Pihlakas kodutanuma otsal

Arno Oja

Lauri Vahtre, Lihtsalt üks pihlakas. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 100 lk. Ehkki mitmekülgselt sõnasuutliku ajaloodoktori Lauri Vahtre luuletused olid ajakirjade veergudelt varemgi silma hakanud, suutis tema luuleraamat mind ometi üllatada. Ja seda kõige paremas mõttes! Tunnistan, et ma ei osanud keskea kriisid ammu läbi põdenud ning esimese suure juubeligi seljataha jätnud autori esikkogult nii heatasemelist poeetilist tervikut ja kindlat kompositsiooni oodata. Ükskõik, milliseid jälgi Lauri Vahtre seni maarjamaisele kirjasõnamaastikule ka on püüdnud vajutada, ikka jäi ta teiste meelest kuhugi eikellegimaale ulpima. Poliitikuile ja tõsiajaloolastele oli ta rohkem (proosa)kirjanik, kirjanikele jälle maskeerunud poliitik (Peter Morgani nime all ilmunud „Sõnum”, 2009) või lobe põnevikumees (romaan „Torm”, 2010). Luuletajana on Vahtre lasknud kujundaja Andres Rõhul oma tekstid anarhistide kenasse punamusta kuube rüütada. Loodetavasti ei kipu meie kvaliteetkollane trükimeedia (kõikvõimalikest neti- ja muudest kommentaatoritest rääkimata) nüüd luuletamist luiskamisega samastama ega autorit maailmavaate minetamises süüdistama. Kogemusi ju jagub – mängufilmi „Detsembrikuumus” vaieldamatu ja teleseriaali „Tuulepealne maa” vaieldava ebaõnnestumise peasüüdlaseks peeti eeskätt kaasstsenarist (!) Lauri Vahtret. Ent tõsimeeli tasub meeles pidada Lauri Vahtre viimasest ajalooraamatust pärit tõdemust: „Ajalugu on huvitav ja õpetlik, ajalugu annab vihjeid – kuid mitte rivimäärustikke ega ekspluatatsioonieeskirju” („Eesti saatusehetked”, Tallinn 2010, lk 5). Kui asendada sõna „ajalugu” sõnaga „anarhia”, siis sobib see võrratus iseloomustama ka vaadeldava luulekogu petlikku anarhiat.

Võrsed lehtede varjus

Pea kümme aastat tagasi lunis toonane riigikoguja Lauri Vahtre laulujumalalt: „Laena mulle eelnõu, Vanemuine!” („Looming” 2004, nr 1, lk 63). Õnneks on Vanemuine lunija enda luulekandle tema kodupihlaka taastärkavate võrsete vahel tervena tallel hoidnud. Toompea lumist lahinguvälja jääb meenutama nüüd „Akadeemia” (2011, nr 6, lk 1125) veergudelt siia raamatusse (lk 76) ümber kolinud pime erusoldat, kes, kaotanud nii luuletuse pealkirja kui ka oma armee, kukkus peaga vastu purunenud kahuritoru. Nõnda tungibki lai maailm me turvalisele kodutanumale. Kuid sellest allpool, teises helistikus.

„Lihtsalt üks pihlakas” on otsekui mõõdu järgi komponeeritud – kahes võrdses tsüklis sisaldub siin 80+1 luuletust, mis koos raamatu sisukorraga mahub täpselt sajale leheküljele! Kummastki tsüklist leiame kümmekond pealkirjastatud teksti, mis ilmestavad käsitletavaid teemasid. Lõviosa luuletustest on sisukorda kantud siiski nende esiridade järgi ja paiguti sünnib noid ridu järjestikku kokku lugedes uus luuletus. Mitugi, sest pihlakas ajab võrseid …

„Kirjutan teile, kes te kardate, /et olete üksi. [—] Minagi kuulun teie sekka. / Meid on palju”, kuulutab autor oma kogu avaluuletuses ja tagakaanel. Raamatu keskel toimib omalaadne tsesuur, mida märgistabki ülal nimetatud „+1 luuletust” kahe tsükli piiril. Luuletaja ütleb sama teksti minevikuvormis ümber („Kirjutasin teile …”), tekitades uue variatsiooni. Ja muuseas lisab lõppu: „Ning midagi on veel.” (lk 53). Too „midagi” viib kujuteldava pihlakamarjade ristini kodutanuma hakul. Ent kõigepealt valgustab õite elav tuli võrsetele teed hingekoju, raamatu esikaanel kujutatud lehtede kujundi embusse.

Tahaksin pihlapuu rüppe …

Nii laulis kord Urmas Alender Viivi Luige sõnadega. Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) omab eesti rahvausundi järgi võimsat nõiaväge, mis aitab igat sorti tõbede ja kaetamiste vastu. Lihtsalt tuli oma haigus mõtetega pihlapuusse kinni siduda. Nõnda Lauri Vahtre raamatu esimeses tsüklis „sina ja Sina” toimibki.

„Sina” suure ja väikese algustähe läbisegi ja vahel vastandlikki kasutamine tähistab siin lause või värsirea modaalsuse vabajooksu. Midagi samasugust, nagu lugeja võis kohata Mehis Heinsaare „Härra Pauli kroonikates”, kus ühes kehas elasid korraga Paul ja palju erinevaid paule. Vahtrel on „sina” üldmõiste, „Sina” aga saadab otsest pöördumist või armastusavaldust (lk 21, 27).

„Sina” ei tule „mina” juurde, sest „mina” on kurb, aga rõõm surfab Facebookis (lk 9). Sest internet on nüüdisaja lunastus või Kristuse aseaine (lk 23). Kelle pisarad on nutetud, sellele jääb alasti piin (lk 10) ja „mina” imetleb Sind kui tõukeratas tanki (lk 16). Kuigi „Sul ligemal´ ihkab mu vaim” (lk 20) ning „öö on täis eeldusi” (lk 17), on öö suu lukus ja Kuu passib põõsas, „paks ja rasvane nagu siga / pihta pandud ainsast deposiidist” (lk 13). Eksistentsi kõrgeim tase sünnib surnult, sest sünnitus luhtus (lk 18).

Ometi „igaühe jaoks on kuskil keegi / teine …” (lk 15), nagu näitab tuntud poplaulu parafraas ning vahel rõõm ei olegi kaugel, ainult uhke ja ennast täis (lk 22).

Sügis ja pori jäävad hingepõhja kinni (lk 33) ning ilu saab kaeda vaid unes (lk 30). Kuigi tark, kes asub teispool head ja kurja (Friedrich Nietzsche?), teab, et ilu võib tappa (lk 35), tuleb seepeale tühjus kui lendav järv ning maandub mõttetarga pähe ja hinge (lk 39). Tühjust ületada ja „mina” hingekodu päästa suudab vaid Sina, sest „kui Sa kaod, moondun hetkega libahundiks” (lk 37).

XXI sajandi väärilise pojana ei suru luuletaja Vahtre oma mõttekäike saledasse riimistatud stroofi, vaid esitab need proosalähedases, kuid seesmiselt pingestatud tundelaenguga vabavärsis. Samas näitab lk 46 olev stiilipuhas eleegiline distihhon, et ka klassikalised stroofivormid pole talle võõrad. Toosama distihhon paneb lugejale südamele, et oma „Sina” tuleb otsida, mitte oodata, sest „ootamine on otsimise kivistunud vorm”. Sel teel saadavad meid mitme läinud aastasaja eesti luuleklassiku (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, August Sang) tsitaatidele üles ehitatud tekstid. „Tule ikka mu rõõmude juurde / kaudu mu kilobaitide”, parafraseerib autor Paul-Eerikut (lk 26) ning kinnitab teisal Sanga „Võileib suudlusega” jätkukestvust ka ajal, mil mateeria ulatab vaimule käe kui Viljandi paadimees, aga jääb ise teisele kaldale (lk 47). Sümboolselt saadab meid hingetanuma otsani Hasso Krulli „Pihlakate meri” (1988), hilisem katkestuse kultuur üle õla.

Unelda „kodust punaste pihlade all” (Kalju Lepik) aga võime juba vaadeldava raamatu sisukorrast moodustatud värssteksti saatel: „Unustus on unistuse vari virvendavas õhus / võileib ja suudlus / väsimus väsimus / Ta voolis kauneid kujusid / kui metsa eksinud rändur / midagi juhtus kuid mis see oli / hea küll / KIRJUTASIN TEILE”.

Alt ruskete pihlakamarjade …

Nõnda algab üks teine tänini populaarne laul, kus „rajab Kuu oma kullase tee”. Kuidas luuletaja Vahtre vargapoisist Kuu endale teed rajas, sellega me ülalpool juba tutvusime. Raamatu teine tsükkel „Sinna ja tänna” on avatud maailma tuultele ja toetub rohkem loogikapõhisele tagapõhjale kui eelnev, ehkki värsitehnilisest küljest moodustavad luulekogu kaks poolt ühtse terviku. Pealegi leidub ka siin allusioone poploorile ja luulelistele eelkäijatele.

Kunagi otsis Hando Runnel kurva kodu, nüüd laseb Lauri Vahtre valla sotsiaalametnikul (arvatavasti väljendi „kurva” vene kõnekeeles käibivat vulgaarset tausta silmas pidades) küsida: „Kus te siis õigupoolest elate, / härra Kurva?” (lk 60). Eesti keele tegumoode vaagides parafraseeerib ta taas Paul-Eerik Rummot – „sädemeid kiljub mu hing” (lk 92). Otse tänapäeva toob Koidula muistse laulusalmi poploori parodeeriv ümbervärsistamine: „Mis sa nutad, lillekapsas, / mine anna lõuga” ( lk 72). Sest hormoonid ju möllavad!

Vahtre tõsisemad laulud ja leelotused, mis „on tegelikult lihtsad / sama lihtsad kui / too pihlakas / teeäärse piimapuki kõrval” (lk 57) panevadki paika aegade seoseid. Nüüd on piimapukk (külas) koost lagunenud, teegi teise kohta kolinud ja pihlakas jäänud üksi keset põldu. Aga kuigi ta on „lihtsalt üks pihlakas”, punab ta sügiseti ometi ja kannab oma viitkantristiga marju. Tema eelkäija jäädvustas eesti luulesse enne surma kodumaale naasnud Kalju Lepik oma viimases kogus „Pihlakamarja rist”, millest läinud sajandi lõpul tehti kaks trükki (1997 ja 2000). Vahtre „lihtsalt üks pihlakas” kasvab samuti kodutanuma otsal, ootab eksinuid koju ja annab neile elujõudu. Surma puhutistele külaskäikudele (lk 67) vaatamata on maailm siiski võrratu paik, kus väsimus teeb rõõmsaks ja õnnetus õpetab (lk 59).

Ning valust oleks õigem toota mürki, millega immutada kärbsepabereid (lk 89).

„Sina” (too suure algustähega) püsib raamatu lõpupoolelgi autori silme ees. Keskea kriisi põdev mees teab, et „kõik teed viivad Sinuni”, aga „lause lõpp jääb õhku rippuma nagu poodu” (lk 63). Kuigi „võib kiri tulla ka mulla alt”, nagu ütleb laulusalm, siis ometi teistpidi see protseduur ei toimi (lk 66).

Olnu peame me ise uuena ellu äratama ja elavaina meeles pidama, et armusuhted ei allu loogikale (lk 79) ning Sinagi on üks ja ainus paljude seast (lk 74). Kuid luuletaja pole kulinaar ega jaga mingeid retsepte! Lõppkokkuvõttes heida, mida tahad (ketast, meelt, nalja) – ikka ladestub see ajaraamatu lehtede vahele kui latakas sõnnikut (lk 87). Või siis jääb Kara-Jüri üüratu juhtorgani (lk 85) ette ja satub jamasse, evimata paremat saatust.

Mitmed tekstid raamatu lõpuosas luulendavad keele ja kirjanduse, kitsamalt luule ja luuletajatega seostuvaid küsimusi. Luule on seisund (lk 91) ja luuletus luuletaja laps, kuid toogi võib ühel päeval tõdeda, et põeb süüfilist ja saab karistada (lk 93). Kuid „lõpuks pole see eriti oluline / kas sa üldse olid / või sind polnudki” (lk 95). Kord tuleb ikkagi kevad ja ajab talvedeemonid minema! Loodetavasti ka minu ja Sinu, lugeja, kodutanuma otsast seal pihlapuu all. Lauri Vahtre luule on abimees, mis paneb kaasa elama ja elu võimalustesse uskuma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming