Petrarca Tartus

 

Jälgides viimase aja kultuurielu Eestis, on mul klassikalise filoloogina kohati tekkinud kummastus, justkui elaksin hilisantiikses või varakeskaegses Roomas. Ladina keele niigi harvas kasutamises näib praegu juhtuvat samasugune totaalne grammatika- ja sõnavarateadmiste ähmastumine, nagu tol ajastulgi. Igal kevadel ?Sequuntur poemae?-nimelise  Põhjamaade kirjanduse festivali ajal olen sunnitud mõtlema, miks ei õppinud festivalile nime panija ära ladina keele III käändkonda kuuluvate kreeka laensõnade käänamist (peab olema: sequuntur poemata). Hiljuti Tartu ülikooli Rahvusmõtte preemiaga pärjatud Ilmar Talve ?Eesti kultuuriloo? Rootsi ja Poola aega käsitlev peatükk räägib üliõpilasorganisatsioonist natio germanico (lk 151, samas lauses korrektne ühildumine natio livonica); grammatikaist pealkirjadega ?Grammatika esthonica? ja ?Manuductio ad linguam lettonicum? (lk 162, k-täht leidub vaid üksikutes ladina sõnades, grammatica nende hulka ei kuulu; esthonica asemel peaks olema Esthonica, lettonicum asemel Lettonicam, vastavalt pärisnimedest tuletatud omadussõnade algustäheortograafia traditsioonile ladina keeles ning nende pealkirjade kirjutamiskujule teoste tiitellehtedel) ja aadli matusetseremooniast pompa funebra (lk 172, korrektne oleks kahelõpulise omadussõna funebris, funebre esimene, mees- ja naissoo jaoks mõeldud vorm). Siinsetes muusikaarvustustes esineb segiläbi Saltatores Revalienses ja Revaliensis, ühildub neist ometigi vaid esimene variant. Olukord meenutab niisiis hilisantiiki ja keskaega, mil ladina keeles eristus varasema kuue käände asemel käändelõppude järgi vaid kaks: vokaalilõpuline ja konsonandilõpuline, ja igaüks kasutas parajasti seda vormi, mis sobivam tundus. Selle tulemusena ähmastusid nimi-, omadus- ja asesõnade, ka nimi- ja tegusõnade ühildumisreeglid, muutus sõnade grammatiline sugu, segunesid ainsuse ja mitmuse vormid jne.

Kogu see halvas, sõnahoolimatus tähenduses keskaegne ei vääriks kordustrükki, kui see ei vastanduks oma filoloogilise kultuuri(tuse) poolest ? justkui ajaloolisi olusid korrates ? esimeseks humanistiks peetud filoloogi ja poeedi Francesco Petrarca esimese ekloogi äsja valminud eestindusele klassikalise filoloogi Mari Murdvee sulest. Nagu varasemategi Murdvee tõlgitud tekstidega (Homerose hümnid, nunn Hrotsvithi draamad keskajast), ei usaldanud ta aga ka nüüd seda publikule esmajoones trükituna lugemiseks, vaid teatraliseeritud kujul kogemiseks, toeks Tartu antiigiteater ? valdavalt endise Tartu Lasteteatri näitlejaist ja Tartu ülikooli filoloogia ja teoloogia erialal õppinuist-õppijaist koosnev näitetrupp.  Erinevalt varasematest tõlgetest leidub Petrarca ekloogi eestindus sel korral tõlkija põhjaliku saatesõnaga varustatult siiski ka kavalehel.

Kohtumine Petrarcaga

Ametliku raami selle tõlke ja tõlgenduse esmaesitamiseks moodustas Petrarca 700. sünniaastapäeva tähistamine Tartu ülikooli raamatukogus 9. detsembril. Etendusele eelnes Tartu ülikooli teaduri Marju Lepajõe mõtisklus Petrarca masendavast elust ja humanistlikust vaimust.

Eks meenu Petrarca nimi keskmise kirjandusharidusega eestlasele peamiselt ikkagi seoses Laura ja kauni armulooga (lähtudes Ain Kaalepi tõlgitud sonettidest renessansikirjanduse antoloogias) ning ehk ka keisrite-paavstide maailmast poeetide sfääri toodud kroonimise tavaga. (Viimasest ajendatuna: meie varasema, eeskätt varauusaegse kirjanduselu mõistmiseks oleks lausa hädavajalik uurida Petrarca loodud traditsiooni kohaselt pärjatud poeetide sattumist ja tegutsemist Eesti- ja Liivimaal(e)). Pea kümme aastat tagasi avardas Ülar Ploom eestikeelset Petrarca-pilti teosega ?Secretum?. 1996. aastal tõlkis ja kommenteeris Murdvee Petrarca kirja, milles too kirjeldab oma tõusu Mont Ventoux?le ja milles nähakse Petrarca maailmavaate erakordselt kontsentreeritud esitust, uue inimese sündi ? pürgida kõrgustesse lihtsalt selleks, et näha või nautida maastikku (Akadeemia 5/1996, lk 951 ? 960).

Sel korral Murdvee tõlgitud ja tõlgendatud Petrarca avaneb eelkõige bukoolilisena. Petrarca 12 ladinakeelsest ekloogist ehk karjaselaulust, mis on vastavalt Petrarca humanismikäsitlusele kirjutatud Vergiliust ja teisi antiikaja eeskujusid matkides ajavahemikus 1346 ? 1357, on avaekloogi peetud huvipakkuvaks väga mitmekihilise allegooria poolest, just nii nagu Petrarca oma kirjas Cola di Rienzole luule olemuse kohta on väljendanud: poetica omnis intexta est (?kõik luule[line] on läbi põimunud?). 124 heksameetrist koosnevas karjaselaulus peab dialoogi kaks karjust Monicus ja Silvius. Kumbki esindab oma maailmavaadet: Monicus austab kristlikke põhimõtteid, Silvius toimib antiikse veendumuse kohaselt, et surematus on saavutatav loomingu kaudu. Dialoogi lõpuks veenab Silvius, kes allegooriliselt kehastab Petrarcat, vend Monicust, kelles on nähtud Petrarca venda Gherardot, oma ohtuderohkema teekonna võimalikkuses, ja Silvius asub teele. 

Ekloogi autobiograafiline kiht on tõlkijal ning teda abistanud tõlgendajail (muusikaline kujundus ja tantsud Külli Kressa, kunstnik Eve Valper) taasloodud silmapaistva subtiilsusega, alates avastseeni vendadevahelise vastasseisu liikumisskeemist või veidi hiljem esitatud duetist, mis markeerib kaht olulist naisekuju Petrarca elus (armastatud Laurat ja Petrarca laste tundmatuks jäänud ema). Peategelast Silviust alias Petrarcat kehastava Enn Lillemetsa miimika, liigutused (klassikalise filoloogina vaimustas mind eriti värsside 85-86 …siis kedrust tõmbavad rasket/ raudsete kätega õed… lahendus) ja tekstiesitus, aga ka tänu õnnestunud valguslahendusele tekkiv varjude mäng veensid autobiograafilises interpreteerimisvõimaluses neidki, kel etenduse eel kavaleht lugemata jäi.

Autobiograafiline,

Autobiograafiline loomingulooline, teoloogiline

Autobiograafilisega tihedalt seotud loomingulooline tasand on tõlkijale ja näitetrupile ilmselt südamelähedasim olnud. Ekloogis toob selle teema esile eeskätt Petrarca suhestumine antiiksete eeskujudega, esmajoones Vergiliuse karjaselauludega ning eeposega ?Aeneis?. Juba ekloogi pealkiri ?Parthenias? viitab Vergiliusele, olevat ju too Neitsi tähtkujus sündinuna ja loomuselt tüünena kandnud sõpruskonnas varjunime Neitsilik.

Lisaks ekloogi tekstis leiduvale rõhutab loominguloolise tasandi olulisust teistest kirjandusteostest pärit katkendite põimimine teatraliseeringusse nagu ka Lauliku kuju lisamine. Võimsaim on Petrarca lõpetamata jäänud eepose ?Aafrika? algusvärsside loomispalangu kujutamine ? eepose avasõnad ?ut mihi conspicuum meritis belloque tremendum/musa virum referes?? kostuvad esmalt segiläbi poeedi kõrvu, siis hakkab ta neid endamisi korrates värsiks ja rütmiks korrastama, kuni jõuab värisema paneva (tremendum!) lahenduseni. Kulminatsioonina lõpetab etenduse Petrarca ?Aafrika? kangelase, kuulsa Rooma väejuhi Scipio Africanuse ilmumine. Tuuli Otsuse ja Kaspar Koorti mõjusas esituses üldistub Scipio filosoofiline sõnum Petrarcale ja publikule muu hulgas ka isepäise Loova Vaimu ülistuseks.

Andreas Kalkuni kehastatud Laulik sümboliseerib oma ilmumistega Dante ajastu stiiliideaali ja võtteid, mida Petrarca oma loomingu algusjärgus püüdis jäljendada ning millest loobununa hiljem oma isikupärase laulu juurde jõudis. Sümpaatne on see, et ei lavastaja nägemuses ega näitleja rollilahenduses märgistata seda varasemat, Petrarca poolt kõrvale heidetud luuletraditsiooni kuidagi halvustavalt. Nagu antiigiteatri ülemulluses etenduses ?Apolloni sünd? kehastatud peategelase puhul on Kalkun siingi loonud esteetiliselt nauditava rolli.

Autobiograafilise ja loominguloolise kihistusega on etenduses tihedalt põimunud teoloogiline. Teatraliseeringu pealkiri ?Hinge killud? seostub Petrarca ajalgi moes olnud gnostikute ja hermeetikute õpetusega, mille järgi inimhinged olid kui maailma laiali pillatud valgusekillud või ühe suure maailmahinge väikesed killud, mis peavad jälle kokku saama, et inimene pääseks Jumala armu läbi. Nende kildude kokkukogumist vaadeldakse lavastuses nii vendadevahelise suhtluse kui ka peategelase sisemaailmas toimuvate otsingute tasandil.

Etenduses on oluline ka kirjutamisajastu esteetikat laiemalt iseloomustav tasand. Siin on peamiste vahenditena kasutusel kostüümid, muusika ja miimika. Laval toimuvat on võimalik nautida ilma sõnalisse ossa süüvimata ? ümbergrupeeruvad, poose ja näoilmeid muutvad tegelased meenutavad renessansiajastu suuri maale, van Eyckide töid näiteks. Muusikalises kujunduses on kasutatud XIII ? XV sajandi meloodiaid ja laulutekste, Prantsusmaalt pärinevaid võib pidada vihjeks ekloogi loomispaigale Avignonile.

Ülalkäsitletud nelja kihti söandaksin pidada miinimumsõnumiks, mille tõttu kirjandusõpetajad gümnaasiumiklasside õpilasi Tartusse etendust vaatama võiksid tuua.

Laiemale publikule mängitakse jälle

19. jaanuaril kell 19 Tartus Sadamateatris.