Pihtimusromaanist

Brita Melts

Jaak Jõerüüdi ja Tõnu Õnnepalu näitel „Praegu on vist raske eitada tõsiasja, et uussiirus oli nullindate aastate jooksul koputanud vastu eesti kirjanduse ust ning lõpuks sisse saanud – ja mitte üksnes korraks, vaid otsustavusega [---]. Selle tagajärge, autorite eneserefleksiooni, näeme nii luules, proosas kui draamatekstides [---]. Pihtimus kui trend, pihtimus kui harjumus.”1 „Pihtimusromaan” terminina ei ole iseenesest midagi uut, otsesõnu on seda kasutatud näiteks Tammsaare „Ma armastasin sakslast” ja Krossi „Professor Martensi ärasõidu” puhul, sõna „pihtimusromaan” on lausa Rein Põdra „Hiliskevade” kaanele trükitud. Need näited on kindlalt ilukirjanduslikud, s.t korraliku süžee ja tegelastega teosed. Ent just viimasel kümnendil on silma torganud kirjanike omaeluloolised mõttepäevikud või esseeromaanid, mille puhul on tekkinud palju žanrilist segadust, aga mida ikkagi nimetatakse ka romaanideks, muu hulgas ongi neis ilminguid näiteks psühholoogilisest, filosoofilisest või isikuromaanist. Üks selline näide on Jaak Jõerüüdi „Muutlik”, mida kaante vahel nimetatakse pihtimuslikeks kirjadeks iseendale, aga raamatu tagakaanel ja retseptsiooniski leiab selle puhul kasutust ennekõike sõna „romaan”. „Muutlikus” on palju sarnast Tõnu Õnnepalu „Harjutuste”, „Flandria päeviku” ja „Paradiisiga”. Nende nelja raamatu alusel hargnebki järgnev mõtisklus pihtimusromaanist, mille olulisim omadus on autori minakesksus.

Selles ei ole iseenesest midagi üllatavat, et üha hoogsamalt on hakatud kirjutama isiklikke päevikromaane: omaeluloolisusest, dokumentaalsusest, iseenda elust rääkimisest sai ilukirjanduse osa vähemalt dekaad tagasi, kui proosas kerkisid üha olulisemaks mälestuslikud teosed, esseistlikkus, vanade arvete klaarimine kirjanduse kaudu.2 Ja „viimastel aastatel on autobiograafiliste elementidega rikastatud või isegi küllastatud tekstid [—] ülekaalu saavutanud”, nagu on osutanud Cornelius Hasselblatt 2010. aasta detsembris nullindate konverentsil, nimetades sellise nüüdisaegse kirjanduse ego-kirjanduseks.3 Joonas Hellerma on kasutanud sõna „mina-kirjandus” ja iseloomustanud seda nii: „… kandev on subjektiivne kaemus, autobiograafia, esimese isiku perspektiiv, vaatlused, läbielamised, mõtisklused, mis on vabad väljamõtlemise vaevast, sest materjali annab n-ö elu ise” ja selline tekst „seab subjektiivsuse kirjanduse keskseks mängulavaks ja mõõdupuuks”, niisiis on esiplaanil „ennast lahti kirjutav ja seeläbi kontaktseks saav minaisik”. 4 Sellise oma elu kirjanduseks kirjutamise tuhinas ego- või mina-kirjanduse all võib Jõerüüdi ja Õnnepalu kõrval loetleda hea hulga praeguseid kirjanikke. Kontekst on igatahes muutunud ja veelgi muutumas.

Jah, eriti nüüd, selle uussiiruse võidukäiguga, on hakatud just romaanideks nimetama kõige muu hulgas ka selgelt autobiograafiliste algetega päeviku-, essee- või kirjalaadseid tekste, mis on selles mõttes pihtimuslikud, et kirjapandu on aus kirjutaja mina suhtes või et see on sõnade kuju võtnud elu, nagu ütleb selle kohta Jõerüüt („Muutlik”, lk 311); subjektiivsus on ehe, kaemused päris, reaalne minaisik kirjutab end iseenda jaoks lahti, nii nagu hetketegelikkuses on, mõtted ja seigad on üles tähendatud vahetult, varjamatult, otsesõnu. Märt Väljataga on „Harjutustele” mõeldes kirjutanud, et „Õnnepalu tundub olevat meil päris esimene pihtimuslik-subjektiivne autor ja selles mõttes meie Augustinus või vähemalt Rousseau”.5 Narratiiviteoorias üleüldse ongi Rousseau üks verstapost, kui hakatakse rääkima pihtimuslikust narratiivist, ja just Rousseau’ autobiograafilistest pihtimustest leiab üksikisiku väärtustamise ning isesuse ja enesevaatluse tänapäevase kontseptsiooni.6

Pihtimus on sõnaraamatu järgi tegude, tundmuste, salajaste mõtete ärarääkimine, ülestunnistus, avameelne tunnistamine. Pihtimuslik narratiiv on tegelikult modernistlikule proosale päris iseloomulik, kui nimetada näidetena Marcel Prousti kadunud aegade otsinguid või Italo Svevo „Zeno südametunnistust”, sest pihtimuslikkus eeldab säärast subjektiivsust, individualistlikku maailmatunnetust, üksikisiku siseilmale keskendatust, mis on iseloomulik just modernismile. Pihtimuslikkus tuleneb kirjutaja vajadusest avaldada midagi varjatut (hinge suletut) või raskesti väljendatavat, et sedakaudu püüda saavutada teadlikkust erilisest inimesest, üldjuhul kirjutaja minast, aga nii mõnelgi juhul püütakse enda kaudu jõuda inimese laiema mõistmiseni. „Muutliku” puhul tuleneb see vajaduspõhine avaldus kirjutava mina muutlikkusest või ka minade paljususest, nagu Õnnepalu tekstideski. Pihtimus eeldab täielist eneseteadlikkust, ent kuigi kirjutamine on üleni aus, ei saa muidugi loota kirjutaja mina kohta kogu tõe teadasaamisele (selle tagab kas või alatine väike ajaline nihe tegeliku hetke ja sõnajäädvustuse vahel). Näiteks Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt” on musternäide võimalikult lõputust pihtimise dialektikast. Autobiograafilisena esitatud pihtimuse puhul on muidugi vältimatu autentsuse kvaliteet, aga nt Sigmund Freudi mõned tööd puudutavad ka fiktiivse ja autobiograafilise pihtimuse suhet klausliga, et inimese mina ei ole kunagi iseendale täiesti läbipaistev, kättesaadav. 7 „Muutlikustki” leiab lause: „On asju, millest ei saa kirjutada üksnes seepärast, et sa ei näe enda sisse” (lk 329.) Eks kirjutamine saabki olla ainult mina poole suunduv, aga mitte päriselt minani jõudev: reaalne mina libiseb eest ja lõpuni enda sisse ei näe, nii väljendab ka Jõerüüt oma inimese muutlikkuse rõhutamisega. Pihtimise lõppematus tuleb välja ka Õnnepalu puhul. Miks muidu on ta oma viimatised teosed kirjutanud, kui on „Harjutuste” ilmumise järel lausunud kokkuvõtvalt: „Mul ei ole enam vaja, jumal tänatud, endast kirjutada!”?8. Ometi seitse aastat hiljem tunnistab ta „Paradiisis”, et jutustab oma lugu osalt küll tema pärast, kellele kirjad on kirjutatud, ent ikkagi ka iseenda pärast (lk 122) – ehk äraütlemise, pihtimise vajadus on hinges ometi püsinud, ei ole saanud kõike ära kirjutatud.

Pihtimusromaani kirjutamise üheks tõukeks tundub olevat mingisugune olu, distants. Otsene geograafiline eemalolu valitseb „Harjutustes”, „Flandria päevikus”, „Muutlikus”, mingis mõttes ka „Paradiisis”, kus on mindud tagasi minevikku vajunud eluvarjude juurde. Samamoodi või isegi sellest tulenevalt on pihtimusromaani üheks sisuliseks tunnuseks inimese tegelik üksindus, endaga üksijäämine. See loob võimaluse sääraseks äraolevaks mõtiskeluks ja elu või inimese sügavalt tunnetamiseks. Catherine Grøndahli luuletuses „Elusa kirjanduse kurblik näide” on rida: „ma olen üksildane nagu pihtimusromaan”. „Harjutustes” kirjutab Anton Nigov: „Kunst sünnib üksinduses(t)” (lk 154). Flandrias kirjutas päevikut eemalolija, eksiili sulgunu, nagu kirjanik ise end tajus. „Paradiisi” läks kirjutaja üksindust otsima, et üks koht ja üks aeg hingelt ära kirjutada, oma lugu kellelegi ära rääkida. Piret Põldver on osutanud, et „Flandria päeviku” iseloomulikud tunnused „kodumaast eemalolek, distants, äraolija ja kõrvaltvaataja mõttekulg” läbivad samasuguste lugude ja mõtetena kogu Õnnepalu loomingut.9 Needsamad jooned on äratuntavad „Muutlikus”, ehk siis, nagu mainitud, kaugelolust tingitud üksindus on pihtimusromaani üks iseärasusi.

Ka „Muutliku” mina on mõnikord lausa talumatult üksinda. Üksindusel on mitu palet, ent igatahes on üksindust sündinud maailma neetult palju, ja sellel üksindusel on alati nimi, mis meenub peeglisse vaadates, konstateerib Jõerüüt („Muutlik”, lk 240). Kuna Jõerüüt nimetab oma pihtimusi kirjadeks iseendale, on järelikult üksiolemisest tekkinud vajadus miski sõnastada, anda iseendale aru. Samuti on Jõerüüt öelnud, et kirjaniku olek ongi üksindus, aga „üksinduses tuleb leida oma tee ja otsida üles sõnad, mis sa selle tee jooksul tahad välja ütelda, kirja panna. Kui siis vahel näed, et keegi on oma üksinduses midagi mõtelnud ja näinud sinule lähedaselt, siis hajutab see sisemist üksindust”.10 Niisiis – pihtimusromaan on oma üksinduse väljakirjutamiseks, selleks, et üksindus ületada.

Sellisel kujul pihtimusromaani aluseks on seega kirjutaja isiksus ja seestpoolt tulev tahe midagi endast ära rääkida. Tasub eeldada tekstuaalse mina kattuvust autori minaga. Nähtavaks saab erinevate minade otsimine ning tunnetamine, kirjaniku minapildi kuvamise püüd: pihtimus kui teekond iseenda mina poole, oma isesusele lähemale liikumine. „Muutlikus” on see kirjas nii: „Ma tahan teada, mis toimub minu meeltes ja minu südame salakambrites, nendelegi ei pääse ilma võtmeteta ligi, mis siis, et iseenda omad” (lk 297). Kirjutatu eesmärgiks on oma elu ja meelte läbivalgustamine, süüviv rändamine sisemaastikes ning isiklike tundmuste või hingepeegelduste jäädvustamine, isiksuse muutlikkuse jälgimine – ja samavõrd vaimse elu märkimine ning selle jagamine: raamat annab selleks võimaluse, seegi on üksinduse ületamise punkt.

Nii Õnnepalu nimetatud teosed kui ka „Muutlik” on tegelikult väga ebaromaanilikud, süžeeta mõttekulgemised ja mõtete kaudu iseenda avamised. Nende kõigi puhul on retseptsioonis ilmnenud ego-kirjandusele iseloomulikke segadusi žanrimääratlusega: mis siis ikkagi on see „romaan”, sest need kõik on midagi väga muud kui klassikalised romaanid? Žanrimääratlus pole lugemiselamuses iseenesest vältimatu asi. Kuna aga jutuks on pihtimusromaan kui romaan ja kuna eriti praegu on igasugune žanride segunemine ajastu märk – seda konstateeris eelmise aasta 28. novembril eetris olnud „Jüri Üdi klubis” ka Sirje Kiin –, siis võiks pihtimusromaani alla mahutada ka need žanrilised segadused või žanride lõhkumised, nagu on Jõerüüt iseloomustanud „Varjuteatrit”, lisades: „Aga žanrid ise või nende lõhkumine, nagu ka kompositsioon, struktuur ja tekstihoovused – need kõik peavad olema millegi teenistuses. Raamatutes kutsume seda lühikese sõnaga – SISU”.11 Seda sisu olen eespool juba kirjeldanud teekonnana oma mina poole ja oma sisemaastikesse süüvimisena, sestap saab mingis mõttes jääda siin ikkagi romaani määratluse juurde ja tõmmata paralleele kas või mina-jutustusena kirja pandud isikuromaaniga, kuivõrd tegelasteks on reaalsete autorite „minad”. Ega pihtimuslikke tekste saa vaadelda ainult autobiograafilistenagi – ehkki siin ei toimu kirjanduslikku mimikrit või peitmist, omandavad needki tekstid kirjapanduna ilukirjanduse jooned.

Pihtimusromaani puhul ei ole määrav süžee, vaid stiil, tunnetus, subjektsuse sügavus, minakuvandite nähtavus jms, see on sügavalt väljendusrikas tekst. Nüüdiskirjandust iseloomustavalt on ka Jan Kaus nentinud, et tundub, justkui „kõikvõimalikud lood on juba lugematuid kordi ära räägitud ning stiil saab ilukirjanduses üha võtmelisemaks”.12 Pihtimuslikku stiili iseloomustab rahulik mõtiskelus kulgemine, sugestiivsus, isegi lüürilisus. Kusjuures romaanile iseloomulikud suured eksistentsiaalsed teemad tulevad tihtipeale ehedalt välja just omaeluloolistes, oma mina otsivates teostes – ehk on ego-kirjandust lihtsalt mugavam ja kergem kirjutada? Näiteks Õnnepalu on aga arvanud, et „…kunstromaan ongi väga ennast ammendanud žanr”13 ja just seetõttu olevat tema viimased teosed päeviku või kirja ja ausamas minavormis. Natuke võib nõustudagi arvamusega kunstromaani ammendumise osas, sest fiktsioonil põhinevad nüüdisromaanid tekitavad sageli rahulolematust ja nurinat. Eks ruuli edetabeliteski ikka pigem elulood või „minu”-lood. Siiski, omaeluloost tõukuvas pihtimusromaanis võib kindlasti näha modernistliku romaani uue ringi kvaliteeti.

Kui lõpetuseks mõelda Harald Peebu sõnadele, et kirjandus on see, mida kirjanduseks peetakse, siis nüüdiskirjanduse hägususe selgindamiseks võib vabalt öelda, et romaan on see, mida romaaniks peetakse. Sest kuigi otsest süžeed neis pihtimusromaanides pole, siis kirjapandu valik ja järjekord tekitavad korrastatuse ja rütmi, kompositsioon päriselt ei puudu, lisaks tuleb mõnikord mingi paralleelne lugu sisse, ka ajas tagasi viitavais vihjeis. Aga milline on selliste pihtimusromaanide tähendus, miks neid kirjutatakse lugemiseks? Tahan jällegi tsiteerida Jõerüüti, kes on väljendanud kahtlemata mitte ainult temale iseloomulikku kirjutamisvajadust nii: „Mingi sundus, sisemine sundus paneb mind kasutama sõnu [—] mu maailm koosneb ikka enam sõnadest. [—] Ma pean kirjutama ja rääkima, muidu ei võta taevalaotus seal üleval oma õiget kuju ja põrgu ei paista tõeliselt põrguna” („Muutlik”, lk 313). Siia saab hästi tõmmata paralleeli ka hellenistliku maailma inimese avatusega, nüüd siis tuuakse individuaalne pihtimine avalikkuse ette raamatutena. Niisiis, selliste salajaste siseheitluste avalikustamine pole ainult kirjanduse pärast, vaid see on autoritele oluline tegu väljendamaks ja tunnetamaks midagi, mis teisiti poleks võimalik.

Artikli aluseks on 2. XII 2011 Tammsaare muuseumis toimunud konverentsil „Eesti romaan. Sisse- ja väljavaated” peetud ettekanne.

*

1 I. Kotjuh, Kujundades lastele lapsepõlve. – Postimees, AK 22. X 2011.
2 Vt T. Hennoste, Kaanonist lahti. Rmt: Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Ülikooli Kirjastus, Tartu 2003, lk 199.
3 C. Hasselblatt, Kus lõpeb elulugu ja algab kirjandus? Rmt: Nurklikud nullindad. Konverents eesti nüüdiskirjandusest. Teesid. Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi kirjandusteaduse osakonna ja Eesti Kirjanike Liidu konverents 9. ja 10. detsembril 2010. Koostajad P. Viires ja P. Kruus. Tallinna Ülikool, Eesti Kirjanike Liit, Tallinn 2010, lk 5.
4 J. Hellerma, Inimese lugu „Paradiisis“. – Keel ja Kirjandus 2010, nr 6, lk 444–445.
5 M. Väljataga, Naiivsest ja sentimentaalsest proosast. – Vikerkaar 2002, nr 5-6, lk 152.
6 Routledge Encyclopedia of Narrative Theory. Toim. David Herman, Manfred Jahn, Marie-Laure Ryan. Routledge, London, New York 2008, lk 82.
7 Samas.
8 Tõnu Õnnepalu pihtimused. – Postimees, 11. VI 2002.
9 P. Põldver, Fiktiivne tegelikkus. – Värske Rõhk 2008, nr 16, lk 85.
10 Muutlik varjuteater. – Sirp 7. I 2011, lk 6–7.
11 Muutlik varjuteater. – Sirp, 7. I 2011, lk 6-7.
12 J. Kaus, Suure romantiku suur eemaldumine. – Sirp 15. II 2008.
13 Tõnu Õnnepalu: lugeja loeb juba enda, mitte minu raamatut. – Päevaleht, Arkaadia 18. I 2008.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming