Pigem kultuuriatmosfääri loov paber

ASKO TAMME

Kuigi „Kultuuripoliitika põhialuseid aastani 2020“ tehti kümneid raamatukogu- ja raamatukoguharidusega inimesi vahetult kaasates, ei saanud lõpptulemus kaugeltki ootuspärane ega kajastanud arutlustes kõige olulisemana nähtud küsimusi. Me ilmselt ei olnud piisavalt järjekindlad ja tähelepanelikud (vrd Ott Karulini soovitust^*) ja nüüd on meil raamatukogupoliitika põhialustena viis üsna juhusliku värvinguga lõiku, millest neli on olemasolevat olukorda kirjeldavad-hindavad ja üks võtab kokku rahvusraamatukogu seaduse.

Võib ka olla, on isegi väga tõenäoline, et see dokument ei olegi tehtud eesmärgiga seada eesmärke, mille saavutamist võiks hinnata. Pigem on tegemist üldist olukorda kujundava, kõige laiemas mõttes kultuuriatmosfääri loova paberiga – et on teada, et kõiki osalisi kaasates on kokku pandud üks ammendav raamdokument, mis ainuüksi oma olemasoluga kõigeks võimalusi annab … umbes samuti, nagu kogu maa on kevadel, toomingate õitsemise ajal täis nende lõhna. Selline ettekujutus võiks meid ju lohutada, sest need, kes kiireid ja konkreetseid muudatusi ootasid, on pidanud pettuma.

Jah, 2015. aasta riigieelarves tõusis pisut riigipoolne komplekteerimistoetus (5%), samuti suurendati maakonnaraamatukogude riiklike ülesannete täitmiseks vajalikku toetust. Aga olukorras, kus alles 2009 vähendati sedasama ostutoetust 24, 56 % ja 2010 tõsteti raamatute käibemaksumäär 5%-lt 9%-le, ei lähe selline kukesammudega asjade parandamine positiivse poliitikana kirja, pigem on see vähim, mida me ootame. Tõsi, suurendati ka raamatukogude arendustoetust, aga seda jagatakse põhimõttel „kõigile midagi“ ehk mõnd kohalikku, üht-kaht asutust hõlmavat projekti saab teha, ei enamat.

Rahvusraamatukogule, kelle keskne positsioon, nii riiklik kui ka raamatukogulik, on arengukavas mitmes kohas esile toodud, on tekkinud uusi mahukaid ülesandeid (eesti trükitoodangu retrospektiivse digiteerimise tulemuste ja eesti perioodika täistekstide koondamine portaali Digar, trükifailide säilitamine sundeksemplarina, e-raamatute üleriigilise laenutuskeskkonna loomine – need pole kindlasti kõik), aga tihti riivavad lahendused teiste raamatukogude huve või ei arvesta seniseid koostöötraditsioone ja on sageli ka lihtsalt küündimatud.

Kõik teavad, kuidas tulemusi saavutada: määratleda läbilöögialad-küsimused, seejärel see, kuhu täpselt jõuda tahetakse ja seejärel koondada sinna muutuste tegemiseks vajalik ressurss. Sellest paberist seda loogikat ei leia.

Täiendavate dokumentide, s.t aruande ja ministeeriumi valitsemisala arengukava lugemine jätab sama troostitu mulje. Need paar protsessi, mida arengukava täitmisena nimetatakse, kasutavad sedasama tühja leksikat: toetamine, kaasajastamine, sidustamine, arendamine … Ministeeriumi arengukava aastateks 2016–2019 on ehk pisut parem, aga ka selles kirjeldatakse ainult neid asju, mida niikuinii tuleks teha. Üks erand kogu selles halluses siiski on: kui nüüd tõepoolest õnnestub veel 2015. aastal taaskäivitada projekt, mille käigus kõik raamatukogud saavad igale sündinud lapsele raamatu kinkida, siis vähemalt üks samm oleks pisut pikem kui hädine koperdamine. Sellel oleks reaalne mõju nii lugejatele, lugemisele üldiselt kui ka raamatukogudele.

Kõige muu kohta ei saa öelda, et see, mis on viimase aasta-pooleteise jooksul tehtud, oleks tehtud „Kultuuripoliitika põhialuste“ kiuste, aga vähemasti rahvaraamatukogudes ei ole selle dokumendi mõju tunda. Ja ega temast mingit otsest kahju ka ole.

* Ott Karulin, Valdkond ja ministeerium võrdluses. – Sirp 28. II 2013.