobiv inimene peab oma kätega pesema. Geeniuse ja argise banaalsuse romantilisest kontrastist lähtumine oleks selle teose puhul liiga pealiskaudne lähenemisnurk. Rõivad ning jalatsid on romaanis seotud minevikuga, nagu Tsvetajeva abikaasa Serjoža kingad, kuhu ämblik on võrgu kudunud, või siis nälga surnud väiketütre Irina kleit. Asju ei saa lihtsalt ära visata. Neil ei ole ainult nostalgiline väärtus. Nii on see näiteks Tsvetajeva mehe õe korteris, kus iga raamat ja kommikarp meenutab kunagist tõelist elu. Asjad on olulised, kuna neid läheb tarvis – uute asjade jaoks ei ole raha: Serjoža kulunud särke kannab poeg Murr ja Marina õlasall on ümber tütar Aljal, kui too romaani lõpus vahistatakse ja koonduslaagrisse saadetakse. Asjad, mis lähevad ühelt teisele, on kui soe ja sõnadest kõnekam sild. Eseme lõhn meenutab selle omanikku, olgu tegu Pariisi lõhnaõli koketse hõngu, mehe lõhna või vastiku tubakahaisuga. Imelikus perekonnas, kus lapsed räägivad oma vanematest nimepidi ja kus ema ei oska tütart kallistada, saab (üksteise) asjade eest hoolitsemisest intiimne tunnete väljendus. Asjade abil lepitakse oma mineviku ja saatusega. Esmapilgul tarbetu hõbesõlg, mida Alja on ihaldanud kauges lapsepõlves ja mille ema saadab talle Vorkutasse, võib päästa ta elu, sest sõle saab vahetada leiva vastu.

„Meie igapäevase elu“ võlu seisnebki just igapäevasuses. Teos ei ava lugejale salaust Tsvetajeva loomingulisse laboratooriumi ega pretendeeri tema eluloo ajaloolisele täpsusele, kuid on väga veenev seal, kuhu kirjandusajaloolised tekstid tavalised ei küüni. Asjad, kohad ja ajad on põimitud üheks sümboolsetele kordustele rajatud ringiks. 1923. aastal kuivab õues valge pesu ja 1941. aastal niisamuti, kuni Marinale jääb kätte saatuslik pesunöörijupp. Romaani alguses külastab Alja üht näitust, järjekordset värvikat Potjomkini küla, ja teeb reportaaži komi naistest, kes tunduvad talle eksootilised. Romaani lõpus on ta Komimaal laagris – muinasjutupaviljon on näidanud oma teist palet. 1923. aasta Tsvetajeva saadab tütre erakooli, kartes, et selle tõttu võib side nende vahel täiesti katkeda (katkebki). Viimaste lehekülgede Tsvetajeva mõtleb oma poja vabadusele ning, saanud aru, et võim jälitab neid, kuni tema elab, otsustab oma elu lõpetada. Mõlemal korral on taustaks agul, võõraste inimeste maja, eraldatus. „Nad olid lihtsalt sattunud valede inimeste sekka ja üksteisest eemale rebitud. Aeg oli halastamatu, inimesed muutsid selle enda sarnaseks: hirmust sündinud maailm“ (lk 469).

Riikka Pelo (1972) sai romaani „Meie igapäevane elu“ eest 2013. aastal Finlandia kirjandusauhinna.

Liisa Takala / TEOS

Tsvetajevalt pärineb mõiste „mittekohtumine“, millega ta kirjeldas oma suhteid Boriss Pasternakiga. See sõna sobib paljude romaanis kujutatud Tsvetajeva suhete kohta. Romaani esimene pool on läbinisti naiselik maailm, kus mehed on kusagil tagaplaanil, armastatud, vihatud või siis nõrgad ja ärritavad. Täiskasvanud Alja mõtleb naiivselt oma armastatud Muljast, kellel on teine naine ja laps. Ka Marina Tsvetajeva on Tšehhis elades üksi: mees eelistab tema seltskonnale kuulata loenguid ikoonidest või juua koos teiste tudengitega. Äärmiselt keerulised on ka tema suhted lastega: Alja on väiksena ema loodud Wunderkind, täiskasvanulik ja andekas, kuid piinatud laps, kes tahab ema armastust nii alles hoida kui ka sellest välja rabeleda. Tsvetajeva on egoistlik, range ja hoolimatu ema (hiljem teeb ta selle tasa, hellitades poega ülearu). Suhtlust täiskasvanud tütrega iseloomustavad lahkhelid, sarkastilised märkused, pahandused. Kumbki pool ei taha näha teise poole isikupära: „mittekohtumisest“ saab „mittetunnetamine“. Selleks et tunda end tõelise perekonnana ja saada aru, et armastus pole tegelikult kuhugi kadunud, on neil tarvis olla lahus. Marina armastus mehe vastu kasvab, kui mees on kusagil kodusõja keerises või pärast vahistamist teadmata kadunud. Ka Aljale näib emast kaugel, et ema „näeb mind paremini kui siis, kui olin tema juures“ (lk 511). Kas distantsist tingitud illusoorne leppimine? Või tõeliste väärtuste hilinenud võit? Kui need küsimused oleksid lihtsad, poleks olnud vaja raamatut kirjutada.

„Meie igapäevane elu“ on oma loomult reekviem: lugu luhtunud lootustest, enesepettusest ja hingepiinast. Mida rõõmsamaid noote võetakse raamatu alguses, mida optimistlikum on nõukogude noor Alja, seda suuremaid kahtlusi see külvab. Me ju teame, kuidas see kõik lõppes. Pelo auks tuleb mainida, et ta pole oma loost teinud ajaloolist seebiooperit. Autor pole üle pingutanud ka mustade värvidega ega ole oma tegelasi ekspluateerinud. Marinat ei ole tegelasena teoses ülemäära: me ei kuule tema sisemonoloogi, isegi oma pere keskel jääb ta pigem erakuks ja puudub siis, kui kõik teised saavad kokku ja pidutsevad. Kuid iga kord, kui ta ilmub, halastamatult irooniline, väsinud, oma tütre pilgu läbi meeldivalt ebasümpaatne, lööb otsekui väike äike teksti sisse ja terve lehekülg, kogu ruum on elektrit täis. Seda lööki summutavad mahedad argised tagasivaated (midagi sellesarnast on teinud Julian Barnes oma romaanis Dmitri Šostakovitšist). Riikka Pelo ei ole tahtnud pakkuda musta pesu pesemisega pikantset ja paljastavat lõbustust, vaid näidata elavaid inimesi – lihast ja luust, põrmust ja sõnast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht